Rõõmsalt veab pere ühist vankrit kodus ja koguduses

Tartu Maarja koguduses on kaks tublit töötegijat: Helika Gustavson-Rätsep ja Tarmo Rätsep. Tarmo on kirikuvanem ja Helika organist. Jõuluajal on mõlemal käed-jalad tööd täis, aga teisel jõulupühal peab pere sünnipäeva – Helikal on siis juubel.

Veeriku linnaosas on Helikal ja Tarmol armas väike kodu. Aed on praegu talveunes, aga elamine on küpsetamise lõhna täis. Kuni pereema Helika on ametis pirukate ahjust väljavõtmisega, lobiseme Meriliga. Tavaliselt on tema ehk rohkemgi hõivatud kui vanemad, sest balletiarmastus nõuab pühendumist. Kuidagi ootamatult saab ta uuel aastal kolmekuningapäeval 11 ja õpib Veeriku koolis neljandas klassis. Mikk on 19 ja gümnasist ning töötab nädalavahetuseti kiirsöögikohas.
Selle pere kohta võib öelda, et moodustades terviku, on igal pereliikmel veel teinegi kodu. Kui vanematel on selleks kogudusemaja Õpetaja tänaval, siis Merilil Vanemuise teater. Merili käib viiendast eluaastast Vanemuise tantsu- ja balletikoolis ja osaleb etendustes „Detektiiv Lotte“ ning „Romeo ja Julia“. Tuleviku kohta on Merilil kindel plaan – ta tahab saada loomaarstiks. Perel on ühiseks lemmikuks kass, Merilil kääbushamster, aga üle kõige armastab ta koeri. Mikk on veetnud pikki tunde koolis, olles erinevatel üritustel helitehnik ja kaitsnud sel alal ka uurimus-praktilise töö (UPT). Lisaks on ta löönud kaasa Improteatris ja olnud kooliraadio juht.

Kiirelt, aga kindlalt
Helikaga tutvusin aastate eest Karksi kirikus, aga ühtäkki oli ta Taaralinnas. Helika ja Tarmo puhul ei saa kuidagi mööda nende tutvumise loost. Tartus elaval Tarmol oli abikaasa surnud ja ta oli jäänud väikese poja Mikuga kahekesi. Nii hakkas ta uue naise järele ringi vaatama.
Viljandis elas kena kirikumuusik, käis pealinna kirikumuusika liitu tööle ja mängis pühapäeviti Karksi kirikus orelit. Nad kohtusid veebruaris 2008 ja uskuge või mitte, aga aprillis olid neil pulmad. Helika naerab, et Tarmo oli hea partii, sest boonusena sai ta endale poja. Elama hakati Tartus, kus Võrumaalt pärit Tarmo oli end sisse seadnud.
Tarmo naerab: „Mis seal enam mõelda oli. Arvasin, et küll pärast on aega teineteist tundma õppida.“ Seda, mis neid elus ühendab, on päris palju: maailmavaade, usk, lapsed, kodu, armastus looduse vastu, naer. „Teised inimesed ei saa meie naljadest aru ja neile tundub, et me kiusame teineteist,“ täpsustab Helika.
Oma armastust huumori vastu on nad saanud välja elada ka Maarjateatri etendustes. Helika on koguduse harrastusteatri intendant ehk juht. Etendustes on näitlejatena kaasa löönud kogu pere. Mikul on aga töö ja kooli kõrvalt jäänud aega väheks, seetõttu on tema olnud sunnitud teatrist kõrvale jääma. Etendustega kogutakse raha Maarja kiriku taastamiseks. Seegi on nende ühine südameasi.

Sunnitud muutus
Ühiselu algus ei olnud kerge. Kui Helikal oli pärast Merili sündi aeg jälle tööle minna, sai ilus põli otsa. Tema töökoht oli Tallinnas ja pool nädalast tuli pealinnas veeta. Pealegi õppis Helika Eesti Metodisti Kiriku teoloogilises seminaris, mille lõpetas 2014. Kui ühel päeval Helika töölt koju jõudis, öelnud pisike Merili: nii tore, et sa meile külla tulid. Siis sai Helikal mõõt täis. Ta leidis endale Tartus tööd lasteaia muusikaõpetajana ja on nüüd rahul. Nagu kogu peregi.
Merili ütleb, et ema on tore. Ja lisab, et kui ta vahel ema sõna ei kuula, teeb too kõva häält. Ema on ka see, kellega koos ta õpib. Hinded peavad koolis ju head olema, muidu oleks Vanemuisel kriips peal, sest aeg-ajalt tuleb koolist puududa.
Jõuluajal teevad ema ja tütar vahel koos piparkooke. Kui küpsetamiseks aega pole, toob Tarmo maiust poest. Vahel käiakse koos kinos või teatris. Suur roll on ka isa Tarmol, nii igapäevaelus kui jõuluajal. Kui Helika õpetab ja jälgib, et tööl saaksid lasteaia üheksa rühma jõulukava selgeks ja vanematele ette kantud, siis Tarmo kohustus on kodus ahju kütta. Ja jõululaupäeval tõstab ta lauale prae – kokakunst pole kummalegi võõras.

Nööriga laes
Nalja päräst kõnõlas Tarmo jutu vahele imäkiilt. Sjoda või ta unõ päält tetäq, Helika kah vahetevahel õks üritas, aga Merili käsib neil siis vait jääda. Tarmo selgitab: „Võru kiil omgi sääne, et igän majapidamisen om oma võru kiil. Imä vanempä eläsi Petserimaal, toda kiilt kuulet väega vähä. Tuu om võrukõsõle kah nats rassõ aru saiaq.“ Tarmo õde ja vend ja hulga sugulasi elab praegugi Võrumaal.
Tarmo tuli Tartusse aastal 2000, aga käis veel neli aastat Võrumaale tööle. Mitu head aastat teenis ta korstnapühkimisega lisaraha, aga tuhk ja tahm mõjutasid tervist ning Tarmo pidi loobuma. Praegu töötab ta valvurina.
Kuigi Tarmo ei kujutanud ette, et hakkab kunagi linnas elama, on siin siiski mugavam. Nii ei käi ta enam metsas kuuse järel, aga valib selle siiski ise välja. Kuusk ei tohi olla tihe ja iga oksa küljes peab saama rippuda ehe. Ta meenutab, et nõukogude ajal tulid vanaisa juurde kõik sugulased kokku ja ta sai ise ka vanaisa jahipüssist lasta. Kuigi vanaisa üks käsi ja üks jalg ei töötanud, oli vanaisa väga töökas – vahepeal oli tal hooldada 2000 küülikut ja 800 nutriat ning mitu hektarit tulpe.
Linnakodus tuleb ruumiga kasinalt ringi käia ja nii on perel toas rippuv kuusk. Kuusk ei seisa mitte põrandal, vaid ripub nööriga laes laua kohal. Nii selles peres ongi: kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Alati leitakse lahendus ja kitsaskohtadest ollakse naeruga üle.
Võib juhtuda, et Tarmo peab jõuluõhtul tööl olema, aga tavaliselt käiakse ikka kirikus. Kindlasti käiakse pühade ajal Tallinnas memme ja taadi – Helika vanemate – juures. Sugulasi on ka Tartus – babuška ja deduška, Miku ema vanemad. Ka neid külastatakse ja pere on õnnelik, et nad on Merili nagu oma lapselapse omaks võtnud.
Kui igal pereliikmel on palju isiklikke kohustusi, siis vähemalt nende pühade ajal võetakse aega rohkem koos olla ja tähistada pereema sünnipäeva. Loodetavasti ei lähe nii, nagu Tarmo naerab: Helika on kodus, aga ei ole ka. Sest praegu kirjutab Helika muusikat Maarjateatri järgmisele etendusele, muusikalile „Miina Härma pruudipõli“. Teksti autor on ikka Loone Ots. Tarmo mängib seal Postimehe ajakirjanikku Karl August Hindreyd.
Etendusega on plaanis välja tulla järgmisel suvel kirikupäeva ja laulupeo ajal Viljandis. Sinnani on ees palju tööd: lauluharjutusi ja pikki proove. Aga Helika ütleb: „Pärast proovi on tunne, et energiat on veel. Kui midagi tõsiselt meeldib teha, siis sealt tulebki energia. On hea tunne, kui ennast kasulikuna tunned.“
Rita Puidet

Helika Gustavson-Rätsep
Sündinud 26. detsembril 1969.
Lõpetanud 1994 Eesti muusikaakadeemia koolimuusika erialal, 1997 Dresdeni kõrgema kirikumuusikakooli (B-kategooria organist-koorijuht) ja 2014. aastal Eesti Metodisti Kiriku teoloogilise seminari.
Töötanud kirikumuusika liidu peasekretärina (2005–2011), Karksi Peetri koguduse organistina.
Töötab Tartu Maarja koguduses organistina aastast 2011. Koordineerib näitetrupi Maarjateater tegevust.