Doktoritöö lahkab kogudustega liitumise põhjusi
/ Autor: Rain Soosaar / Rubriik: Elu ja Inimesed / Number: 11. märts 2020 Nr 10 /
Religioonisotsioloog Liina Kilemit kaitses eelmisel nädalal usuteaduskonnas doktoritööd. Indrek Peedu
2. märtsil Tartu ülikooli usuteaduskonnas kaitstud doktoritöö järeldused pakuvad rohkesti mõtteainet Eesti kristlike kirikute töötegijatele.
Väitekirja „Kristlike kogudustega liitumise põhjused“ autor Liina Kilemit on EELK usuteaduse instituudi religioonisotsioloogia õppejõud. Tema töö põhineb 2015. aastal Eesti Kirikute Nõukogu korraldatud uuringutel „Usust, elust ja usuelust“ ja „Kristlike kogudustega liitumine“. Neist viimase raames tehti kuuskümmend süvaintervjuud inimestega, kes olid uuringule eelnenud viie aasta jooksul mõne kogudusega liitunud. Intervjueeritute seas oli luterlasi, roomakatoliiklasi, õigeusklikke ja erinevate vabakoguduste liikmeid.
Väitekirja tutvustades tõi Kilemit välja kaheksa kogudusega liitumise põhjust, millest ta omakorda tõstis esile kolm tähtsamat. Esiteks soovitakse maailma religiooni kaudu struktureerida ja mõtestada ning seeläbi hingerahu leida. Teiseks on oluline lähedaste inimeste või ka sümpaatsete kristlastest tuttavate mõju. Kolmandaks aga ajendavad kristlusest tuge otsima elus ette tulnud õnnetused, mured ja psühholoogilised kriisid.
Konfessioonide vahel võib seejuures täheldada päris suuri erinevusi. Näiteks on evangelikaalsete ja karismaatiliste kogudustega liitunute jaoks oluline pöördumiselamus. Õigeusklikud, katoliiklased ja luterlased seevastu jõuavad kiriku juurde pigem pikkade usuliste otsingute, kasvamise ja arenemise tulemusena.
Luteri kiriku puhul tõsteti aga ühe liitumispõhjusena esile selle seotust meie traditsioonide, kommete ja ajalooga. Globaliseeruvas maailmas võivad Kilemiti hinnangul eestluse luterlikud juured inimestele taas olulisemaks saada.
Teisalt tõi autor seoses luteri kiriku tulevikuga esile ka teatud ohumärke. 1990. aastate alguse usubuumi ajal koguduse juurde tulnute jaoks oli nimelt sageli oluline luterlikus traditsioonis üleskasvanud vanavanemate roll, kellega suhtlemine aitas kiriku lävepakku madalamaks muuta. Praegustel noortel on aga märksa keerulisem luteri koguduse juurde jõuda, sest nende vanavanemad esindavad juba kirikust võõrdunute põlvkondi.
Veel paistsid luterlastest informantide jutustused teistega võrreldes silma variatiivsuse poolest. Vabakirikute puhul tavalist pöördumise diskursust polnud peaaegu üldse märgata, küll aga esines luterliku kogudusega liitunute lugudes sarnaseid metafoore ja kujundeid, mille allikaks võis Kilemiti arvates olla mõni populaarne raamat, meediakanal või vaimulik.
Peale selle selgus tänu uuringutele, et sageli on lõpuks kristlikesse kogudustesse jõudnud inimeste usulised otsingud alguse saanud hoopis „uue vaimsuse“ õpetustest. Veel käsitles Kilemit oma ettekandes muu hulgas postmodernistliku ellusuhtumise mõju liitumisotsusele ning konfessioonivahetuse teemat.
Tänapäeval kaldutakse tema sõnul usulisi tõekspidamisi valima isikliku meeldivuse alusel, püüeldakse elamuslikkuse ja emotsioonide poole ning pööratakse palju tähelepanu sellele, mida on kirikul pakkuda siinpoolses maailmas.
Järgnenud diskussioonis keskendus oponent, Soome Åbo Akademi professor Mikko Lagerspetz töö metodoloogilistele ja teoreetilistele aspektidele. Doktoritöö juhendaja Lea Altnurme tõstis aga esile head koostööd autoriga, tolle pikaajalist töökogemust sotsioloogina ning uurimisteema põhjalikku tundmist.
Lähemalt on võimalik Liina Kilemiti doktoritööga tutvuda veebiküljel https://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/66982/kilemit_liina.pdf?sequence=6&isAllowed=y.
Rain Soosaar