Palvetades ja arukalt talitades

Ristirahvana peame olema Issanda päevaks valmis kogu aeg, kinnitab peapiiskop Urmas Viilma.

Kuigi lepime intervjuu ajaks kokku 13. märtsi, teeb kirikupea ettepaneku usutlus edasi lükata teisipäeva, 17. märtsi hommikuks. Et lehte jõudev informatsioon oleks veel värske. Tõesti, sündmused Eestis ja maailmas ei muutu päevade, vaid suisa tundidega. 

Kuivõrd kiidad heaks Eesti Kiriku otsuse lükata kirikulehe 30. aastapäeva tähistamine edasi? 

Olime veel neljapäeval (12.3.) peatoimetajaga mõlemad pisut kahevahel, kas see on vajalik otsus. Täna (17.3.) on ilmselt kõik veendunud, et see oli vastutustundlik otsus. Tunnustan Eesti Kiriku toimetuse peret selle otsuse eest!

Lisaks vabariigi valitsusele kogunes kriisinõupidamiseks ka EELK valitsus. 

Viimase viie päeva jooksul olen juba kolmel korral pöördunud koguduste, vaimulike ning kiriklike asutuste juhtide poole. Neljapäeval, vahetult enne riigis eriolukorra väljakuulutamist, olin pannud kirikuvalitsuses hääletusele juhtnöörid, kuidas kogudustes toimida. Need juhtnöörid lähtusid veel mõned tunnid varem peaministri avalduses kõlanud soovitusest, et üle 100 osalejaga avalikud rahvakogunemised ei ole lubatud. Lähtusime sellest, et peame piirama jumalateenistustel osalejate arvu nõnda, et korraga ei viibiks kirikutes üle 100 inimese. 

Vähem kui ööpäev hiljem olid kõik Eestis tegutsevate kirikute juhid sunnitud teatama, et jumalateenistused jäävad ära, sest kõik avalikud rahvakogunemised keelati. See nõudis päev varem välja saadetud korralduste ajakohastamist ja kirikliku avaliku tegevuse olulist piiramist. Sellist otsust oli väga-väga raske teha. 

Täna oleme olukorras, kus esimest korda üle aastakümnete on peapiiskopil olnud põhjus kuulutada välja erakordsetest oludest tingitud palvepäevad.

Kui keeruline oli kirikuvalitsuses konsensuseni jõuda?

Olen väga tänulik kõigile kirikuvalitsuse liikmetele, et nad hindasid olukorda üheselt ja keegi minu üsna kiiruga sõnastatud ettepanekuid ei vaidlustanud. Kõik nimetasid, et otsused tehakse raske südamega, kuid olukord nõuab seda.

Milline on meelsus kirikus? Kas käsitlust olukorra tõsidusest jagavad kõik vaimulikud ja kogudused?

Veel neljapäeval mõne vaimulikuga suheldes jäi mulje, et ollakse seda meelt, et viirusega seoses reageeritakse üle nii riigis kui kirikus. Täna on olukord minu hinnangul muutunud. Olukorra tõsidus hakkab kohale jõudma. Olen tänulik kõigile vaimulikele ja kogudustele, et kirikuvalitsuse korraldusi võetakse tõsiselt ja toimitakse vastavalt.

Kuivõrd seadusekuulekas on EELK tervikuna? 

Kirikuvalitsuse korraldusest püüti mõnel juhul otsida seda ruumi, mis oleks võimaldanud asju teisiti nimetades oma tavapärast elurütmi jätkata. Enamasti võeti meie juhtnöörid siiski mõistmisega vastu ja asuti nende järgi toimima. 

Arvan, et erinev suhtumine tulenes ka sellest, et kirikuvalitsusel oli otsuseid tehes parem informeeritus kui kogudustes üldiselt. Meie korraldused toetusid vahetutele sõnumitele meie partnerministeeriumitest selle kohta, milline kriis meid prognoositavalt ees ootab. Eriti maapiirkondades probleem nii tõsine veel mõne päeva eest ei tundunud.

Kuidas vastaksid koguduseliikme küsimusele, et kas tegemist on läheneva maailmalõpuga?

Kristliku ajaarvamise kestel on maailm ja Eestimaagi üle elanud suuri katastroofe, sõdu ja epideemiaid. Need on olnud järelemõtlemise, meeleparanduse ja eneseületamise ajad, millele reeglina on järgnenud Jumala õnnistusena taastumine. Olen päris veendunud, et see on nõnda ka seekord. Ristirahvana peame olema aga Issanda päevaks valmis kogu aeg. 

Kuivõrd tajud kirikupeana, et ühiskond just praegu januneb kristliku sõnumi järele? 

Mul on hea meel, et kirikul on lootusrikas ja ajatu sõnum, mida kuulutada lootusest, usust ja armastusest ning Jumala ustavusest. See rõõmusõnum, mida me kirikus kuulutame, ka kriiside ja häda oludes, ei ole mõni ajutine mainekujunduse eesmärgil tuju tõstmiseks hetkeks süüdatud kustuv tuluke. Olen kuulutanud lähinädalateks välja kuus palvepäeva (Loe 3. lk – Toim.) selleks, et kõik võiksid oma usus püsida, rõõmsalt oma usku tunnistada, aga ka meelt parandada ja palvetada. Kirikukellad tuletavad lähinädalate kolmapäevastel ja reedestel päevadel kahel korral meile meelde, et vajame üksteise tuge ja armastust, kuid üle selle Jumala armu.

Mida iga ristiinimene saaks teha, et ei puhkeks paanikat, aga ka mitte fataalset käegalöömismeeleolu?

Kui jüngreid valdas hirm ja rahutus, oli Jeesus kohal ja soovis neile rahu. Kui ammutame oma infot ametlikest kanalitest, väldime küla- ja kuulujutte ning toimime nõnda, nagu usaldusväärsed allikad soovitavad, ei ole vaja karta. Oluline on, et meil on kontakt inimestega, keda usaldame ja kes meie ärevust ei süvenda, vaid rahustavad ning on valmis hädas meid toetama.

Mida võiksime üksikinimesena, kirikuna, ühiskonnana sellest katsumusest õppida?

Ma olen seda head juba palju näinud. Inimesed on minu hinnangul üllatuslikult rõõmsad ja positiivsed. Palju on isetekkelisi algatusi üksteise toetuseks. Mul on ka hea meel, et peaaegu üleöö on paljudes meie kogudustes tehtud suur innovatsioonisamm tänapäeva ja loodud uusi võimalusi jumalateenistuste või palvuste pidamiseks interneti vahendusel. Sellega astume ka sammu lähemale nooremale põlvkonnale. Loodan, et tavapärase elu juurde naastes säilitatakse ka vahepeal loodud uued teenimisviisid üle pikkade vahemaade. 

Liina Raudvassar