Väljaõpe jätkub maksimaalses ulatuses

Nagu tsivilistidelegi pakub üleilmne pandeemia põhjust meeleolu languseks ka ajateenijatele ja tegevväelastele, nendib kaplan Anna-Liisa Vaher, kellelt Eesti Kirik uuris, kuidas kulgeb elu eriolukorra ajal Võrus Taara linnaku Kuperjanovi jalaväepataljonis. 

Kuivõrd erineb hetkemeeleolu kaitseväes tavapärasest, n-ö koroonaeelsest ajast? 

Anna-Liisa Vaher: Ma arvan, et suures plaanis valitseb tavapärane töine meeleolu, sest väljaõpe vajab tegemist. Käes on kevadine kõige kiirem aeg, kuid loomulikult on nüüd rõhuasetused pisut muutunud ning mõelda tuleb sellistele asjadele, millele varem polnud põhjust mõelda. 

Kasutusele on võetud täiendavad meetmed, et hoida ennast ja üksteist, kuid otseselt mingit nakatumispaanikat ei ole. Pigem on meeleolu langenud nende täiendavate meetmete teatavast ahistavast iseloomust, mis on täiesti inimlik ning tavaline ka tsiviilühiskonnas. 

Milline käsk tõi sõjaväelinnakusse teadmise, et erakorraline aeg algab? Oli see otsus, et pataljoni taastamise aastapäeva tähistamine, mis on aastatega väga populaarseks sündmuseks saanud, jäetakse avaliku üritusena ära?

Ilmingud erakorralise aja algusest andsid endast märku eelkõige sündmuste kaudu, mis hakkasid ümberringi toimuma ja millest tuli infot erinevate kanalite vahendusel. 

Olime sellel ajal metsas õppusel ning isiklikult mulle jõudis olukorra tõsidus kohale siis, kui õhtul (12. märts – L. R.) tagasi jõudes poodi läksin – sealt oleks nagu sõda üle käinud. 

Otsused erinevate ürituste ärajätmiseks hakkasid kohe tulema. Nõnda läks ka meie aastapäeva tähistamisega, mis oleks tavaolukorras kokku toonud tuhat inimest kindlasti. Võru linn aga oli ja on jätkuvalt üks kriitilisemaid viirusekoldeid Eestis. 

Alguses jätkus elu üsna tavapärasel moel, kuigi karmistati hügieeninõudeid. Rangemale režiimile üleminek toimus järk-järgult, ilmselt ka sõltuvalt sellest, kuidas olukord väljaspool aeda eskaleerus. 

Millises ulatuses säilitatakse pataljonis valmisolek jätkata korralist sõjaväelist väljaõpet? 

Väljaõpet viiakse läbi maksimaalses ulatuses, kasutades selleks vähendatud koosseisu, et tagada järjepidevus eriolukordade puhuks. 

Kuidas suhtuvad ajateenistuses olevad noored eriolukorra sättesse, mis keelab neile väljastada tavapärast linnaluba. Millist toetust pakute sõduritele, kes on asenduses, kui nädalavahetuseti koju käima ei saa?

Ega neil ei jää muud üle kui leppida. Enamik saab ikkagi aru, milleks need meetmed vajalikud on. 

Kuid loomulik on see, et selline olukord on ahistav ning pärsib paratamatult motivatsiooni. Stressiallikas on see nii ajateenijatele kui tegevväelastele. 

Kodused on kindlasti rohkem mures ja nii mõnigi võtab aeg-ajalt ühendust, et olukorda uurida. Samas on ajateenijatel võimalik endiselt kodustega vabal ajal ühendust võtta. 

Toetusteenused on endiselt kättesaadavad nagu muulgi ajal: psühholoogid, kaplan, sotsiaaltöötaja, arstid. Kes vajab abi, sellele ka abi võimaldatakse, kas kaugsuhtlemise teel või ka otse, seda muidugi kõiki hügieeninõudeid arvestades. Selge on see, et meditsiinitöötajad patsiente virtuaalselt vastu võtta ei saa, kuid näiteks nõustamist on võimalik sellisel moel teha. 

Kas ja mil moel on sinu kui sõjaväevaimuliku töörutiin häiritud?

Ma ei saaks öelda, et midagi väga häiritud on – kõik toimib, kuigi ka ise olen praegu igasuguste kontaktide minimeerimise eesmärgil kodukontoris. 

Mul on igapäevaselt igasuguseid muid ülesandeid rohkem kui vaimuliku omi ja neid saan teha praegu arvutis, seepärast pole iga päev oma kabinetti minek otseselt vajalik. Telefoni teel ja virtuaalselt saab enamik asju ära aetud. 

Tuleb küll ette sedagi, et soovitakse kokku saada ning rääkida, sellistel puhkudel lähen väeossa kohale. 

Olen ikka olnud seda meelt, et kui inimesel on vaja, leiab ta ise üles selle isiku, kellelt loodab abi saada ning seda abi ma kindlasti ka pakun abivajajale sobival moel. Ei ole näinud ega näe ka praegu põhjust kasarmutes uidata ning sõduritelt muresid „välja pressida“, seda enam et nii enda kui teiste säästmiseks peame hoidma distantsi.

Kuidas sobib sulle isiklikult kodune nn sunnismaisus? 

Eks ikka tahaksin rohkem kolleegidega suhelda ja n-ö meeskonnas olla. Sageli on kodus olles süütunne, et teised rapsivad eesliinil. Püüan aga kodus küdeva ahju soojuses omalt poolt siiski ka panustada. See ongi siinkohal kõige raskem, sest olen rohkem meeskonnainimene, mitte üksi pusija. Midagi küll tegemata ei jää, kõik toimib ja tööle jõudmine otse voodist on kordades lihtsam, kuid sellisel režiimil pikemalt olemine hakkab ilmselgelt mingil hetkel vaimu pärssima. 

Liina Raudvassar