Mineviku pattude andestamisest

Viimastel kuudel on ajakirjanduses ilmunud mitu artiklit, mis lahkavad Andrus Ansipi osa 1988. aasta 2. veebruari sündmustes. Artiklid otsivad vastuseid küsimustele, kus oli Andrus Ansip tol õhtul, mida on Andrus Ansip öelnud miilitsakoerte kohta, kas Ansip oli nooruses innukas parteiaktivist?

Nii nagu aasta tagasi esilinastunud film Arnold Rüütlist («Arnold Rüütel. Lõpetamata lause»), keskenduvad need arutelud paljuski meelsusele (nt spekulatsioonid teemal, miks astus Ansip komparteisse nii noorelt) ehk «südame hoiakule», mida väljendavad lisaks tegudele ka sõnad.
Kui «meelsus» oleks määrav ja tuvastatav, siis jaotuksid nõukogudeaegses ENSVs elanud inimesed moraalses mõttes kaheks: «õige hoiakuga» inimesed olid õiged ka siis, kui nad õpetasid koolides ajalugu, marssisid paraadidel, andsid Nõukogude armees sõdurivande, osalesid komnoorte tegevuses või laulsid laulupeol Nõukogude Liidu hümni. Võib-olla mõned inimesed tegid enamatki, kuid süüdi jääks igaüks, kes kõike sedasama «vale hoiakuga» tegi. Et hinnangud on subjektiivsed, võivad kõik ENSVs elanud inimesed vastastikku üksteist süüdi mõista ning «õigeid» oleks ainult väliseestlaste hulgas, kes pole ENSV ühiskonnas elanud ega pea seetõttu parandama meelt, muutma ennast ja oma hoiakuid.
Nõukogude aja üle elanud eestlastele endast ja oma elukäigust nii mõelda ei meeldi. Mis aga ei tähenda, et me vastavalt (poliitilisele) vajadusele teistest nii ei mõtleks.
Eesti olukord sarnaneb mõneti Saksamaaga pärast Teist maailmasõda või Lõuna-Aafrika Vabariigiga pärast 1994. aastat. Mõlemas mõisteti kohut varasema reþiimi «minevikupattude», Saksamaal natsismi ja LAVis apartheidi üle. Mida oleks meil neist näidetest õppida?
Süüdi ei mõistetud kogu reþiimi all elanud rahvast, isegi mitte kõiki neid, kes reþiimidega vähem või rohkem koostööd tegid. Eristati ka vastutuse kandmist reþiimi «minevikupattude» eest ning tavakuritegusid. Viimased jäid ikka karistatavateks.
Apartheidijärgses LAVis kaasati kohtumõistmisse kirik, mistõttu lisaks süüdlaste karistamisele otsiti ka lepitust ühiskonnaliikmete vahel: otsiti tõde nii kannatustest kui ka kannatuste põhjustajatest, selgitati vastutajad, anti võimalus meeleparanduseks ning püüti leida lepitust.
Jeesuse lause «Kes teie seast ei ole pattu teinud, visaku teda esimesena kiviga!» (Jh 8:7) ei räägi, et käsuõpetuse vastu eksinu ettenähtud karistust ei väärinud, vaid õpetas mitte keskenduma teiste inimeste eksimustele. Kiusatus otsustada teiste inimeste südame meelsuste üle on eriti suur poliitikas. Ja vales meelsuses (nagu ka kunagi elus tehtud patus) saab süüdistada igaüht.
Kristlus ei räägi ainult andeksandmisest (ilma meeleparanduseta). Kuid samas on andeksandmine ülioluline. Kus oleksime me Jumala ees, kui poleks andeksandmist, mis karistust vähendaks?
Samamoodi ei ole võimalik reþiimi kuritegude eest karistada igaüht, kes reþiimis vähimalgi määral osales. Võib-olla neid väheseid, keda kommunistliku reþiimi kuritegudes süüdi mõista, tänases Eestis enam elavate hulgas polegi. Ja ehkki nemad väärivad postuumselt oma karistust, võiksime meie, selmet üksteise suunas näpuga näidata, pidada meeles, et Jumal annab meile andeks samamoodi, nagu meiegi andeks anname.

Alar Kilp