Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Mõistus tuli südamele järele

/ Autor: / Rubriik: Portreelood / Number:  /

Protsess on tulemusest olulisem, teab kirglik kalamees Kaido Saak, aga on siiski rõõmus, kui pärast tundidepikkust õngitsemist jääb konksu otsa pirakas haug ja kui pühendunud kogudusetöö toob kirikusse uusi huvilisi. Erakogu.

29. augustil 55aastaseks saa­nud Lääne praostkonna praost Kaido Saak ei lu­ba endast mõelda kui ala­ti aja­hädas olevast vai­mu­li­kust.

„Praostiks saades ütlesin, et  ma  ei  taha muutuda ini­me­seks, kel­lel ei ole aega kellegi ega millegi jaoks. Nii nagu ki­ri­kus enamasti mõeldakse, et praost on kole hõivatud. Et mina sellist ettekujutust ei kultiveeri,“ meenutab Kai­do Saak, kes poolteist aastat ta­gasi praostiks valides Lee­vi Reinarult ameti üle võt­tis. „Siiamaani on päris põ­nev olnud. Tunnen, et olen väljakutsega hakkama saa­nud. Vähemalt olen praost, kel­lel on aega – vaba aega ja iga­sugust aega,“ muheleb ta rahul­olevalt. 

Rahulolu pakub ka tead­mine, et ta on suutnud pidada praos­tiks saamise lubadust ning külastanud usinalt eri­ne­vaid kogudusi ning kut­sunud tihti ametikaaslasi ka en­dale külla. Ikka selleks, et kasvatada sidusust praost­konna koguduste ja töö­te­gijate vahel. Viimase pool­aasta plaane muutsid ko­roo­na­epideemiast tulenevad piirangud, aga suhtlemine ja avatus on siiski olnud märk­sõnad, millest Saak praosti­ametis lähtub.

Tasakaaluka ellusuhtumise alu­seks on kindel tagala. „Kõi­ge olulisem pereliige on ikka abi­kaasa Piia, kes on Lihulas muu­sika- ja kunstikooli di­rek­tor ja Tapamaja Galerii pe­re­naine. Lapsed – tütar on mi­nu moodi ja poeg rohkem emas­se – on meil kodust väl­ja lendamas: tütar on Gruu­sias teed kasvatamas ja poeg õpib Tallinnas ehitus­in­se­neriks,“ jutustab Kaido oma lähedastest. Pere ar­ves­ta­tavad liikmed on ka kaks koera.

Maa- ja looduslähedus on Haapsalus sündinud ja terve elu Läänemaal elanud mehele lausa eluviisiks. Ta jutustab, et elab talus, mis on mitu põlvkonda tema esivanemate koduks olnud. Juured on Lää­nemaa pinnases nii ema kui isa poolt ja Kaido saab märkida, et on kodukandist ära olnud vaid ülimal sunnil: „Kui olin Nõukogude armees ja kui õppisin kodust eemal.“ 

Kodutalu lähistel voo­­­lav Kasari jõgi pa­kub meditatiivseid ja hinge­hoid­lik­ke võimalusi: „Suviti olen­gi püüdnud vähemalt igal pü­hapäeval pärast kirikut minna jõe peale. Kala saamine on teisejärguline.“ Seal tulevad parimad mõtted ja ka rasked küsimused leiavad lahenduse ning ükski kiire ei sunni Kai­dot loobuma vee peal kul­ge­mi­seks aega võtta. 

Küsimus, kuidas teh­nik-elektromehaaniku kva­li­fi­kat­siooniga noormehest, kes pärast sõjaväge Lihula sov­hoo­sis paari aastaga jõudsat kar­jääri ametiredelil liikudes te­gi, ühtäkki vaimulik sai, on Kai­do Saaki meelest lihtsalt vas­tatav: „Midagi keerulist või traagilist ma läbi ei tei­nud. Suuresti on see samm seo­­tud Lääne praosti Gustav Maa­rannaga, kes mattis mi­nu vanaema ja vanaisa ning kel­lega ma igavikulistest as­jadest rääkima sattusin. Kui uu­risin, kust nendest asjadest roh­kem teada saaks, ütles Maa­rand, et tuleb minna usu­tea­duse instituuti. Ja et sinna pää­semiseks tuleb teha läbi mi­dagi, mida nimetatakse ris­timiseks, ja midagi, mida kut­su­takse leeriks. Nii ma siis läk­sin. Alguses oli huvi ja väga vä­he teadmisi, aga mingil het­kel tuli mõistus südamele jä­rele.“ 

Raske on Kaido Saaki vai­mulikuks saamise loos mit­te näha Kõigevägevama ju­­hatust. Just siis, kui ta oli 1992. aastal jõudnud dia­ko­ni­ordinatsioonini, avanes või­­malus rakendada uusi tead­­misi Hanila ja Karuse ko­­­guduses. „Eriti Hanila ko­­guduses, mis oli küll ju­rii­diliselt asutatud, aga kus si­suline koguduse üles­ehi­tamine ootas veel te­ge­mist, oli elu põnev,“ mee­nutab Kaido Saak ja lisab, et nonde aastate meenutus pa­neb nägema, kui hästi me täna elame. 

Lisaks praostiametile tee­nib Kaido Saak täna ko­gu­du­se­õpetajana Karuse ja Lihula kogudust.

Liina Raudvassar