Kui küünilisus poeb hinge
/ Autor: Anne Burghardt / Rubriik: Kolumn / Number: 2. september 2020 Nr 32 /
Suvel Saaremaal puhates sattusin paaril korral Küülikukülla. Tore koht, kus saab uudistada küülikuid ja kodulinde ning imetleda nende fantaasiarikkaid eluasemeid. Küülikuküla nimetus mõjus inspireerivalt: üks külas käinud hea ametivend avaldas arvamust, et kui on olemas küülikuküla, võiks tasapisi hakata mõtlema ka küünikuküla rajamisele. Nentisime, et elanikke sinna jaguks.
Lugesin hiljuti Ida-Euroopa ajalugu hästi tundva Timothy Snyderi teost „Tee vabadusetusse“ (The Road to Unfreedom), mis analüüsib Venemaa praeguse poliitika tagamaid, käsitledes ka hiljutist Ukraina kriisi. Muu hulgas annab teos aimu Venemaal tegutseva, mõtlemapaneva nimega mõttekoja „Izborski (ee Irboska) klubi“ poolt propageeritavast nn Euraasia ideest. Selle järgi peaks Venemaa saama Euraasia messiaanlikuks valitsejaks – eesmärk, mille poole püüdlemisel on pea iga vahend lubatud. Oluline roll on selle juures mõistagi täita propagandamasinal, mille toodetud arusaamu ilmaasjadest nii siin- kui sealpool Venemaa piiri levitatakse.
Snyderi teost lugedes pani ehk enim mõtlema Venemaa poliitikale ja propagandameetoditele omane küünilisus. Stalinistliku süsteemi huvides töötanute küünilist suhtumist inimestesse on hästi kirjeldanud Solženitsõn. Lugedes Snyderit paistab, et suuri muutusi aset leidnud ei ole.
Ühe üsna süütu näitena olgu nimetatud kirjeldus vene uuriva ajakirjaniku Ratševa kõnelusest FSB ohvitseridega Ukrainas toimunud sõjategevuse algusaegadel. Vestlus toimus Vene-Ukraina piiri lähistel Kuibõševos ja kui ajakirjanik päris, kas väljast kostev müra pole mitte miinipildujatulest, mille sihikuks näib olevat Ukraina, mitte Venemaa, vastati talle esmalt, et keegi teine ei kuulvat midagi.
Kui Ratševa uuris, kas tema vastas istuvad FSB-lased ikka mõistavad, et ta võib toimuvast kirjutada, kosteti talle, et vajadusel tulevad teda külastama nende kolleegid, kes juba oskavad selgeks teha, et kui üldse mingit müra kuulda oli, oli tegu sünnipäeva tähistamiseks lastud rakettidega.
Küünilisuse näiteid võib mõistagi tuua ka teistest kontekstidest ja poliitilise spektri eri otstest. Kes lähtub motost „kõik on müügiks“, peab teist inimest vaid vahendiks, mille ainsaks ülesandeks on suurendada tema kasu ja heaolu. Mis vana ja kulunud, heidetakse kõrvale, ükskõik, kas see on asi või inimene. Mõnikord looritatakse põlglik suhtumine inimestesse ka üllamasse kõnesse või kaunistatakse jutuga suurtest inimkonda teenivatest eesmärkidest. Ja nii edasi.
Ei saa muidugi öelda, et pühakirjas fatalismi või küünilisusele lähenevat elutunnetust ei kohtaks. Koguja raamat on ehk eredaim näide. Ometi ei haaku Koguja kirjeldatud elutunnetus küünilisuse definitsiooniga võõrsõnade leksikonis (jäägu küünik Diogenese filosoofia sedapuhku käsitlemata). Viimase järgi on küünilisus häbitus, irvitamine, kõige pilkamine. Küünilisust ei saa samastada skepsisega ja Jeesuse endagi viljeldud musta huumoriga, mis aitavad vältida liigset naiivsust ja läbi näha protsesside toimemehhanisme.
Küünilisuse, iseäranis kui see lähtub võimupositsioonilt, muudab hävitavaks igasuguse empaatiavõime ja lugupidamise puudumine teiste vastu. Võimupositsioonilt lähtuva küünilisuse eesmärk on tekitada alluva positsioonis olijais (olgu need siis riigialamad, alluvad töökohas või teised pereliikmed) fatalismi tunne, arusaam, et midagi ei saagi muutuda.
Ülekohtu ja vale tajumine naeruvääristatakse ja kuulutatakse, et sellistele ilmingutele osutaja on eluvõõras ega tea lihtsalt, kuidas asjad siin elus käivad. See omakorda sünnitab uut küünilisust. Kui aga küünilisus poeb hinge, muutub inimene tundetuks halastuse ja siiruse suhtes, võimetuks nägema Jumala loodu ilu, olgugi see siis vahel peidus tuhmunud pealispinna all.
Alanud on uus kooliaasta, nii lastele kui ka mõnele täiskasvanule. Eesti kooliharidust on palju pärjatud, ikka ja jälle kostab aga hääli, et vajaka kipub jääma südameharidusest. Viimase juurde kuulub ümbritsevast lugupidamine, tähelepanelik kuulamine, aga ka kriitiline mõtlemine ja vajadusel mittenõustumine, ilma et teisel arvamusel olijat pilgataks ja mõnitataks. Kristlane võiks sellele südamehariduse definitsioonile lisada püüde vaadata Jumala loodut, sealhulgas oma kaasinimesi, kasvõi veidikenegi nii, nagu Jumal meid ja kogu loodut Kristuses vaatab.
Dostojevski on öelnud, et ilu päästab maailma. Õigeusu ikoonid maalivad oma kuldse ehk jumalikku valgust sümboliseeriva taustaga meie ette Kristuses lunastatud maailma kogu kauniduses. Kui inimene suudab seda ilu märgata, oma südamesse lasta ning lubada Jumalal end ja enda suhtumisi kujundada, ei paistagi maailm ehk pelgalt tühisuste tühisusena ega kohana, kus ühest inimesest ei sõltu miski.
Anne Burghardt,
kolumnist