Risti ülendamiseks koguneti Vastseliina

Juba kümnendat korda toi­mus 12. septembril  oiku­mee­niline palverännak, mil­le käigus erinevate kon­fes­sioonide esindajad Pär­nust ja Tallinnast jõudsid ris­tiülendamispüha tä­his­tamiseks Vana-Vastseliina.

Piiskopilinnuse varemete juur­de jõudnud rännuliste nä­gudel polnud kübetki vä­si­must, ehkki seljataha jäi pikk päev mööda ristiga seotud pü­hapaiku käimist. Juba va­rahommikul asuti teele Tal­lin­nast ja Pärnust. Mõlemas lin­nas toimus sel puhul ar­mu­lauaga jumalateenistus, ka­to­liiklastel omas ja luterlastel omas kirikus. Kokku saadi Suure-Jaani õigeusu kiriku juu­res. Teekonnal peatuti palvetamiseks Vanamõisa Püha Risti kabeli juures ja Rõngu vasall-linnuse varemetes, kus oletuste kohaselt asus ka Püha Risti kabel. 

Juba kümnendat korda

Tänavu oli seltskond tava­pä­rasest väiksem, sest kestev ko­roonaepideemia tõmbas pal­ju­de huviliste reisiplaanile joo­ne peale. Teiste hulgas jäi ko­dusesse eneseisolatsiooni äsja Poolast Eestisse naasnud katoliku preester. Vaimulikest olid kohal aga Pärnu praost ja Eliisabeti koguduse õpe­ta­ja Tõnu Taremaa koos ka­to­liiklasest abikaasa Signe Taremaaga ja Pärnu metodisti kiriku vaimulik Tõnu Kuuse­maa. 

Rännuliste seas oli noore­maid ja eakamaid liikmeid luteri, katoliku, õigeusu ja va­ba­kogudustest. Mõned olid juba mitmendat aastat, aga rohkem oli neid, kes olid Püha Risti palverännakul esimest korda.   

Traditsiooniks on saanud ajastada rännak ristiülendamis­püha järgi, mis alates 7. sa­jandist on läänekiriku ka­lendris 14. septembril. Kor­ral­dajad katoliku ja luteri ki­rikust on väljendanud soo­vi palverännaku abil sü­ve­neda paremini Jeesuse kan­na­tus­müsteeriumi ning mõelda nen­de lugematute põlvkondade peale, kes enne meid sajandite vältel on sama palverännuteed käinud ning seeläbi austanud Kristuse ristikannatust.

Linnuse varemetesse, ku­nagise imettegeva risti asu­pai­ga lähedale viimastel aastatel vaimulike kogunemiste läbivii­miseks rajatud suure ristiga väli­kabelis peeti õhtuteenistus ning seejärel korraldati vai­mu­like juhtimisel ristitee palvus, peatudes sümboolselt Kolgata tee 14. peatuspaigas. 

Alati imelise ilmaga 

„Vihmaga ei ole me siin ühelgi aastal olnud. Ka siis, kui bussiga sõites on tugev sadu olnud, on siis, kui Vastseliina jõudsime, päike pilve tagant välja tulnud ja parimal juhul oleme vaid paar piiska saanud,“ jutustab Signe Taremaa, kes palverännu korraldusmeeskonnast hästi ette­võtmise ajalugu teab. Tema sõ­nul sai kõik alguse praeguse piis­kopi Philippe Jourdani ideest külastada iidset palve­rändurite sihtpunkti püha risti austamiseks. Ideest huvitusid ka luterlased ning hiljem ini­mesed teistestki kirikutest. 

Signe Taremaa räägib: „On väga oluline, et igaüks alustaks palverännakut oma kodust, oma kodukirikust. See on väga olu­line. Me saame aga koos pal­vetada sellel teel.“

Maarjale pühitsetud

Tartu piiskopkonna piiri­kind­luseks rajatud linnus oli algusest peale suure stra­tee­gilise tähtsusega lääne- ja ida­maailma vahel. Piusa jõe kõr­gele kaldale alustati kait­se­rajatise ehitamist Maarja kuu­lutamise päeval, 25. märt­sil 1342. aastal ja neitsi Maar­ja­le linnus ka pühitseti. Alg­selt Frauenburginatuntud kind­lust hakati nimetama Neu­hau­seniks, maakeeli uueks lin­naks ehk kohaliku mur­de­keele päraselt Vastseliinaks. 

Riia-Pihkva kaubatee ää­res asunud linnuse laialdane tun­tus kasvas veelgi, kui ime­lis­te juhtumite ajel kuulutati kind­luse kabelis asuv rist reliikviaks. Lossikabeli altari kohale kahe raudnaelaga kinnitatud rist oli kahe ebamaiselt helendava inim­kuju poolt seinalt altari peale teisaldatud, kuhu rist il­ma kõrvalise toeta ka veatult pü­sima jäänud. See ime kor­dus lossikabelis mitmete tun­nistajate silme all koos ime­lise muusika kõlamisega ja küünalde iseenesliku sütti­mi­se­ga. 

Imelist risti oma silmaga vaa­tama tulnud inimesed tä­hel­danud olulist leevendust oma mitmesugustele tervise­mure­dele. 

Paavst Innocentius VI andis 1354. aastal välja bulla, milles ni­metas Vastseliina linnuse te­ma imettegeva risti tõttu pü­hade paikade nimekirja. Vast­se­liina külastajaile kuulutati väl­ja 40-päevase patukaristuse kustutus, mida paavst Euge­nius 1432. aastal uuendas. Lä­bi 15. ja 16. sajandi jätkusid palve­rännud.

Tundub nii, et keskajal juur­dunud palverännutava, mis toonase vana Liivimaa Euroo­pa kaardile tõi, on tänapäeval pal­jude entusiastide eestvedami­sel uut hoogu sisse saamas. Ka 21. sajandi inimesed on mures oma hingeõndsuse pärast ning tunnevad, et sajanditega väljakujunenud pühades paikades on taevas avatud.

Liina Raudvassar