Koerust pärit luuletaja Kalju Lepik
/ Autor: Vallo Kepp / Rubriik: Portreelood / Number: 14. oktoober 2020 Nr 39 /
Eestis on pool tosinat kirikut, mille kohta vanarahvas räägib, et nad olla metsast leitud. Teiste seas Koeru kirik: metskits jooksnud jahiliste eest kirikusse peitu ning nii andnud koerad oma haukumisega ka kiriku asukohast teada. Koeru kiriku tornist oli näha vennastekoguduse palvemaja – nüüdseks hävinud mõisaaegset moonakamaja Väinjärve tee ääres, kus Kalju Lepik elas ema ja väga uskliku vanaema seltsis. Enne kolimist pangamajja, kui seal asuva postkontori ülemast sai aastal 1926 viiese Kalju võõrasisa.
„Vana palvemaja saal oli minule armsaim paik. Sagedasti pidasin seal „jutlust“ ja unistasin kirikuõpetaja-kutsest. Suure igatsusega ootasin kuldhammaste kasvamist, sest meie kirikuõpetajal oli suus kaks kuldhammast ja ilma nendeta polnud lootustki saada õpetajaks. /…/ Vana palvemaja oli kõik. Ta oli sõber, mänguseltsiline ja armsaim paik. /…/ Õhtuti jäin kantslis magama ja vanaema teadis mind sealt otsida.“ („Tähtede poole“, 1939)
Kalju Lepik (7.10.1920–30.5.1999) on vist ainus 20. sajandi luuletaja Eestis, kel on lapsepõlvest eredad mälestused vennastekoguduse majast, käikudest vanaema seltsis koduõuest paistvasse Koeru kirikusse ja pühapäevakooli. Seda peaksime Lepiku luulet lugedes silmas pidama.
Ja veel seda, et Kalju tundis väga hästi eesti luulet – mitte ainult antoloogia-luulet, vaid tervet luulet kuni igat sorti kurioosumiteni välja. Ta kurtis tihti sõjaeelsete raamatute raske kättesaadavuse üle paguluses. Sain teda lohutada nõukogude Eesti olude kirjeldamisega. Sestap oli ta koduriiulites kenake hulk enda köidetud, suuremalt jaolt Helsingis, hiljem Eestis valmistatud raamatute koopiaid.
Kalju oli uhke oma rändraamatukaupmehest vanaisa üle. Luuletaja Mihkel Leppik (1858–1930) oli Kalju isapoolne vanaisa, kes avaldas aastal 1882 luulekogu „Järvamaa laulik ehk Ajalikud laulud noorele rahvale ajaviiteks ja õpetuseks“. Selles on ka teiste autorite loomingut, 52 luuletusest on pooled Mihkel Leppikult. Kalju sai selle raamatukese koopia kirjandusmuuseumist Tartus ja köitis luuleriiulikõlblikuks.
Muide, kolmest tuhandest trükitud eksemplarist ei ole seda Tallinna raamatukogudesse siiani jätkunud. Ka Tartu eksemplar on pärit Vene Teaduste Akadeemia reservfondist. Pisut ärplemisväärne oli ka fakt, et Mihkel Leppik kirjastas Jakob Liivi (1859–1938) „Viru kandle“ I jao 1886, „trükitud M. Leppik’u kuluga“.
Sellega seoses pisimeenutus: Kalju tahab mind õrritada ja küsib hooletult: „Sul see kindlasti olemas?“ – „Jah, põlemisjälgedega – aga on sul terve raamat?“ Nii tähelepanelikku Lepikut ei olnud näinudki varem: „Mismoodi terve raamat?“ – „Koos tagakaanega, seal ju kirjas, mis Mihkel Leppik veel trükkida lasi!“ Kalju kutsub mu ETV kohvikust välja, lööb rahakoti rauad lahti ja ütleb: „Võta raha, võta takso, mine koju, võta raamat, tee tagakaanest koopia ja too mulle lennuväljale järele!“
Tuletan meelde, et tegevus toimus enne ESTERi ellukutsumist. Hetkel annab Eesti rahvusbibliograafia viis Mihkel Leppiku trükki toimetatud raamatut, tema enda oma kuues, teised kõik on Friedrich Brandti (1830–1890) ligi sajaraamatulise toodangu kordustrükid.
Kahju, et meil ei ole olnud võimalust säilitada Kalju Lepiku, bibliofiilist Suure Pagulase suurt raamatukogu koos oma sadade raamatute koopiatega, luuleteoreetiliste raamatutega, koos Roslageni pööningule kolinud suvelektüüriga, kõik ühes komplektis ühe katuse all Eestis!
Ilma söömata võis kuulata Kalju Lepiku pajatusi raamatute saatusest paguluses ja eriti siis, kui Rootsi kroonidega varustatud Kalju pääses ise revideerima meie antikvariaate. Meenuvad hommikused auravad pudrukausid Viljandi antikvariaadi tagatoas, Kalju ettevaatlikult alumiiniumist söögikaussi uurimas Sillamäe töölissööklas ja Kalju vaimustus võimaluse üle rohmakalt viibata üle Narva jõe lahkuvale Vene sõjaväekolonnile!
Huvitav oli kuulata kõrvalt, kui Kalju ja Raimond Kolk (1924–1992) millegi üle arutlesid Eesti majas Stockholmis. Vist seal rullus välja lorilugu, mille Kalju olevat rääkinud end tema külje alla sättinud Uno Lahele (1924–2008) oma kujutletavast tulevasest mälestussambast Eestis.
See pidi asuma Koeru kõrtsi ees muruplatsi keskel, samba otsas Kalju büst ja all samba küljes „diskreetselt“ orva sees pissuaar – kui tuled kõrtsist tähtede alla ennast kergendama ja heidad pilgu üles – saad ikka uuesti üllatunult ütelda: „Näed nüüd, Kalju ka siin!“ Alati lisaküsimustega valmis huviline Laht olevat kiiresti kadunud.
Lustiv, pisut lorilaululik poeet Lepik lõi vestlustes tihti välja: Mörby haigla juures ta kohe ei saanud jätta rääkimata ööõe (hilisem öötüdruk?) tema kui värske haigla köögitöölise kättpidi tänamisest pärast koos veedetud öövalvet. Ja veel milliseid sõnu püüdsid kohalikud haigla lõmpslõuad noorele süütule pagulasehakatisele rootsi keeles selgeks õpetada!
Alles pärast Kalju lahkumist mu teele sattunud ta vanaisa pühendusega raamatust on kahju – küll oleks Kalju Lepik seda käes hoides rõõmustanud! Võiksin talle lohutuseks öelda, et raamat on rüüstatud, osa lehti välja rebitud!
Koerus kas Stegemanni majas või poeedi legendile kohasemas Väinjärve tee äärses palvemajas sündinud Kalju Lepikust kujunes Rootsis omanäoline poeet, kel jätkus jõudu komplekteerida kultuuriloolisi materjale Balti arhiivi ja juhtida alates 1982. aastast kuni surmani Välismaist Eesti Kirjanike Liitu.
Ta on koostanud siiani ületamatu Gustav Suitsu (1883–1956) „Kogutud luuletused“ (1963, 648 lehekülge), ju raamatupidaja talent lõi välja! Ka oli Kalju kohe väga uhke Suitsu pühendusele luulekogu „Tuli ja tuul“ (1950) tiitellehel ja kuidas rõõmustas mu riiulist kingituseks ulatatud Suitsu venekeelse „Strana vetra“ (1987) üle!
Kalju Lepik on avaldanud tosina jagu luulekogusid ja teist samapalju pisitiraažis bibliofiilseid väljaandeid, kus trükkis juhuluulet tähtpäevade puhul kinkimiseks. Peep Puks (1940) on teinud poeetiliselt tundliku filmi „Kodupinnale tulek. Kalju Lepik 70“ (1990), mis siiani säilitab luuletaja 1990. aasta murrangulisi ootusärevusi tulevikuks.
Olen kirjutades klaviatuuri kõrval silmas pidanud järgmisi raamatuid: Arvo Mägi „Kalju Lepik : Lühimonograafia“ (1970, 1993), Juta Rundu „Kirjanduslooline Koeru“ (2004) ja „Kalju Lepik ja Koeru“ (2000), Herbert Lasti „Kultuurilooline Koeru“ (1999) ja Indrek Ilometsa koostatud „Koeru : pildirännak läbi endisaegse alevi ja kihelkonna“ (2011). Taustal Valdo Valperi Urvaste pärimusest koostatud „Metsast leitud kirik“ (2010). Eesti Kiriku lugejale valin Mihkel Leppikult kogust „Järvamaa laulik“ (1882) luuletuse „Eestkõneks“ ja Kalju Lepikult „Kirikus“ luulekogust „Nägu koduaknas“ (1946).
Vallo Kepp
Kirikus
Jäi maha raagus pihlakas,
lumme kodune palvemaja.
Hakkas kui kostma metsade
tagant kirikukella kaja.
Miks nii kõrge ja kumera laega
on Taevase Isa tuba?
Tahtsin emalt juba küsida,
tuli meelde, et ema ei luba.
Ja altari kohal on imelik pilt –
mees mere pääl palja jalu.
Kuldseid lühtreid ja küünlaid igalpool.
Memm sosistas tasa: palu!
Me olime kaua kõrvuti maas,
silmanurgast sain veidi piilu:
ema kuivatas üksiku pisara
vargsi kirikuräti siilu.
Kõik küünlad heledalt põlesid,
memm ristati kätega istus.
Kirikhärra kantslist kõneles,
et meid on lunastand Kristus.
Siis lauldi lauluraamatust
üht vana ja tuttavat viisi.
Ma küsisin tasa ema käest,
kas ka mina saan paradiisi.
Kalju Lepik
Eestkõneks
Mis on tehtud, mis on nähtud,
Kuulutan ma lauluga;
Mis on olnud, meile tulnud,
Sõlmin kokku sõnaks ma.
Laulu healed, kõne keeled
Mingu rahva juure nüüd;
Ehk siis tõtvad, ehk siis võtvad
Armsate ka vastu teid.
Ja kui lahkest vastu võetaks’
Teid, mu lapsi, rõõmuga;
Siis ma jälle tahan teile
Vendi saata seltsiks ka.
Auusad sõbrad, tutvad, naabrid,
Ärge võtke pahanda,
Et ma olen tulla võtnud
Teid ka vaatma lauluga.
Ehk küll esimene anne
Mis siin annan teitele;
Ärgu olgu teil sest vanne,
Kui ei passi täieste.
Palun teid siis parandada,
Kui on vigasid neil sees;
Pärast võin siis jälle saata,
Kui on laulud auu sees.
Mihkel Leppik