Tasandid

„Arusaamatused aru saamiste pärast panevad arusaamatuid saamatult arutama. Arusaam, et arusaamiste arv võib olla arutu hulk, on arukaim.“ See huumoriga kirjutatud ütlus viitab siiski tõsiasjale, et mingite nähtuste käsitlemisel kasutatakse erinevaid vaatenurki ja tasandeid ning arusaamatused ja vaenamisedki võivad tekkida lihtsalt sellest, et üks räägib aiast ja teine aiaaugust. 

Leivapätsi võib käsitleda eluks vajalike kalorite allikana, leivakultuuri objektina, võib eristada leibu maitseomaduste järgi, otsida leiva tootmis-turustamistsükli efektiivistamise võimalusi jne. Ja tükike nisuleiba muutub armulaual Jeesuse ihuks. Mullas tärganud idust saab püha and. 

Äsja olnud isadepäeva puhul võiks mõelda, millised tasandid on isadusel. Esiteks pole isadust ilma emaduseta. Suguline paljunemine on looduses laialt levinud ja evolutsiooniliselt väga vana nähtus. Paljunemiseks ühineb haploidne seemnerakk haploidse munarakuga ja moodustub diploidne viljastatud munarakk, mis sisaldab mõlema vanema geene. 

Seemnerakke moodustub palju ja isastel on tung oma geneetilist infot võimalikult levitada. Munarakke on palju vähem, seetõttu on emased palju valivamad, millise isase geene paljundamiseks võtta. Järglaste hooldamise suure energiakulukuse tõttu esineb palju ka paarilisust, kus emas- ja isasloom mõlemad võtavad järglaste hooldamisest osa. Levinud on see lindude hulgas, aga esineb ka imetajatel, näiteks inimesel.

Inimlapse arenemise hooldeaeg on eriti pikk, tänapäeval kuni veerand sajandit, ning lisandub veel abi lastelaste kasvatamisel. Selge, et ainult soo jätkamise tungi tasand ei kirjelda siin kogu olukorda, vaja on vaadelda teisi tasandeid ja kvaliteete. Isa – ideaalis tähendab see lapse jaoks olemas olla. Isegi siis, kui alati ei saa olla koos, ikkagi olemas olla. Pakkuda seltsi, tuge, õpetusi, nõu, olla eeskujuks. 

Laps peaks tundma, et ta on tingimusteta armastatud, ta ei pea seda armastust ära teenima. Ka siis, kui vanem näitab, et elus kehtivad põhjus-tagajärg seosed – väärtegu tingib karistuse–, ei lahku laps siiski armastuse keskkonnast. 

Patriarhaalses ühiskonnas oli isa pere kui majandusüksuse juht. Tänapäeval, kus naised on iseseisvamad, on perekorraldus kokkuleppelisem, kuid see ei vähenda vajadust olla teise poole silmis tunnustatud ja hoitud. Pigem vastupidi, sest rollid on lahtisemad. 

Mehe ja naise vahelist armastust on kirjeldatud kolme komponendiga: kirg, lähedus ja kohustus. Kirg väljendub seksuaalsuses, lähedus usalduses ja tunnustamises, kohustus teadlikus pühendumises. Kui peres on mees naise silmis „mii ull“ (meie lollike seto keeles) või on mees naise suhtes despootlik, on ka isa-lapse suhted puudulikud. 

Lapsele meeldib oma isa usaldada, isa üle uhkegi olla. Isa on tavaliselt see, kes lubab lapsel võtta riske, ennast proovile panna, st julgustab tegudele, mis õpetavad ennast usaldama. Jah, seda võib vaadelda ka geenide edasikandumisse panustatud aja- ja energiakulu tasandil, kuid see ei kirjeldaks meie mõtteid ja tundeid, rõõme ning muresid. Isata kasvamine ei tingi lapses otseselt mõnd arenguhäiret, kuid millestki heast jääb ta ilma. 

Mäletan minu kandi meest, kes rääkis, et viib Moskvasse sattudes ikka isale lilli – tundmatu sõduri hauale. Eks ta ise teadis, mis tunded tal selle pealtnäha naljaloo taga olid. Õpetajad koolis saavad laste käitumisest aru, kui peredes on probleemid ja pered lagunevad. Kinnisus, depressiivsus, õppeedukuse langus. Laps kogeb armastusest ilmajäetuse tunnet.

Seevastu armastuse keskkond võimaldab lapses vaimu avaldumisi, mis ebasoodsates tingimustes ei avalduks. On selleks siis mõni andekus, huvi mingi ala vastu, eneseteostuse vajadus vms. Ja ehk jäävad tänu armastusele avaldumata eeldused mõne isiksusehäire tekkeks. 

Me oleme osa loodusest, on loomulik soovida oma järglastele head käekäiku ning sellesse panustada. Ja nii lihtne ja õigena näiv on, kui vaadelda eelkirjeldatud isadust ka usu tasandil. Meie Isa, kes sa oled taevas … On ju siingi tingimusteta armastus, mida ei saa välja teenida, on Isa, keda saab usaldada, kes õpetab, annab nõu, kellelt saab midagi paluda, kellele saab raskel hetkel toetuda. Nagu üleval, nõnda on ka all: Looja avaldub loodus, Isa isaduses. 

Viimaseks veel üks, unistuste tasand: isadusel võiks olla oluline roll ka keskkonnakaitses. Isiklike geenide edasikandumise nägemine kaks või kolmgi põlve ning rõõm sellest võiksid viia vajaduseni mõelda ja tegutseda jätkusuutlikult. Et pealekasvavatele põlvedele jätkuks eluks sobilikku keskkonda.

 

 

 

 

Andres Lehestik,

kolumnist