Püha kiriku altariõõnsus peidab ainulaadset panoraamvaatega maali

Saaremaa Püha kiriku 1753. aastast pärineva G. Böhme altari uue, 1903 Oskar von Sassi poolt maalitud lõuendi eemaldamisel tuli nähtavale vana, puidule õlivärviga maalitud Jeruusalemma linna vaade.

Vana altarimaali edasine tulevik on praegu veel lahtine. Täna seisab 18. sajandist pärit Böhme maal samal kohal, uue altarimaali taga, kus varasemadki 52 aastat.
«On teada, et kiriku suurpõlengu järel 1574. aastal taastati pühakoda aastaks 1603. Samal aastal telliti põlengujärgsesse kirikusse uus altar. Hiljem, 1753. aastal rajati vana altari peale uus, G. Böhme altar.
Eile (15. novembril. – Toim.), kui muinsuskaitseameti restaureerimisosakonna nõunik Mari Loit oli praegust altarimaali hoidvate laudade seest suured kruvid välja keeranud ja 1903. aastal Oskar von Sassi maalitud altarimaali eemaldanud, avaneski põnev vaatepilt. G. Böhme altarimaal oli tõepoolest olemas ja Loidi sõnul päris heas seisukorras,» kirjutab Meie Maa.
«Altari uurimise ja avamise ning olemasoleva maali eemaldamise mõte tekkis 9. oktoobril Saarte praostkonnas toimunud kirikute ja nende vallasvara hooldust puudutaval koolitusel (muinsuskaitsealane täienduskoolitus kohalike omavalitsuste esindajatele, EELK vaimulikele, koguduste juhatuste liikmetele ja kirikuteenijatele), kus Püha Jakobi kiriku hooldajaõpetaja Anti Toplaan esitas muinsuskaitseameti vallasmälestiste nõunikule Mare Kasele, kes pidas ülevaatliku loengu Saarte praostkonna kirikute kunstivaradest, nn peidus olevat altarimaali puudutava küsimuse,» vastab Loit pärimisele, miks vana altarimaal just nüüd avati.

Altarimaalist teati

«Vana altarimaali olemasolu ei ole Püha koguduse liikmetele olnud mingi saladus, kuid samas ei tea ma ühtegi inimest, kes seda oleks ise näinud. Pärast pikemat järelemõtlemist ja konsulteerimist õnnestus vana maali kohta leida 1955. aastal koostatud akt ja ilmselt toonase vaatluse tulemusena tehtud mustvalged fotod. Suusõnaliselt on säilinud teade, et Oskar von Sassi maal viidi viimase sõja ajal kuhugi varjule. Altari avamine oli tingitud puhtast uudishimust, mille initsiatiiv tuli muinsuskaitsetöötajate poolt,» selgitab Toplaan.
Altar tervikuna võeti esimest korda vabariikliku kaitse alla juba 1964. aastal ENSV Ministrite Nõukogu määrusega. Eesti taasiseseisvudes see määrus tühistati ning 1997. aasta 11. aprillil tunnistati altar kultuuriministri määrusega kultuurimälestiseks. «Seega on muinsuskaitseamet olnud altarist ning selles sisalduvast vanemast maalist teadlik juba enne altari esmakordset kaitse alla võtmist,» kinnitas Loit. «Ning kuna Eestis on palju tõeliselt kriitilises seisus kunstimälestisi ning Püha altar õnneks nende hulka ei kuulu, ei ole ka seni olnud põhjust altariga eraldi tegelda.»
Taasavamisel selgus, et vana, Jeruusalemma vaadet kujutav puidule maalitud altarimaal, millel kõrgust 206 ja laiust 123 cm, tiibade kõrgus 167 ja sügavus 60 cm, on üllatavalt heas seisukorras, sellel ei täheldatud maalingukihtide pudenemist ega puidukahjustusi.

Põneva maali näitamine on ebaselge

15. novembril, mil maal «Kristuse taevasseminek» altarilt kõrvale tõsteti, arutati kõigi juuresviibinute osavõtul põgusalt ka altari edasist saatust. Et kirikus jätkuvad interjööritööd, otsustati altar pärast dokumentide vormistamist ja olukorra hindamist jätta esialgu nii, nagu ta seni on olnud – suletuks.
«Kindlasti tuleb vana maali eksponeerimise ning hilisemale maalile uue koha leidmise kohta küsida ka koguduse arvamust. Kunstiajaloolase ja muinsuskaitsja seisukohalt arvan aga isiklikult, et vana maali eksponeerimine annaks kiriku interjöörile kindlasti palju juurde, avades sellega veel ühe seni peidus olnud ajalookihistuse. Kindlasti on see põnev teema ka uurijatele,» märkis Loit.
Anti Toplaane hinnangul on vara rääkida sellest, kas ja kuidas vana altarimaali eksponeerida: «Esmapilgul head ja kõiki rahuldavat lahendust ei ole. Seda põlvkonda ja neid inimesi, kes vana altarimaali mäletavad, enam elavate maal ei viibi. Püha kirikus ei ole mõne samast perioodist pärineva pühakojaga võrreldes väga palju kunstilisi lisandeid säilinud, seepärast tuntakse kirikut peamiselt uue altarimaali järgi. Viimane on koguduse identiteediga sedavõrd kokku kasvanud, et Kristuse taevaminekut kujutavat maali ei ole minu hinnangul võimalik oma kohalt kuhugi liigutada.»
Tema sõnul on iseküsimus see, kas vana ja Eesti oludes ainulaadset panoraamlahendusega maali on üldse võimalik ja vajalik eraldi eksponeerimiseks altarist eraldada, sest üllatavalt hästi säilinud vanal maalil on vooruste kõrval ka üks oluline puudus. «Maali põhiline, vaadeldav osa asub altarikapi õõnsuses, mis oma maalitud ja ettepoole ulatuvate külgedega moodustabki panoraamvaate. Sellest tervikust puudub aga olulisim kompositsiooni osa, milleks on ilmselt olnud nn Kolgata grupp.
Hiljemalt uue maali paigaldamisel on see osa altarist eraldatud ja praegu ei ole mulle teada, kas need kujud võiksid olla (sarnaselt vana Kaarma altariga) säilinud näiteks Saaremaa muuseumi fondides. Vana maal asub Püha kirikus altari sisemuses ja pole teada ka see, kas seda on üldse võimalik kuidagi altarist eraldada.»

Merje Mänd