Teoloog Kaido Soom vaatab PÖFFi

11. Pimedate Ööde Filmifestival on lõppenud. Käisin vaatamas 14 filmi. Rahvusvaheline þürii tunnistas parimaks Euraasia filmiks türgi lavastaja Özer Kiziltani draama «Takva», mis räägib väga isiklikus laadis inimese ja Jumala suhtest. Þürii eripreemia kuulus eesti filmile «Sügisball», ära märgiti filmid «Külmutatud» (India) ja «Surmast suurem» (Iraagi Kurdistan). Kokku andis þürii välja seitse auhinda.

Dokumentaalfilmidest väärib vaatamist James Longley «Killustatud Iraak», mis käsitleb esimeses osas läbi lapse silmade vaadates Iraagi sõda. «Enne oli siin meil ilus, nüüd on need ajad möödunud,» tõdeb kümneaastane koolipoiss, kelle koolitee on olnud katkendlik ja kes ei oska lugedagi. Läbi lapse silmade vaadates kaasneb filmiga tugev inimlik perspektiiv ja kaastunne.
Teises osas käsitletakse islami rolli Iraagi elus ja seda sugugi mitte pimeda vägivaldse uskumisena, vaid pigem inimesi ühendava jõuna. Kinosaalis istudes tekkisid mul otsesed paralleelid 80ndate aastate lõpu Eestiga, mil religioon oli üks inimesi liikuma panevaid jõude. Ilmselt on see nii erinevates riikides ja läbi aegade.
Usulises mõttes oli filmidest eriti kõnetav Pernille Rose Gromkjaeri «Klooster: härra Vig ja nunn», milles jutustati ühest 86aastasest taani mehest Vigist, kes otsustab rajada vanasse Hesbjergi mõisahoonesse kloostri. Ta pöördub Moskva Patriarhaadi poole, kes saadab sinna oma nunnad. Esimesel kohtumisel on nunnade näod küll veidi pikaks veninud ja murelikud. Selleks on ka põhjus: hoones pole korralikku küttesüsteemi ja katus laseb vett läbi.
Samas tajuvad nunnad vana mehe tahtekindlust ja usku, mis motiveerib neid kloostri rajamisel kaasa töötama. Vigi mõtted tunduvad esmapilgul ebarealistlikud, suisa utoopilised. Tema kummastavad mõttekäigud toovad saalis kuuldavale naerupahvakuid. Kuid ometi on vanuril kindel visioon ja ta on selle nimel valmis tegutsema. Klooster valmib ning seal on mõned nunnad ja abilised ning preester.
Filmi lõpus on vastrajatud kloostri altari ees vana mehe kirst ja preester suitsutab selle ääres viirukit ning nunn loeb hüvastijätuks lugu Vigi usust ja selle viljast, mis annab talle koha taevariigis. Kinost lahkudes mõtlesin sellele, kui palju suudab siin maailmas muuta ühe inimese usk ja tahtmine. Siin ei ole aastad ega nõrgenev terviski takistuseks. Tõesti, kõik on võimalik neile, kes usuvad ja lähenevad elule visiooniga. Oleks meilgi sellist usku ja tahtmist midagi ära teha!
Festivalil linastus põnev Hiina film, Zhuang Yuxini «Armastuse hambad», milles räägiti ühe naise elu keerdkäikudest ja armastusest. Kõnetavaim stseen filmis oli seotud naisele abordi tegemisega. Naine oli õppinud arstiks. Abordi sooritas naise meestuttav arstiõpikute ja laual lebava meediku juhendamisel. Stseenis oli näidatud valu, ahastust ja kõike negatiivset. Kui abort oli tehtud, lausus naine masendunud häälel: «Nii lihtne ongi siis inimeselt elu võtta.» Mees aga pillas klaasi põrandale ja üritas sellega endal veene läbi lõigata.
Palju valu ja ahastust õhkus sellest teost. Ja kuigi need kaks inimest armastasid teineteist, oli abort purustanud kaudselt kõik selle, mis oli nende vahel. Järgnes politseiuurimine ja lahkumine ning aastate pärast taas kohtudes oli naine teinud teised valikud.
Nick Broomfieldi film «Vaimud» kõneleb hiina illegaalidest, kes on läinud Suurbritanniasse paremat elu otsima. Tegelikkuses osutub aga sealne elu palju raskemaks. Filmis vaadatakse naist, kes on sunnitud tegema ülipikki tööpäevi väga väikse palga eest nii lihakombinaadis, põllul kui ka mereande korjates. Naisele tehakse korduvalt ettepanekuid hakata massööriks, kuid ta otsustab sellest ametist kui kahtlasest loobuda. Filmi sõnum on selles, et alati ei ole võimalik õnne leida väljaspool kodumaad. Statistika näitab, et enamik välismaale tööle läinud hiinlastest ei saa iial pöörduda tagasi oma pere juurde. On väärtusi, mida raha ei korva, ja film osutab, et sissetulekudki ei pruugi illegaalidel head olla. Õnnelik on inimene, kes jälle elusalt kodumaale jõuab.
Vene filmidest oli väga huvitav Arkadi Jakhnisi «Õudus, mis käib sinuga kaasas». Stsenaariumi keskmes on õpetajatest abielupaar. Nad elavad avaras ühetoalises Stalini-aegses korteris ning paistab, et elu on igavalt turvaline, kuni ühel päeval asuvad korterisse elama sõjaväelased. Keegi ei tea nende tuleku põhjust, kuigi aja jooksul selgub, et valvatakse vastaskorterit. Üllataval kombel muutuvad nii mees kui naine lühikese aja jooksul väga olulisel määral. Mees samastub ilmselt Stockholmi sündroomi ajel sõjaväelastega, ajab ennast kiilaks ja käitub asotsiaalselt. Naine läheb kirikusse elule tuge otsima ja võtab korterisse elama kodutud. Filmi sõnum on, et keegi pole vaba meid ümbritsevatest ühiskondlikest mõjutustest. Totalitarism mõjutab paljusid inimesi ettearvamatus suunas.
PÖFFi programmis oli palju elu üle mõtlema panevaid filme, mis peakski sellise filmifestivali peaülesanne olema.

Kaido Soom