Võitleja vaimust

Lugesin ühest leheloost, et üritusele tuli vihmasele ilmale vaatamata hulga rahvast. Lugesin teisalt, et perepühapäeva raames suutis Kaisa savinõu meelepäraste värvidega katta. Kolmas kanal näitas, kuidas linnalaupäeva üritustel jõudis Karl-Gregor kolm õhupalli taevasse lennutada ja kolmekilomeetrise raja läbida.Isegi vihmase ilmaga õue minekut peetakse juba tugevaks teoks, vaata et kangelasteoks. Kui Carina-Hibina suudab endale sügisandidest kompositsiooni juustesse sättida – no see on ikka kõva tegu. Kui 5.b klass suudab kaks nädalat sigarettideta läbi ajada, saab ta suitsuprii klassi nimetuse ja see on juba ülikõva märk.
Vaadake, see pehmus ja vedelus hakkab esimeste koolipäevadega pihta. Kõik peab lapse jaoks olema pehme, mugav, lahe, lapsesõbralik ja mis kõik veel. Midagi tema käest nõuda ei tohi. Tegemised ja toimetamised olgu vahvad, toredad, suurepärased, fantastilised, sädelevad, imetabased, südamega tehtud, missiooni- ja visioonitundelised. Igal Issanda päeval pead sa olema nii positiivne, et kohe ülimalt positiivne.
See on ajastu kõnepruuk, retoorika, laad ja nõue. Siis on nii, et pool seltskonda kukub matemaatika eksamil läbi, kui seda eksamit suvalises koolis objektiivselt ja ausalt läbi viia. Ma olen õpilastele otse öelnud: teil ei ole võitleja vaimu. Kas nad arugi said, mis see tähendab? Igatahes imelikult vaatasid, et jälle ta millegagi norib. Kel olid juhtmed kõrvas, need musa tagant muidugi ei kuulnudki.

Sõnapaari «võitleja vaim» olen oma ema järgi sõnastanud. Kadunud emast on see minusse tulnud. Milline ta oli? Talitusriided alati seljas, sageli heina- ja põhukõrtega, hark või reha käes – nõnda mäletan teda loomade eest hoolitsemas. Nagu ehtne võitleja liikus ema õues ja lautade vahel. Laut ja loomad ei neelanud ema lusti ega lõbu pärast. Vaesel ajajärgul polnudki teisiti võimalik perele elatusvahendeid hankida. Kui oli vaja hein enne vihma sisse vedada või peedid-kapsad sügissadude alt päästa, siis higi ja jõudu kokku ei hoitud. Olen ema näinud üsnagi õhetava ja ägedana neis võitlusis.
Kirjutasin jutu siiani ja jäin mõtlema. Võitlusvaim? Kas seda peabki kohe igapäevaselt olema? Kauneid sügisvärve täis loodus meie silma all ju ei võitle lakkamatult. Võitlus oli bolševike kõnedes tähtsal kohal. Kommunistidel käis lõputu võitlus millegi eest ja kellegi vastu. Kas sügaval rahuajal võiks kuidagi rahumeelselt elada, võitluseta?
Hemingwayl on suurepärane romaan «Vanamees ja meri», Nobeli preemiat väärt teos. Pole seal kommuniste ega muid taolisi pahasid. Lõpuks on ainult vanamees väikeses paadis ja möllav meri tema vastas. Tal on ainult üks nuga, aer, pink. Ta võitleb väga väheste asjadega haihammaste vastu, mis püüavad vastpüütud saaki tema käest ära rebida. Pole raske mõista, et haihambad ongi ümbritsev maailm, mis püüab inimese käest tema jagu ära kiskuda, kohe kui sa oled selle vaevalt kätte saanud. Võitleja vaimuta elu laineharjal ei püsi.

Pühakirjas on räägitud koist ja roostest, mis varandusi rikuvad, ning varastest, kes sisse murravad ja varastavad. Need pole kuhugi kadunud. Koduses majapidamises on inimese vastu hulga kahjureid. Sipelgaid on palju, õunad ja herned pahatihti ussitanud, tomatitel mingi hall kiht peal, kartulimardikad, maa mutiauke täis aetud, kaal ja kõrvits rotil näritud jne. Iga päev pead vaatama, kuidas jälle miskit parandada ja end millegi vastu kaitsta. Ei pääse me võitlusest oma ajalikel elupäevil.
Tõsiselt ja keskendumisega lugesin Maalehest pikka intervjuud Mats Traadiga. Rahvakirjanik ei olnud rahul Elmo Nüganeni filmiga «Nimed marmortahvlil», milles Vabadussõjast on tehtud lõbusate poiste kerge jalutuskäik. Traat ütleb, et raske, kurnav Vabadussõda võideti tänu talupoegadele, tänu maarahvale, kes tollal moodustasid rahvastiku enamuse. Olen Traadiga täiesti nõus. Maainimesed on olnud võitleja hingega läbi aegade. Talupoeg on see, kes suudab sitas, poris ja märjas edasi rühkida. On võitlejahing.

Vabadussõja-järgse demobilisatsiooni käigus (mis algas 26. veebruaril 1920) lasti mõne kuuga koju umbes 75 000 meest. Tugev osa jäi veel teenistusse. Selle põhjal võib arvata, kui suur oli Eesti rahvavägi. Praegune Eesti sõjavägi on umbes 4500 meest – kõik kokku. Palgalistesse üksustesse värbamisega olevat suuri raskusi. Mitte kuidagi ei suudeta värvata, sest väga raske on leida võitlusvaimuga inimesi.
Igal pool, kus vähegi kuuled, on suuri raskusi värbamisega. Väärt inimest lihtsalt ei leia. Või nagu praegu öeldakse: motiveeritud töötajat. Maarahvastik on täna väga kokku kuivanud. Linnast, üheksandalt korruselt arvuti tagant tulnu pole kõige sobivam sõdur.
Nõukogude ajal käisid Tartus sõjaväepatrullid. Leitnant ja kaks sõdurit tavaliselt. Mõnikord nad sõid üldkasutatavas sööklas. Vaatasin nende vormi ja mõtlesin: kuidas nõndamoodi küll sõdida saab? See furaška (vormimüts) lendab ju korraga peast ära, kui ta kõhuli viskab, roomab või ronib.
Ka Eesti sõjaväe vormi olen vaadanud sama pilguga – kuidas nad sellega küll sõdida saavad? Minu meelest meie sõjaväge valmistatakse ette teadmisega, et tegelikult ei tule neil kunagi sõdida. Sest… võitleja hinge ja võitlusvaimu puudumine on ikka päris kohutav asi. See ajab hirmu nahka.
Rannar Susi