Eesti emakeel ja koraalide rütm EELK uues lauluraamatus

Koraalide rütmi muutmises nende lauldavamaks kujundamisel ei ole midagi valet, aga seda tuleks teha emakeele keelerütmi arvestades.

Kui me olime veel noored krantsid ja (kes varem, kes hiljem) alles hiljuti kirikutöösse tulnud, siis sai „Kiriku laulu- ja palveraamat“ (KLPR) meie sõpruskonnas hellitusnime „Siinu ja miinu seiklused juumala riigis“. Kuigi me olime parajad vigurivändad, oli meie jaoks kristliku usu süvahoovustes midagi nii fundamentaalset ja olulist, et see pidi olema igakülgselt tõsikindel ja ehtne. Me võtsime kirikulaulu väga tõsiselt ja meie meelest oli see kristlikule usule solvav, kui emakeelt nõnda painutati, et tulemus oli naeruväärne. 

„Siinu ja miinu“

Selles osas erinesime enamikust vanadest olijatest, keda „siinu ja miinu“ ei paistnud eriti häirivat. Nende jaoks oli kõveraks lauldud emakeel juba saanud traditsiooni kvaliteedi ja õigupoolest ei märganudki nad selles mingit viga. „Siinu ja miinu“ seikluste kulminatsioon saabus minu jaoks ühel ülestõusmispühade öö jumalateenistusel, kuhu kutsusin misjonitöö eesmärgil kaasa oma vanad kaardimängusõbrad. See oli viga. Jumalateenistusel, mis oli minu meelest väga hästi ette valmistatud, kaunis ja hingeülendav, kõlas KLPR 76. Ma ei teadnud, kuhu oma silmi peita, kui taas ja taas kõlas vaimustunud refrään, mida ma siinkohal verbaliseerida ei suuda.

Mis on rütmiseerimine?

Lauluraamatukomisjon on võtnud nõuks lisada uude lauluraamatusse muu hulgas ka nõndanimetatud rütmiseeritud koraale. Rütmiseerimine tähendab, et koraali rütmikale pööratakse senisest suuremat tähelepanu, et muuta laulmist atraktiivsemaks. Seda saab teha mitmel moel. Kõige lihtsam rütmiseerimine on elementaarne: tuleb pisut elavamas tempos laulda ja mitte lubada raskepärasel orelisaatel laulu pidurdada. Nobedam laulmine lubab loomulikul keelerütmil paremini esile kerkida ja rütmiseerimine ongi ilmsiks saanud. 

Rütmiseerimiseks on aga hakatud nimetama ka 16.–18. sajandi algupäraste saksa koraaliviiside ennistamist. Just selles, põhjendamatult kitsas tähenduses mõistab rütmiseerimist ka EELK lauluraamatukomisjon, kes on publitseerinud prooviväljaande number 2 „Paastuaja laululeht“ kümne algupäraseks peetava saksa koraaliviisiga.

Vihma käest räästa alla

KLPRis on valdav osa koraale noteeritud võrdsetes vältustes. Sellist kirjapilti on alusetult süüdistatud monotoonse ja ühetaolise laulutraditsiooni tekkes. Tegelikkuses on monotoonsuse juur hoopis võrdsetes noodivältustes mängitud raskepärases, pea igal silbil harmooniat vahetavas orelisaates. Kui laulda koraali ilma saateta ja allutada laulmine Sõnale, siis on võimalik monotoonsust vältida. 

Võrdsetes vältustes noteerimine jätab aga üsna suured võimalused lauldud sõnu eesti omalaadse keelerütmi järgi õgvendada. Näiteks kui kahesilbiline sõna „mi-nu“ on kirjutatud üles kahe võrdse vältusega (enamasti veerandnoot), siis meie keelevaist pikendab lauldes automaatselt teist silpi, mis on selles sõnas pikimana tunnetatud silp. Kui aga see sama sõna on noteeritud nõnda, et esimesel silbil on poole pikem noot kui teisel silbil, siis ongi tulemuseks müütiline „miinu“, kes seikleb „juumala riigis“. Sõna õigeks õgvendamine ei ole enam võimalik.

Kui sellised moonutused KLPRis on pigem juhuslikku laadi (vt nt KLPR 318 ja 446), siis koraalide rütmiseerimine, nii nagu seda mõistab lauluraamatukomisjon, juurutab kahetsusväärset eksitust julma järjekindlusega.

Pangem ennast hetkeks kirikulaulu kuulja olukorda. Mida ta kuuleb, kui algab „Paastuaja laululehe“ esimene laul „Kõik tulge miinu juurde nüüd“. Kolmanda laulu sõnum on: „Oh nuuta ooma häda ja huukamiinemist“. Neljas laul sedastab: „Sa meiie leepitaja“. Ja nii edasi.

Sellise rütmiseerimise tagajärjeks on tulemus, mida võiks professor Toomas Siitani küsimust, „kas eesti kirikulaul või kirikulaul Eestis“, parafraseerides nimetada saksa kirikulauluks eestikeelsete sõnadega. Niisamuti võib nimetada ladina keelemuusikat ahvivat psalmilaulu ladina kirikulauluks eestikeelsete sõnadega. Kas meis on vaimulikku jõudu vaadata üle subjektiivsest muusikalisest maitsest ning rakendada hariduspõhist professionaalsust ja leidlikkust, et pakkuda Eesti kirikurahvale EESTI KIRIKULAULU? Praegu lauluraamatukomisjoni poolt esitatud rütmiseeritud koraalid seda paraku ei tee. Need on hoogsad ja muusikaliselt atraktiivsed saksa viisid, mis aga paraku toovad ohvriks meie emakeelse Jumala Sõnast inspireeritud vaimuliku luule.

Usk tuleb kuulutusest

Püha Paulus kirjutab: „Usk tuleb kuulutusest, kuulutus aga Kristuse sõna kaudu“ (Rm 10:17). Kui inimene kuuleb kirikulaulus kuulutust „siinust“, „miinust“ ja „juumalast“, siis milline on usk, mis sellest tuleb? Kas see ongi Kristuse sõna kaudu tulnud? Kas see ongi Eesti usk? Kirikulaulu tekstid ei tohi kuuljale olla segased, mitmeti mõistetavad ja – hoidku Jumal selle eest – naeruväärsed.

Quo vadis, kirikulaul?

Koraalide rütmi muutmise küsimuses seisab emakeelne kirikulaul teelahkmel – ühe valiku puhul on teekaaslaseks algupärase rütmiga saksa kirikuviis ja vigaseks hääldatud emakeel, teisel puhul lihtsalt saksa kirikuviis ja terve ning rõõmus emakeel, kusjuures sedagi on võimalik laulda rütmikalt ja kaasahaaravalt. Küllap on mõlemad valikud võimalikud ja ma ei kavatsegi nende eest kedagi hukka mõista. 

Samas olen üdini veendunud, et valik peab olema Eestimaa kirikurahvale väga selgelt arusaadav – algupärase saksa kirikuviisiga saavutatud hoogsus tuleb meie emakeele loomuliku kõla arvelt. Kas mõlemat teed on võimalik koos käia? Ma arvan, et seegi pole võimatu, aga eeltingimusteks on koraalitekstide uuesti tõlkimine nõnda, et eesti tõlketekst vastaks algupärase saksa kirikuviisi rütmile. See aga tähendab, et kaotatakse paljudele juba vaimsesse vereringesse salvestunud koraalitekstid. 

Vanadele olijatele, kelle arv paraku drastiliselt kahaneb, ei ole „siinu ja miinu“ endiselt probleemiks. Kuidas on aga uute tulijatega, keda me nii väga ootame? Ärgem unustagem, et kõige tugevam ühenduslüli eestlase vahel, kes on kirikus ja väljaspool, on meie ühine emakeel. 

Lahendus

Koraalide rütmi muutmises nende lauldavamaks kujundamisel ei ole iseenesest midagi valet, aga seda tuleks teha meie emakeele loomulikku keelerütmi ja dünaamikat arvestades, mitte aga renessansiaegsete saksa kirikuviiside alusel, mis on oma ajastusse sündinud saksa keelerütmist ja dünaamikast. Paraku on saksa (nagu ka teiste indogermaani keelte) keelemuusika eesti keelemuusikaga nagu õli ja vesi – mõlemad on olulised ja vajalikud, aga omavahel loomulikult ei segune. 

Kindlasti ei ole eesti keele päraste lahenduste leidmine lihtne ja pea alati jääb mõni sõna, mille õigeks õgvendamiseks võimalust ei ole. Siiski tuleks otsida just seda OMA, EESTIKEELSET lahendust, mitte aga töötada oma muusikalisest maitsest lähtuvalt süstemaatiliselt sellele vastu.

See nõuab kirikulaulualase diskussiooni viimist argitasandilt süvatasandile. Selle tasandi küsimuseks ei ole „mis mulle meeldib“, vaid „milliseks lauluks tahab eestikeelne Jumala Sõna ja vaimulik luule saada“. Milline on meie emakeelse sõna arhitektuur tegelikult? Kuna eestikeelsete sõnadega kirikulaul on nii tihedalt läbi kasvanud saksa keelemuusikaga, on need küsimused minu meelest mitte ainult et vastamata, vaid lausa esitamata.

Kui siiski on vältimatu, et ümmargune eesti keel peab saama surutud kandilisse saksa viisivormi, siis tuleks uues lauluraamatus alternatiivina säilitada emakeele normaalset kõla respekteeriva rütmiga viisikujud. Vastasel juhul tehakse keeletundlike inimeste jaoks uue lauluraamatu kasutamine juba ette vastumeelseks, et mitte öelda võimatuks.

Eerik Jõks,

kirikulaulja ja kirikulauluteadlane