Suure nädala iga päev kõnetab meid omal viisil, tõstes pühade sõnumi esile

Kirikuaasta suurimad pühad on ülestõusmispühad. Sellele eelnevasse nädalasse jääb suur neljapäev, mis on armulaua seadmise püha. Samal päeval Jeesus pesi oma jüngrite jalad. Suurel reedel Jeesus suri ristil, kandes inimeste patud. Vaiksel laupäeval oli ta hauas ning pühapäeva varahommikul leidsid naised tühja haua: Jeesus oli üles tõusnud. Nende pühade iga päev kõnetab meid omal viisil ning aitab luua silda ristiusu keskse sõnumi ja meie argielu vahele. Järgnevalt vaatame, millised kogemused inimestel pühadesõnumiga seonduvad.

Kaido Soom

---

Jeesusega lähedasemaks

Huvitav on viis, kuidas erinevad taipamised inimesteni jõuavad. Võib lugeda raamatute viisi kirjapandut ja kuulata huvitavaid loenguid, aga isiklik kogemus millestki võib olla lugemisest ja loengul kuuldust puudutavam. 

2005. aastal olin juba mitu aastat õppinud usuteadust, kui ülestõusmispühade eel tabasin end keskendumas ennekõike suurele neljapäevale. Palvetasin, et Jumal avaks mulle selle päeva tähenduse. Teadsin, mis Piiblis on kirja pandud ja mille üle olime kaasteelistega arutlenud, kuid see kõik oli üks kauge teadmine. 

Olin kurvastanud, et Jeesuse õpilased ei mõistnud toimuva tähendust, ning korduvalt püüdnud ette kujutada Jeesuse südames olnud ängi, kui ta Ketsemani aias palvetas. See puudutas mind väga. Aeg-ajalt küsisin endalt: kas mõistan, mis Jeesusega toimus? Erinevalt Jeesuse õpilastest on mul teada, mis edasi juhtus … ja siiski – ma ei suuda toimunu sügavust lõpuni tunnetada.

Jumalateenistuse ajal ei kogenud ma sel suurel neljapäeval midagi, mis oleks mind erilise selgusega täitnud, kuid siis astusin kirikust välja. Vihmases õhtus kodu poole kõndides tundsin, kuidas mind puudutas üks pilt, mis püsis vaimusilmas. Nägin Jeesust, kes pesi inimeste jalgu. Teadsin, et millalgi tuleb minu kord. 

Olin korraga Jeesuse kaasaegne ja samas 21. sajandi hakul kodu poole kõndiv inimene. Oleksin tahtnud Jeesusele appi minna. Neid inimesi, kelle jalgu ta pidi pesema, tuli aina juurde. Teadsin, mis on selle sündmuse tähendus kõigi aegade jaoks. Tundsin nii suurt aukartust ja tänutunnet Jeesuse ees, et oleksin tahtnud sinnasamasse kõnniteele silmili maha heita. 

Jäin kinnisilmi seisma. Vaimus olin Jeesuse jalge ees, püüdes tema jalgu pesta. Seisin kaua. Kui ma edasi läksin, tundsin, et olen Jeesusega veel lähedasemaks saanud. Olen seda kogemust oma südames kandnud ja meeles pidanud, et seda tähendabki Jeesuse järel käimine – olla valmis pesema inimese jalgu, kes on mu kõrval. Teha seda, milleks Tema mind on kutsunud.

Tuuli Võsa, 

Pindi koguduse liige

---

Mõeldes suure reede sündmustele

Kannatuse tragöödiaga jõuab ühel hetkel lõpule ka meie endi maine teekond.

Selle päevaga seoses meenub mulle alati esmalt kannatus, valu, ahastus, lein ning alles seejärel rahu, rõõm, armastus ja kindlustunne.

Nagu paljudel meie hulgast, on minugi eluteel olnud aegu, mil on tulnud võidelda, kannatada ja tunda valu. On olnud hetki, mil oli tunne, et enam ei jaksa, ei suuda, nüüd kohe murdun. 

Vast kõige raskem ja valusam on siiani olnud abikaasa ja tema isa kaotus paadiõnnetuse läbi 2001. a sügisel. Tormine Peipsi järv haaras mu abikaasa endasse ja välja ei andnud. Järgnes kuus kuud täis valusat ootust ja teadmatust ning lõputuid palveid Jumala poole …

Kuni suure reede jumalateenistuseni Iisaku kirikus 2002. a. Kõik seal toimuv puudutas mind väga sügavalt ja piltlikult öeldes elasin selle sündmuse läbi justkui hetkes viibides – kogu Jeesuse kannatuse ja valu ning tema ema Maarja südamevalu ja ahastuse – kuni selleni, mil paluti Pilaatuselt Issanda keha, et vastavalt tavadele ta maha matta. Seda viimast soovi palusin minagi suure valuga südames. Imed sünnivad, kui Jumal su palvetele vastab. Kaks nädalat hiljem kandsid Peipsi lained mu lahkunud abikaasa keha just sinna, oma kodukandi randa, kust ta oli sel saatuslikul päeval järvele kalale läinud. 

Mulle meenuvad kellegi öeldud sõnad: „Olgu kui raske tahes, julge nutta, uskuda ja palvetada.“ 

Anne Ferschel,

Iisaku koguduse liige

---

Vaikne laupäev

Äksi ja Kursi koguduse õpetaja Esa Pekka Luukkala meelest on vaikne laupäev suure nädala päevade reas üks kaalukamaid. Midagi suurt on toimunud – Jeesus on ristil surmatud ja nüüd on ta hauas. Ta on hauas selleks, et Jumal saaks ta sellest tardumusest üles äratada. Kogu ristirahvas on vaiksel laupäeval ootusest pinges. Kogu loodu on ootel ja valmis selleks, mis tulema peab. 

„Sel aastal seostub vaikne laupäev isiklikult minu elus olulise sündmusega. Ristime sel päeval oma noorima tütre,“ räägib Esa, selgitades, et 3. aprillil ristib ta Äksi kirikus möödunud aasta novembris sündinud tütre, kes sai nime Jael Vana Testamendi kohtumõistjate raamatust Iisraeli rahva kangelase järgi. 

Kui algul oli neil abikaasa Õnnega plaanis korraldada ristimine ülestõusmispüha hommikusel teenistusel, millest oleks osa võtmas rohkelt külalisi, siis tänavune pandeemia tõmbas sellele kavale joone peale. 

„Ülestõusmispüha teenistusel pidi toimuma ka kuue leerilapse, kelle hulgas on meie tütar Rebeka, konfirmatsioon, aga pandeemia tõttu lükkub see edasi. Siis otsustasimegi, et ristimise toimetame vaiksel laupäeval. Mina ristin ja peale ristivanemate on kohal vaid oma pere. Vaikselt ja väikselt, aga see ei vähenda talituse tähendust ja väärikust. Ma ootan väga vaikset laupäeva. Minu jaoks on ülimalt oluline, et kõik mu lapsed oleks ristitud. Et saaksin kõik lapsed tuua Tema juurde, et Ta võtaks nad enda omaks ja nad, ka see meie noorim, saaks osa ristimise armust,“ räägib Esa Luukkala.

Vaimulikuna kinnitab ta, et ristimise sümbolkeel seostub väga hästi vaikse laupäeva sisuga. Kui inimene ristitakse, siis sümboolselt sureb vana inimene ja sünnib ristimises uus inimene. „Ristimisel maetakse ristitav koos Kristusega, et ta võiks üles tõusta koos Kristusega uue inimesena. Kõige olulisem, mida saan oma lastele anda, on neid ristida. See ei võta minult muidugi kohustust ja vastutust neid kasvatada edaspidi jumalasõna kuulmises.“

Liina Raudvassar

---

Jeesus on üles tõusnud

Küllap küsib ülestõusmispühadel iga kristlane, mida tähendab minu jaoks Kristuse ülestõusmine. Südames ja sõnadeta tundub kõik kirgas ja selge olevat. Kui aga püüda sõnulseletamatut lauseiks vormida, jääme kimbatusse. Hoopiski hõlpsam on oma ja lähedaste elus kogetud reetlikkusest ja vintsutustest talletatud teadmise kaudu suure neljapäeva ja suure reede vapustusi sõnadeski inimliku kannatuse mõõtkavasse mahutada. Paastumaarjapäeval küüditatute mälestuseks kirikukella lüües meenuvad minu ema haigevoodis pärimistele kostes poetatud sõnad: parem kui sa seda ei tea …

Kirikumuusikuna elan aasta-aastalt aina sügavamalt kaasa paastuajast ülestõusmispühade poole kulgevale kirikuaasta rütmile. Üha painavamad tunduvad Jeesuse kannatustest otsesõnu kõnelevad kirjakohad Uues ja neid ennustavad salmid Vanas Testamendis. Üha rõõmurohkem on ülestõusmispüha Laudamus’e ning enam kui pooleteise aastasaja eest kirja pandud hõiskava Martin Körberi viisiga „Nüüd Kristus surmast tõusnud on“. 

Ometi ei vii see Jeesuse ülestõusmise tähenduse sõnades tõlgendamisele lähemale. Hõlpsam on kirjeldada, millistes olukordades seda oma südamega tunneme: armulaualt õndsas harduses lahkudes, oma igavikku lahkunud lähedastele mõeldes, nende mälestuseks küünalt süüdates ning matustel, kus Jeesuse surma ja ülestõusmise läbi meiegi taevariiki tõusmise võimalikkust puhtasti ja selgesti kuulutatakse. 

Olukordades, kus patust pöördumise püüe valdab kogu meie olemuse. Elame ju ilmalikustuvas maailmas, kus sageli ei suudagi aduda oma tavapäraste või tublidena tajutud tegude tegelikku tähendust, kus tunneme üha tungivamat tarvidust usaldada oma elu jumaliku juhatuse hoolde. Elada elu Kristuse järgijana, elada nagu Jumal juhatab.

Kristuse ülestõusmise tähendust sõnastada püüdes leian tuge oma vanaema lausutud sõnadele, mida ta usklikus elus oli talletanud ning kunagistele kohati kiuslikelegi pärimistele vastates minulegi kaasa andis: usk on kindel lootus asjadesse, mida veel ei ole nähtud. Oleme kuulnud surmasuust maisesse ellu tagasipöördunute kirjeldusi kogetust. Kristuse ülestõusmise läbi meilegi avanenud lunastusse, argisest olemasolemisest taevasesse olemisse tõusmise lootusse saame pühakirjale tuginedes kindlasti uskuda. Palvetada, et Issanda arm ja halastus oleks ja jääks meie kõikidega. Aamen.

Jaan Vaidla,

kirikumuusik