Piiskopkondade teema tekitab pärast kirikukogu otsust elevust

Et kirik on püsivust hindav institutsioon, siis on ka EELK jaoks oluliste dokumentide muutmine tehtud vägagi keeruliseks: põhikirja muutmise otsus on vastu võetud, kui selle poolt on hääletanud vähemalt kaks kolmandikku kirikukogu liikmetest. 

27.–28. aprillini toimunud EELK XXX kirikukogu muutis põhikirja, andes loa piiskopkondade moodustamiseks.

Ettepanek leidis toetuse

Muudetud põhikirjas mainitakse esimest korda mõistet piiskopkond: „Piiskop on peapiiskopi alaline asetäitja ja abiline EELK või mõne tema piiskopkonna, diasporaa piirkonna või tööala juhtimisel“. Muudatus sätestab, et „piiskopkond on EELK struktuuriüksus, mis koosneb kirikukogu kindlaks määratud praostkondadest“. 

Seega oli vaja aprillis toimunud kirikukogul põhikirja muutmiseks vähemalt 44 kirikukogu liikme poolthäält. Istungjärgul balansseeriti põhikirja muutmisel väga piiri peal. Pärast pikka arutelu toimunud hääletusel pooldas piiskopkondade loomist 46, vastu oli 13 ja erapooletuks jäi 2 kirikukogu liiget. Kuna põhikirja muutmiseks oli vaja kahe kolmandiku ehk 44 kirikukogu liikme toetust, siis leidis antud ettepanek kirikukogu toetuse. 

Enamik toetas ettepanekut ja sellega võiks vabalt arutelu antud teemal lõpetada, kuid pärast kirikukogu pole arutelu lakanud. Järgnevalt seisab kirikukogul ees piiskopkondade kindlaksmääramine ja selle otsustamine, millised praostkonnad millisesse piiskopkonda kuuluvad. 

Seega pole piiskopkondade teema sugugi ammendunud, vaid arutelu jätkub. Käesolevas mõttevahetuses saame osa erinevatest arvamustest. 

Pikk diskussioon piiskopkondadest

Idee piiskopkondadest EELKs pole sugugi uus. Peapiiskop Urmas Viilma (fotol) avab piiskopkondade temaatilise diskussiooni tagamaid ajalehes Eesti Kirik (algus 18.11.2020) artiklite seeriaga „Piiskopid ja piiskopkonnad kui rahvakiriku identiteet ja tulevik“ ja leiab, et suuna piiskopkondade loomisele võttis EELK juba 1930ndatel, kuid Nõukogude Liit lõpetas selle. Samm piiskopkondade suunas astuti Eesti taasiseseisvumise järel, mil 1991. aastal vastu võetud EELK põhikiri nägi ette peapiiskopile lisaks piiskopi ametikoha loomise. 

Aastal 2019 esitas konsistoorium kirikukogule põhikirja ja kirikuseadustiku muutmise ettepanekud piiskoppide teenimispiirkondade ümbernimetamiseks piiskopkondadeks. 

Peapiiskop Viilma tõdeb, vastates Eesti Kiriku küsimusele piiskopkondade olulisusest: „Piiskopkonnad on olnud ka osaks Eesti alade reformatsioonieelsest ja -järgsest kirikuloost nagu ka sajandivanusest EELKst. EELK loomine tähendas piiskopkondlikkuse taastamist. Paari nädala pärast möödub 100 aastat Jakob Kuke pühitsemisest EELK esimeseks piiskopiks. 1937. aastal valmis kava moodustada piiskopkonnad ja valida peapiiskopile abiks neid juhtima piiskopid. Seda kava asus kirikukogu volitustel piiskop Hugo Bernhard Rahamägi ellu viima ja tema järel jätkas sama kavaga piiskop Johan Kõpp. 

Eksiilkirikus teostus see kava oludele kohandatult 1957. aastal, kui piiskop Johan Kõpust sai peapiiskop ja vikaarpiiskop Johannes Oskar Laurist piiskop. Okupeeritud Eestis sunniti EELKd oma sõjaeelsest põhikirjast loobuma ning kõrvale jäi sunnitult ka piiskopkondade kava. Uuesti naasti omaaegse kava juurde Eesti iseseisvuse taastamise järel, kui peapiiskop Kuno Pajula kõrvale valiti 1992. aastal piiskopiks Einar Soone. Arutelu alla võeti ka plaan luua piiskopkonnad.“ 

Nüüd leidsid piiskopkonnad ka kirikukogu toetuse. Tegu on pika diskussiooniga. Miks on piiskopkondade küsimust nii kaua vaetud ja miks alles nüüd jõuti otsuseni? 

Pikka aega piiskopkondade temaatikaga tegelnud emeriitpeapiiskop Andres Põder (fotol) tõdeb diplomaatiliselt: „On loomulik, et kirikus toimuvad protsessid aeglaselt, et üheksa korda mõõdetakse ja üks kord lõigatakse. Lisaks pidurdas kiriku loomulikku arengut pool sajandit kestnud okupatsiooniaeg. Samas on EELK rajatudki piiskopkonnana. Küsimus on olnud vaid piiskopkondade arvus, mis on otstarbekuse küsimus. Ettevalmistusi mitme piiskopkonna rajamiseks alustati juba kolmekümnendate keskel ning jätkati pärast iseseisvuse taastamist. Ilmselt jõudis just nüüd kätte õige aeg.“

Samuti aastakümneid piiskopkondade temaatikaga tegelnud Jõhvi koguduse õpetaja Peeter Kaldur (fotol) on tunduvalt otsekohesem: „Aega on läinud nii kaua, kuna mõne meelest praosti tiitli kandmine annab justkui väärikust juurde ja sellest on kramplikult kinni hoitud. Piiskopkondade loomine on loomulik ja hea samm, mis tuleneb piiskoppide ametisse määramisest ja pühitsemisest. Praostkondade likvideerimine peaks olema järgmine samm. 

Piiskopi suhtlus kogudusega on tunduvalt lihtsam kui peapiiskopi oma. Loomulikult tuleb haldusreform lõpule viia, määrata konkreetselt piiskoppide tegevuspiirkond koguduste kaupa ja tegevusvaldkond ülesannete kaupa. Ja paluks selle juures mõtelda ülesannetele, aga mitte isikuomadustele.“ 

Probleem paistab suures osas olema seega piiskopkondade ja praostkondade suhestumises, mida vaatleme järgnevalt.

Piiskopkonnad ja praostkonnad

Valga praostkonna praost Mart Jaanson (fotol) juhib tähelepanu probleemile: „See loob olemuselt juhtimishierarhiat minimeerivas luterlikus kirikus senise kolmeastmelise juhtimishierarhia (peapiiskop, praostkond, kogudus) asemel neljaastmelise juhtimishierarhia (peapiiskop, piiskop, praostkond, kogudus). Samuti tõdeb ka tema sarnaselt Kalduriga, et „koos piiskopkondade loomisega kaob EELK hierarhias tasapisi vajadus praostkonna-astme järele (väike ja vaene kirik ei vaja neljaastmelist juhtimishierarhiat) ja see suhe pole mõne aja pärast enam oluline“. 

Peamised probleemid on Jaansoni hinnangul „liiga suur kaugenemine Eesti ala luterliku kiriku traditsioonilisest juhtimismudelist ja see, et piiskopkondade loomine muudab EELK liiga kõrgkiriklikuks“. 

Samas Viljandi praost assessor Marko Tiitus (fotol) kogeb muudatust risti vastupidisena: „Esiteks on piiskopkondade loomise ajendiks piiskopiameti detsentraliseerimise ehk siis kogudustele ja vaimulikele lähemale toomise soov. Piiskopkonna piiskop elab eeldatavasti oma teenitavas piiskopkonnas ning tema peamiseks ülesandeks võiks olla koguduste külastamine, vaimulike ja töötegijate julgustamine, koolitamine ja võimestamine selleks, et talle antud vahenditega tugevdada koguduse tasandil tehtavat tööd. 

Teiseks paraneb loodetavasti vaimulike hingehoid ja vaimulik juhendamine – kui piiskop ei ole täna Võrus ja homme Kuressaares, vaid tal on kindla ja hallatava suurusega piiskopkond, siis on tal võimalik oma vaimulikke tundma õppida ning neile parimal viisil toeks olla, nendega regulaarselt kohtuda, nende eest palvetada ja vajadusel probleeme lahendada. Kolmandaks võib piiskopkondade loomine aidata kaasa suuremale sidususele, koostööle ja sünergiale meie kirikus – kuigi praostkondadel on väljakujunenud tavad ja traditsioonid, jääb mõnegi ettevõtmise jaoks (lastelaagrid, laulupäevad, koolitused) praostkond liiga väikeseks ja kasuks võiks tulla koostöö laiemal tasandil.“

Tartu praost Ants Tooming (fotol) tõdeb: „Olen üks neist, kes on EELK piiskopkondadeks jaotamise vastu. Veerand sajandit on meie kirik tegelnud kõiksuguste uuenduste väljatöötamisega ning mitmesuguste valdkondade loomisega. Koguduste ülesehitamise ja hoidmise seisukohalt on uuendustuuled puhunud tühja. Kiriku püsimise võti on konservatiivses rahulikus vaoshoituses, mitte pürgimises, mitte suurtsugustlemises. 

Kiriku edenemise saladus peitub rõõmsas-vaikses-rahulolevas andmises ja vastuvõtmises. Põlvkondade järjepidev osaduslik ja traditsioonides püsiv pärand on see, mis kannab meid. Eestis on enamik endisi mõjuvõimsaid ja rahvarohkeid kihelkonnakogudusi väga väikeseks hääbunud. Nappide rahaliste vahenditega suudetakse hädapärasel viisil veel kirikuhooned avatuna hoida, pühapäevased jumalateenistused pidada (kohati 1–2 korda kuus või harveminigi) ja otsesed kommunaalkulud katta. 

Kõik EELK kogudused moodustavad praegu ühe ja ühtse piiskopkonna. See on väga hea ja nii jäägugi. EELK on täna parasjagu nii suur, et nimetadagi see kirikukogu hääletustulemuse põhjal üheks piiskopkonnaks, mida juhib peapiiskop. Kirikupea ettepanekul ametisse kinnitatud piiskopid saavad jätkuvalt täita neid ülesandeid, milleks ülemkarjasel ajalisi või kohustustest tulenevaid ressursse napib. 

Eesti ja EELK jaotamist omakorda piiskopkondadeks ei ole tarvis ette võtta. Ajalooliselt välja kujunenud praostkondlik alajaotus ja kokkukuuluvustunne on piisav. Vajakajäämisi saab kirikupea heal juhtimisel parandada. Kiriku juhtimist piiskopkondade loomine mugavamaks ja lihtsamaks ei tee. Prognoosin killustumist ja erimeelsuste suurenemist. 

Piiskopkondade toimimiseks puuduvad ka rahalised vahendid. Seniste praostkondade roll kiriku struktuuris hägustub, hajub või kaob sootuks. Eesti jagamisel mitmeks piiskopkonnaks kaob praostkondadel sisuline mõte ja praosti ametil sisu. Kui me piiskopkonnad rajame, siis tuleks ressursi säästmise nimel praostkonnad kaotada ja praostid ajalukku arvata. 

Piiskoppidel tuleb ametisse kutsuda piiskopi sekretärid või piiskoplikud vikaarid, kes lahendaksid kogudustes ette tulevaid praktilisi küsimusi. Meie kirik peaks jääma selleks, mis ja kes ta on. Ei ole tarvis teiste järgi end ümber kujundada, kellegagi sarnaneda püüda.“

Piiskopi ja praosti ülesannetest

Marko Tiitus seevastu ei taju muudatustes mingit ohtu, vaid näeb neid positiivsena: „Minu meelest ei kaasne piiskopkondade loomisega suuri muutusi, tegemist on pigem struktuuri korrastamisega ning piiskopi ametiülesannete selgema määratlemisega. Juba kuus aastat on EELKs teeninud regionaalsed piiskopid Tiit Salumäe ja Joel Luhamets, kellele on konsistooriumi otsusega kinnitatud kindlad teenimispiirkonnad. Edaspidi muutub piiskopkond lihtsalt püsivaks struktuuriüksuseks täpselt samamoodi nagu praostkond ning piiskop valitakse ametisse juba kindla piiskopkonna juhiks. 

Minu arusaamise kohaselt saab piiskopi ja praosti vaheline suhe olema üsna samasugune nagu praegu praostkonna praosti ja piirkonna piiskopi suhe. Tõsi, mõningaid üksikasju on piiskoppide ja praostide vahelises tööjaotuses täpsustatud, näiteks hakkab koguduste visiteerimise eest edaspidi vastutama piiskop ning praostid viivad läbi visitatsioone piiskopi ülesandel. Mis puudutab alluvus- või juhtimisprobleeme, siis siiani ei ole mina Viljandi praostkonna praostina suhetes Lõuna piirkonna piiskopi Joel Luhametsaga neid täheldanud ja ma ei näe põhjust neid karta ka tulevikus. Pigem loodan, et piiskopkondade moodustamine ja piiskopi ning praosti ametiülesannete täpsustamine loob eeldused sujuvamaks koostööks. Aga loomulikult sõltub kõik ikkagi konkreetsetest inimestest, nende omavahelisest suhtlusest ja koostööst.“

Samuti leiab peapiiskop Viilma: „Kõige olulisem on meeles pidada, et piiskopid on peapiiskopi abilised kiriku vaimulikul juhtimisel. Nad teevad seda, mida peapiiskop üksigi teeks. Kuna peapiiskop ei suuda kõike üksi teha, on see töö peapiiskopi ja piiskoppide vahel jaotatud valdkondlikult, aga ka piirkondlikult. Piirkondade ümbernimetamine piiskopkondadeks ei muuda piiskoppide ülesandeid, kuid seob nad konkreetsemalt piiskopkonnaga, mida nad vaimulikult juhivad. Piiskopkonna piiskop on aga püsivalt vaimulikult seotud konkreetse piiskopkonnaga, mida ta juhtima on valitud. See viib piiskopi lähemale ja seob konkreetse piiskopkonna vaimulike ja kogudustega.“

Praostkondade kaotamine ei ole kõneks

Kirikukogu juhatuse liige, õiguskomisjoni esimees jurist Urmas Arumäe (fotol) leiab, et „kui mõelda, et muudatus tähendas sõna „piirkond“ asendamist sõnaga „piiskopkond“ ja eraldi juhtimisinstrumente piiskoppidele ei lisandunud peale vabatahtliku piiskopile nõuandva piiskopkonna nõukogu, siis ei tohiks mingit „killustumist“ tulla. Juhtimist ja administratiivtasandi otsuseid teevad ikka praostkondade sinodid, konsistoorium ja kirikukogu. Piiskopkonna tasemel sinodaalset otsustuskogu ei ole. Praostkondade asutamine ja lõpetamine oli ja on kirikukogu pädevuses ja n-ö reformi tulemuse järel ei muutunud selles suhtes midagi. 

Seni ei ole teada, et keegi plaaniks praostkondade kaotamist, sest selles küsimuses pole algatatud ühtegi arutelu ega laekunud õiguskomisjonile ühtegi eelnõu ega tehtud kellegi poolt vastavat ettepanekut. Piiskopkond ei ole praostkonda dubleeriv juba ainuüksi seetõttu, et piiskopkonnal puudub oma otsustuskogu ja põhikirja või kirikuseadustikuga pole piiskopkonnale antud arutada või lahendada ühtegi küsimust. Pigem sarnaneb piiskopkond täna rohkem kihelkonnaga kui praostkonnaga. Üks markeerib territooriumi ja teine struktuuritasandit koos oma õiguste ja vastutustega. 

Siiski ei saa täielikult välistada, et keegi kunagi praostkondade kaotamise initsiatiiviga välja tuleb. Sellisel juhul tuleb teemat käsitleda kompleksselt – see ei oleks lihtsalt küsimus ühe või teise struktuuriüksuse kaotamisest.“

Andres Põder leiab piiskopkondade toetuseks, et „subjektiivselt üldistades võiksin nimetada piiskopliku teenimise lähendamist kogudustele, vaimulike hinghoidlikku toetamist ja kiriku ühistegevuste paremat koordineerimist. Minu meelest on kõigi EELKs teeninud piiskoppide tegevus olnud vajalik ja viljakas. Hea, kui see saab veelgi selgema aluse.“

Põhja-Ameerika praost Mart Salumäe (fotol) leiab, et „EELKs piiskopkondade loomine annab võimaluse paika seada piiskopkondade piirid pikemaks ajaks ning jaotada peapiiskopi ja piiskoppide vahel ka teenistuskohustused nii, et ei tekiks ülesannete dubleerimist. Seega loodan, et diasporaa-

praostkonnad ja diasporaakogudused saavad selle protsessi käigus taas ühe ülevaataja alla kogutud. 

Kuna eestlaste hajaala on sedavõrd globaalne ja sellega tegelemine nõuab üsna palju tähelepanu, oleks hea, kui tulevikus saaks üks piiskoppidest suunata olulise osa oma ajast ja tähelepanust just kogu diasporaale. Seda enam, et ka kodanikualgatuslikult ja riigi tasandil on juba toimimist alustanud kogu diasporaad hõlmavad võrgustikud. 

Panen suurt lootust sellele, et ka EELK suudab lülituda neisse eestlaste hajaala ühendavatesse võrgustikesse ja et kirikut esindaks neis võrgustikes üks piiskop, kes omab kogu kiriku diasporaa kohta infot ning esindab kogu EELK tegevust väljaspool kodumaad“. 

Seega paistab suhtumine piiskopkondadesse kahetine olevat. Kuid milline on piiskopkondade mõju kogudustele?

Piiskopkonnad ja kogudused 

Kogudused on oma vaimulaadiga, milles on piirkondlikud mõjud. Eesti suurima, Kaarli koguduse kauaaegne juhatuse esimees Vootele Hansen (fotol) toob esile ajaloolise perspektiivi piiskopkondade asjas: „Eesti ajaloost teame, et keskajal oli meil kolm piiskopkonda, neist kahel (Tartu ja Saare-Lääne) oli nii oma piiskopiriik (stift) ja suurema maa-alaga vaimuliku võimu piirkond (diötsees). Tallinna piiskopil oma piiskopiriiki ei olnud. 

Eestis ringi liikudes ja koguduste toimetamisi ning jumalateenistusi jälgides olen mõelnud, et kas erinevused vagaduselaadis Lääne-, Lõuna- ja Põhja-Eesti vahel võivad tõesti olla pärit keskaegsetest piiskopkondadest. Võimalik, et ka Põhja-Eesti tihe suhtlemine Skandinaavia maadega võib olla seotud sellega, et Tallinna piiskopkonna peapiiskopiks oli Lundi, mitte Riia peapiiskop. 

Teame ka seda, et kakssada aastat pärast Põhjasõda Eestis piiskoppi ei olnud. Vaimulikuks juhiks konsistooriumite liikmena oli superintendent, konsistooriumi presidendiks rüütelkonna esindaja, Tallinnas rae liige. On ka öeldud, et paavstivõimu alt väljumisega sai iga koguduseõpetaja paavstiks oma kihelkonnas.“ 

Mart Jaansoni meelest võib piiskop(kond) jääda kogudustele liiga kaugeks ja soodustada ääremaastumist. Ka Puhja koguduse õpetaja Tiit Kuusemaa (fotol) leiab, et „ilmne on nihe meie episkopaal-sinodaalselt kirikumudelilt episkopaalse suunas, risk identiteedi katkestuseks ja mentaalseks segaduseks EELKs aastakümneteks. Kiriku haldusvõimu koondamine annab väikestele kogudustele signaali: „me ei usu, et oskate ise vastutada!“. Põhimõtteline muutus oli/on koguduse juhatuses võtta võim – seni jagatuna vaimuliku ja juhatuse/nõukogu/ilmikute vahel, ja anda koguduses võimu aktsiate kontrollpakk vaimuliku kätte (see muudatus jäi varasemal kirikukogu istungil küll napilt saavutamata)“.

Kose koguduse õpetaja Kerstin Kask (fotol) leiab: „Täna on võimatu öelda, mida see otsus kogudusele kaasa toob. Kogudused on siiani olnud siiski küllaltki iseseisvad, nii heas kui halvas, nii mures kui rõõmus, kuidas või mil määral see olukord muutub, ei ole ennustamise teema. Võimalus piiskopkondade loomiseks on antud. See ju otseselt ei tähenda, et neid kohe looma hakataks. Loodan, et järgnevad sammud, mis tehakse, on läbi mõeldud ja tõesti ka koguduste tasandil läbi räägitud. 

Kui meie kõrgeim otsustusorgan EELK kirikukogu on leidnud siiski küllaltki suure häälteenamusega, et piiskopkondade loomine on põhjendatud, siis ma ei hakkaks seda otsust kuidagi vaidlustama. Isiklikult ootan just rohkem selgitusi õigusreformi eestvedajatelt, millist kasu loodetakse saada. Vastava info hankimine ei peaks kindlasti jääma pelgalt õpetaja ja/või juhatuse esimehe ülesandeks ja valikuks.“

Helme koguduse õpetaja Arvo Lasting (fotol) tõdeb: „Kuivõrd meie kirikus on peetud vajalikuks lisaks peapiiskopile piiskoppide ametisse seadmist, siis mina pooldan kindlapiiriliste piiskopkondade loomist, nagu nüüd on otsustatud. Kuna piiskopil on sageli täita esinduslik roll ja teda oodatakse koguduse või kihelkonna tähtsündmustele, siis sobib minu poolest konkreetsus piiskopkonna piiride ja piiskopi ameti osas. Kui näiteks soovime kutsuda aastapäevale või õnnistustalitusele külalisvaimuliku, siis ei pea valima isiku järgi, vaid saame pöörduda konkreetselt omaenda piiskopi poole. Kui meil jäävad alles praostkonnad ja praostid, siis peaks väikeses Eestis piisama kolmest piiskopkonnast, nii et piiskopi amet ja osalus kohalikes kogudustes oleks eriliseks sündmuseks ega muutuks liiga tavaliseks. Nii et ma isiklikult olen pigem äraootaval seisukohal ega kavatse ühtki piiskoppi kuigi sageli tülitada. Aga mulle tundub, et kihelkonnas ehk avalikkuses tähtsustatakse piiskopi seisust rohkem.“

Tapa koguduse õpetaja Valdo Reimann (fotol) möönab: „Ma arvan, et minu kui lihtsa koguduseõpetaja jaoks suurt ei muutu. Kui just majanduslikud koormised ja bürokraatia ei suureneks. Küll aga muutub see praostide jaoks, kus nende võimu on piiratud. Eks aeg annab arutust. Kes elab, võib ehk mõnekümne aasta pärast seda analüüsida, kas oli see hea või mitte.“

Kuidas edasi?

Peapiiskop Viilma seob tulevikku minevikuga: „1937. aasta kirikukogu erikomisjoni koostatud kava nägi ette EELK jaotuse neljaks piiskopkonnaks (Põhja, Ida, Lõuna ja Lääne). Kui mitu piiskopkonda otsustab kirikukogu luua praegu, selgub arutelude tulemusel. Variante, mida kaaluda, on mitmeid, kuid vara on hetkel midagi veel välja pakkuda. Arvestades sellega, et konsistoorium esitab kirikukogule ettepaneku täna ametis olevate piiskoppide ametiaja pikendamiseks kuni piiskoppide 72aastaseks saamiseni, on aega nendeks aruteludeks piisavalt. 

Arvestada tuleb muu hulgas kindlasti praostkondade suurusi, vaimulike arvu, logistikat ja palju muudki. Kirikul on põhikirja järgi oma kindel struktuur ja otsustuskord. Nagu riigis volitavad kodanikud enda nimel seadusi vastu võtma ja riiki valitsema riigikogu liikmeid, toimub samasugune esindusdemokraatia ka kirikus, kus parlamendi rolli täidab kirikukogu. Nõnda annab EELK sinodaalne printsiip liikmetele kaasarääkimise õiguse piiskopkondade küsimuses samal moel, nagu näiteks praostkondade või koguduste loomise või lõpetamise küsimuses – läbi kirikukogu saadikute, kes on valitud sinodite poolt. Sinodile on samad saadikud valitud koguduste nõukogudest, kuhu on nad jõudnud koguduse liikmeskonnast.“

Marko Tiitus leiab tulevikku vaadates, et: „kirikukogu otsus ei anna mitte lihtsalt võimalust piiskopkondade moodustamiseks, vaid määratleb piiskopkonna kui struktuuriüksuse EELK põhikirjas. See tähendab, et järgmine samm – kirikukogu otsus piiskopkondade moodustamiseks – tuleneb juba otseselt praegu jõustunud põhikirja muudatusest. Selleks on vaja EELK konsistooriumil algatada piiskoplikus nõukogus, praostkondades ja kirikus laiemalt arutelu selle üle, mitut piiskopkonda me vajame ja millised praostkonnad hakkavad neisse kuuluma, ning esitada selle põhjal otsuse eelnõu piiskopkondade moodustamise kohta kirikukogule“.

Otsus piiskopkondade moodustamise võimaluse kohta on vastu võetud. Kuid arutelu piiskopkondade teemal jätkub ja on hea, kui laiapõhjaline diskussioon aitaks selgitada mõtteid ja plaane tulevikuks. Näiteks on vaja arutada piiskopkondade arvu, suuruse ja laiemalt moodustamise põhimõtete üle. Piiskopkondade kindlaksmääramise otsustamise eel on hea kuulata ära palju arvamusi ja leida vastused küsimustele. 

Eesti Kirik lubab oma lugejaid hoida jätkuvalt kursis piiskopkondade teemalise diskussiooniga. 

Kaido Soom,

Kirikukogu liige, ajalehe Eesti Kirik teoloogiline konsultant