Tõlkijale juubeliks näitus
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Määratlemata / Number: 26. detsember 2007 Nr 52 /
Eelmisel neljapäeval avati Tartu ülikooli raamatukogus pühendusnäitus «Professor Kalle Kasemaa eksootiliste kultuuride vahendajana» teadlase ja tõlkija 65. sünnipäevaks.
Kreeka, heebrea, araabia ja teistest kaugetest keeltest eestindatud raamatute lugejad leiavad vitriinidest rõõmsas äratundmises kümneid tuttavaid teoseid. Näitus toob esile ka tõlkija tööprotsessi: trükis ilmunud raamatu kõrval saab näha tõlkekäsikirja ja tõlkija märkmetega järjehoidjat, mis annab tunnistust eestindaja keskendumisest ja töö edenemisest.
Infotahvlilt saab enamgi teavet teostest, mille tõlkijaks TÜ usuteaduskonna Vana Testamendi ja semitistika professor teoloogiadoktor Kalle Kasemaa. Bibliograafia küündib 60 tõlkeraamatuni, lisaks ajakirjades ilmunud eestindused ja artiklid.
Kirikuõpetajast dekaaniks
Ülikooli usuteaduskonna taasavamise järel usuteadust õppima tulnud puutusid kuni tänavu sügiseni professor Kasemaaga kokku juba stuudiumi alguses Vana Testamendi sissejuhatavates loengutes. «Seda ainet olen lugenud kõige pikemalt,» möönab professor ja lisab, et just rutiin on see, mida ta vältida püüab. «Ei taha teha ühte ja sama asja liiga kaua. Südamelähedased on need loengud ja kursused, mida on saanud harvemini lugeda.» Nõnda muutus juba aastaid tagasi koormavaks ka dekaaniamet, millest professor Kasemaa teadlase- ja tõlkijaelu eelistades 1996. aastal loobus.
Teaduskonna taasavamisel polnud ülikool Kasemaale võõras, sest 1980ndate lõpul tudengiks olnud mäletavad Piibli-teemalisi huvilisterohkeid loengusarju, millest suure osa pidas Usuteaduse Instituudi prof Kasemaa.
Kalle Kasemaa tõdeb, et Võnnu koguduse õpetajast Tartu ülikooli professoriks ja dekaaniks hakkamine oli 16 aastat tagasi olukorras, kus keegi täpselt ei teadnud, mis sellest saab, omajagu tavatu samm. Aga just sellest on indu ja julgustust saanud paljud kolleegid ja üliõpilased.
EELK on autasustanud 30 aastat Võnnu kogudust teeninud õpetajat Teeneteristi II järgu ordeniga ja sel sügisel on antud viljakale tõlkijale kirjastuspreemia.
«On kindraleid, keda nähes ka hobused valvelseisu võtavad,» ütles näituse avamisel 16 aastat tagasi alustanud usuteaduskonna prodekaan Jaan Kivistik. Seda miskit, mida enamik eriliseks vaimsuseks nimetab, tunnetavad kõik, kes Kasemaaga kui õppejõu, kolleegi, tõlkija või juhendajaga kokku on puutunud.
Vabadus ennekõike
Enne kui hakkasime teadma Kasemaad kui professorit, teadsime teda kui tõlkijat: esimene raamat, uuskreeka keelest tõlgitud Odisseias Elitise poeem «Õige on» ilmus 1980. aastal LR sarjas. Tänaseks tunneme Kalle Kasemaad väga viljaka tõlkijana paljudest keeltest: ta on vahendanud nii teadus-, õppe- kui ilukirjandust saksa, rootsi, inglise, hollandi, prantsuse, kymri, ladina, foiniikia, heebrea, jidiši, araabia, süüria, etioopia, vanakreeka, uuskreeka ja bütsantsi kreeka keelest. Armsaimaks peab tõlkija siiski heebrea keelt.
End avantüristiks tituleerides peab Kasemaa silmas soovi ja oskust vältida igasugu ülemusi ja nn joone järgi käimist. Teaduskonna esimesel aastal vaevles kohustusega osaleda kõikvõimalikel ülikooli koosolekutel, kuid lisab seejuures rõõmuga, et neil osales kolleeg Kivistik.
Vabaduseks võib Kasemaa pidada ka võimalust «tõlkida neid raamatuid, mis mulle tõesti meeldivad».
Päev enne näituse avamist pidas professor Kasemaa ülikoolis viimase loengu. Jaanuari jääb mõni eksam ja siis lõpeb tööleping ülikooliga. Edaspidi saame rääkida temast kui emeriitprofessorist. «Teen seda, mida ise tahan,» vastab Kalle Kasemaa küsimusele edaspidiste plaanide kohta. Ja otsib kiiresti kotist välja raamatu, mille tõlkimisega arvab alustavat – no kui mitte sel aastal, siis jaanuaris kindlasti. Viimaselt Itaalia reisilt kaasa toodud raamatus – Ülemlaulu kommenteeritud tõlkes – hindab ta eelkõige huvitavaid kommentaare ja toonitab tõlkija isiksust. Viimased araabia keelest tehtud tõlked on aga lisanud indu tõlkida veel midagi islamist.
Ka oma lugejaid armastab Kasemaa harida. Tõlkeraamatutel on tihtipeale väga huvitav järelsõna, mis on enamasti sama põnev lugemisvara kui tõlgegi.
Lea Jürgenstein