Konservatiiv ja usklikkus

Järgnevad märkmed pärinevad üldajaloo ja ajaloolise usuteaduse piirilt. Kokku vahest kümmekonnas artiklis siin ja seal olen ma seni rõhutanud konservatiivse mõtlemisviisi peamiselt üht nurgakivi, nimelt suhet omandisse. Juriidilise vormi poolest on konservatiivsuse see aspekt küllalt lihtne. Omandiks saab olla vara, mis kuulub sulle nagu pärandus või siis on su enese töö vili ning on sinu nimele vastavalt ka kinnistatud. 

Poliitiline võim lisandus niimoodi mõistetud omandi järgi Inglismaal XVI–XVII sajandi jooksul, kuid mitte ainult regionaalse monarhia ja areaalse parlamendi vormis. Need vormid muutusid problemaatiliseks ka sedamööda, kuidas kujunesid välja suhted roomakatoliikluse ja anglikaani separatismi ning üldse õigeusklikkuse ja protestantismi vahel. See oli pikk protsess alates kuningast Henry VIII-st (1491–1547) kuni Inglismaa ja Šotimaa liidulepinguni 1706–1707.

Me ei tohiks aga öelda, et tolle aja tüüpiline inglise konservatiiv oli katoliiklik monarhist ehk konservatiiv nõnda, nagu seda tihtipeale arvatakse. Muist monarhiste kuulus ka protestantide (Madalmaades kalvinistide ja Prantsusmaal hugenottide) sekka ega sõdinud sugugi monarhia vastu ning parlamendi poolt. Küsimus seisnes võimu jagamises (1) genealoogiliselt otsustatud kuningakoja, (2) mõõga-aadli (sageli ühtlasi ka maa-aadli) ja (3) poliitikute ning ärimeeste vahel. 

Esimene neist põhines veretsensusel ning sõjaväe toetusel. Teise aluseks oli teene, mille eest tasuti maaga. Mõõga-aadel oli jõukas seisus, sest ta pidi pidama üleval ratsahobuseid, veoloomi, loomatoitu, ratsasulaseid ja lihtsamaid kindlustusi. Kolmas osapool sai oma privileegid ostu-müügi teel, kusjuures arveldamine sularahas oli kõrvaline, võrreldes näiteks seadusandlike aktidega maksuasjanduses. 

Kaasaegses Eestis monarhism puudub, võimude jagamine on meie iseseisvuse põhiseaduslik vundament. Küll saab väita, et Kaitseliidu liikmetelt nõutakse püsivat valmisolekut, sest laskeasjanduses, relvahoolduses ja üldkehalises ettevalmistuses pole võimalik kehtestada mitmesuguseid looduskaitselisi rahusid. See on nii muidugi ideaalmaastikul. 

Reaalses elus on paraku väga keeruline soovida kõrvuti laskeharjutustega ka harjutusi digi- ja internetisüsteemide haldamisel ning nende hooldamisel, kuna meil ei valmistata korrapäraselt ette selliste süsteemide instruktoreid ja parandajaid. Seega ei maksa imestada, kui Eestis jagatakse võim lihtsurelikele kõige kättesaadavamal viisil, ostmise ning müümise kaudu.

Niisugune disbalanss on üks põhjusi, miks peab Eestis konservatiivselt mõtlev ja käituv inimene eneselt, ent ka teiste kohta ikka ja jälle küsima, kuidas ta peab käituma säärases argipäevas, mis loomuldasa on ennekõike pragmaatiline. Olgu selle argipäeva paradigmaks inimese usklikkus, religioosne tolerants, ateism, agnostitsism, hereetika, vaimulikud kohustused ja sellekohaste tekstide ning kunstiteoste tundmine. 

Mõnikord ollakse siin maailmas seda meelt, et just konservatiiv on need parameetrid järjekindlalt ja juba maast madalast omaks võtnud, kuna liberaal jätab kõik loetletud asjaolud igaühe isiklikuks mureks. See oli eksitus juba siis, kui inglise poliitiline liberaalsus viigide ajaloolises mõttes partei ehk pool XVII sajandil sündis ega pea paika ka praegu. 

Tollased liberaalid olid protestandid nii anglikaanidena kui ka presbüterlastena ja omal kombel separatistid ning ühtlasi ka rahvuslased. „Isamaa“ määratlemine rahvuskonservatiivse erakonnana tähendab seega minu jaoks ühtekuuluvust liberaalsusega selle algupärasel kujul – ma pean silmas Inglise rahvuslust –, kuid erinevust konfessioonis ja sotsiaalses turumajanduses. 

Konfessioonis ses mõttes, et konservatiiv võib olla küll usuliselt tolerantne, ei pea aga inimese usutunnistust eraasjaks. Tolerants avaldub Briti Rahvaste Ühenduses näiteks selles, et britid aktsepteerivad ühtviisi seda, kui kirikukorraldus on anglikaanne ja järelikult mõnevõrra katoliiklik, nagu sedagi, kui koguduseelu lähtub iga kongregatsiooni liikmete ühistest otsustustest ning toetub katoliiklike juhtnööride asemel pigemini kalvinistlikele põhimõtetele. Vahe sugeneb peamiselt sellest, kelle päralt on osadus.

Eestis on tolerants mitmekordselt tähtis hoiak või suhe ühest küljest sel põhjusel, et meie kodanikud ja alalised elanikud on jõudnud uuesti oma riigini, olles ise pärit täiesti erisugustest ühiskondadest ja järelikult on nad ka erineva kasvatusega. 

Minusuguse veendumuses õpetab religioosset tolerantsi kodu märksa rohkem kui usuõpetus kas üldaine või doktriinina. Perede koosseis muutub väga tihti, kodu ja kodukoht on märksa püsivamad. Vahest ma ei liialda, kui arvan, et oma esimese kogemuse sotsiaalsest turumajandusestki saab inimlaps just kodust meie igapäevase leiva ning vee näol, sest muidu oleks nälg majas. 

Miks ma sean kodu esikohale? Meie päevade Eestis tegeldakse väga intensiivselt lähisuhtevägivalla ja laste seksuaalse kuritarvitamisega. Ei üks ega teine leia aset mingis inimtühjas ruumis eikellegi maal nagu päratus kõrbes. Vastupidi, sel patoloogiast täidetud ruumil on alati oma piirid kas kodu või magamisaseme vormis. 

Kõik pereliikmed ei tarvitse olla ühtviisi lähedased ja meil võib olla niisuguseidki pereliikmeid, keda me üldse ei tunne. Mingi pea-

ase on siiski igaühel, nii et kui väga paljudelt võtsid selle ära Teine maailmasõda ning sellele eelnenud ja järgnenud küüditamised ning kuriteokoosseisuta vangistamised ja peresisene vägivald, siis esimestena rünnati kodusid. 

Üldharidusliku õppeasutuse ajalooprogrammis seda ei õpetata, ent religioosne tolerants saab seda teha – muidugi juhul, kui ta ühtlasi õpetab ka iseenesele kindlaks jäämist. Kui keegi kõneleb ühenduses sellega väärtuspõhisest elamisest, siis ajab ta liiga üldsõnalist juttu. Igal väärtusel on mingi praktiline sisu, olgu selleks siis kas keeleline autonoomia või autokefaalne subordinatsioon.

Teisest küljest ongi tolerants Eestis tähtis seepoolest, et etniliselt, keeleliselt, konfessionaalselt ja eriti toimetuleku järgi on meil väga harva selge, kes või mis ühiskonda reguleerib. Näikse nõnda, et me reguleerime ühiskonda üle iseäranis kirjasõnaliselt, mitte aga õpetuste ja tõlgenduste järgi. Oleme kujundanud kirjasõnast sellise arusaama, nagu oleks ta mistahes olukorras ühemõttelisem kui suulised õpetussõnad. See on eksitus! 

Oma ehituselt on kirjasõna äärmiselt hierarhiline süsteem, kusjuures see hierarhia omakorda pole üldsegi mitte rangelt korrapärane. Igal elemendil ses hierarhias on oma semantiline väli ja järelikult ka õpetav funktsioon, mis tihtipeale on üksteisega vastuolus. Me ei kaota neid ära, vastupidi, me peame leidma nendega toimetulemiseks meile jõukohase modus vivendi. 

See võib olla väga raske pealtnäha isegi nii lihtsates küsimustes, nagu näiteks „mis on fataalsus“. Uusima aja liberaalide jaoks pole see üldse küsimus, konservatiivi jaoks on ta aga fundamentaalne küsimus, sest sul kas on omand või ei ole sul peale üleriiete midagi. Selles küsimuses seisnebki peamine vahe vaba omandi ja vabaturumajanduse vahel.

 

 

 

 

Peeter Olesk,

kirjandusteadlane