Palvetama peab, kasvõi läbi une

Täna 50.  sünnipäeva tähistav Märjamaa koguduse õpetaja Illimar Toomet on enda sõnul aastatega aru saanud, et ühe elu sisse mitut ei mahu. Kiirustad mis sa kiirustad – kõikjale kohale ei jõua ning kõike ära teha ei jaksa. Küllap pole vajagi, arvab vaimulik ise.

Juubelijutu ajamiseks saame kokku suve esimesel poolel Märjamaa pastoraadis, kus Illimar Toomet on just pastor loci’na jaakobitee palveteelisi võõrustanud. 

Ta tunnistab, et aasta eest 49seks saades oli tunne õige aja saabumisest elu üle järele mõelda. 

Siis aga kutsuti teda kohalikku gümnaasiumisse soome keele õpetajaks ning pakkumise vastuvõtmisega „pandi orav rattasse ja niipalju siis refleksioonist“. Illimar meenutab, et direktor vastas tema kahtlusele „ma ei ole ju filoloog ega pedagoog“ vastuargumendiga, et pastorina oskab ta inimrühmaga suhelda ja räägib selge diktsiooniga. „Justkui kooliõpetajal teadmisi ei peakski olema,“ muheleb Toomet, kes soome keelt siiski nimetab emakeele kõrval omasemaks. „Ilukirjanduse asemel olen põhiliselt teoloogilist kirjandust soome keeles lugenud, aga praegu kuulan palju kultuurialaseid podcast’e ja osalen keeleõpetajate erialakursustel,“ sõnab ta.

Verinoorelt vaimulikuks

„Olen Elvas sündinud, Tartus läksin lasteaeda ja Põlvas kooli ning põhikooli lõpetasin Võrus,“ räägib Toomet ja tunnistab, et kuigi tal praegu Lõuna-Eestis sugulasi pole, tunneb ta Võru tänavatel jalutades nostalgiapisaraid silmas, sest tajub seda lapsepõlvemaana. 

Põhikoolist viis tee Tallinna ehitustehnikumi ja edasi Saaremaale „oma elu peale“, kust „leidis naise“ ja jõudis vaimuliku ametini. 

„Olin peale Ove Sanderit noorim vaimulikuks ordineeritu. Ikka päris poisike, 21aastane, kellel usuteaduse instituudis oli kümmekond eksamit tehtud. Aeg oli selline. Praegu mõeldamatu. Nii ei tehta ega tohigi teha,“ räägib Toomet, andes tagantjärele toonasele, mil ise veel usulise tee alguses juba vaimulikuametisse seati, kriitilise hinnangu: „See oli läbipõlemine. Ma ei olnud muidugi valmis.“ 

Õppimine toimus kaugõppes, mille osaks oli pidev mure, kust saada õppekirjandust ja kuidas leida õppejõud, kes eksami vastu võtab. Töö lõi õppimisse kiilu, aastateks.  

Ajas tagasi vaadates teab Illimar, et oleks toona ennekõike vajanud vaimulikku mentorit. Vormiliselt see küll oli, aga: „Gustav Kutsar teenis ise Saaremaal viit kogudust: Jaanis, Orissaares, Pöides, Valjalas, Muhus. Kord kuus minu teenistusele tulles pühitses armulauda, õnnistas kogudust ja lõpulaulu ajal kiirustas edasi – selline oli juhendamine, mis oli 90ndate alguse reaalsus EELKs.“ 

Liikmearvult kasvavaid kogudusi ei saanud seetõttu kinni panna, et vaimulik veel õpib teoloogiat ja oleks ehk valmis alles paari aasta pärast tööle asuma. Sellise otsuse langetamist ei saanud keegi oma südamele võtta. Tagantjärele arutlused on pelk targutus, kuidas oleks võinud targemini talitada. Aja märk on seegi, et viimase eksamina sooritas Illimar Toomet sissejuhatuse teoloogiasse, distsipliini, millega olnuks loogiline stuudiumi alustada.

Soov saada Piibel

„Mingit sidet usuga lapsepõlves ei olnud,“ nendib Toomet, jutustades, et vanemad viisid teda küll ekskursioonidel kirikusse, aga kultuuriloolistel kaalutlustel. 

Teismeliseeast mäletab ta siiski huvi vaimse vastu: „Mul oli joogaõpik, mille järgi harjutusi tehes väänasin põlve välja.“ Tallinnas jõudis ta Oleviste kirikus toimuvatele piiblikursustele, millest osavõtjatele lubati anda Piibel. „Osavõtjaid oli 200, piibleid aga 30. Loosiõnn mulle ei naeratanud ja ma Piiblit ei saanud. Siis kutsus mind üks sõber Püha Vaimu koguduse noortekoori laulma. Ütles, et ka seal jagatakse piibleid. Läksin, sest soovisin väga Piiblit Mahatma Gandhi raamatu kõrvale saada.“

Usku koolitusega ei kasvata

Aastapäevad kirikukooris laulmist ja iseseisvad piiblilugemised ning kasvav huvi kristluse vastu Illimarist veel usuinimest ei teinud. 

„Suvel oli aga noortelaager Saaremaal ja seal tulin usule. Asjad asetusid ühtäkki oma kohale. Jõudis pärale, et Jumal on hea. Sealt see õige usutee alguse sai,“ räägib Toomet, kirjeldades endas armunule omast: „Tunne oli, et tahaks nutta ja naerda korraga. Nii hea oli, et valus kohe.“

Nii nagu armumise korral võib pidupäevast argipäev saada, „kainenes“ ka Illimar Toomet, hakates kristlaste keskel nägema ka sellist, mis väga piibellik ei tundunud. Ka kiriku juures. Noorusinnust kantult püüdis ta siin maailmaparandajaks saada. Kus viga näed laita, sealt tule ja aita …

„90ndate alul sooviti EELK struktuur kohendada riigile sarnaseks. Et meil oleks ka oma parlament, valitsus, kohus. Õigussüsteem vajas korrastamist. Pakkusin enda osalust üldkiriklikus elus kaasa rääkima. Tean, et mõned nimetasid mind siis tögavalt elavaks kirikuseaduseks, kuna ma sel teemal üliaktiivne olin,“ räägib Toomet ja lisab muheldes, et toonane ind on tänaseks raugenud: „Soovin noortele edu ja ei taha nende hoogu maha võtta, aga ise tean, et ühegi koolitusega usku ei kasvata. Usku kas on ja see saab nähtavaks või seda ei ole ja projektipõhiselt seda ka ei loo.“

Palvetada iga päev

Toomet meenutab aastatetaguseid vaimulike usuelu uuringuid, kus ankeeti täites tuli nimetada, kui palju loeb Piiblit ja kui tihti palvetab. „Ausalt sai vastatud, et ebaregulaarselt. Pole aega. Pole stiimulit. Pole …,“ räägib ta, tunnistades, et mingil hetkel lõi punane tuli põlema. Aga murrangu tõi pealtnäha juhus.

Kui ametivend Enn Auksmann kutsus ta 16 aastat tagasi kaasa Poola, ei teadnud Illimar, et naaseb kodumaale „uue inimesena“. 

Grajewo linnakesse jõudes otsustas sõiduautotäis vaimulikke vahepeatuseks kohalikku kirikusse õhtusele missale minna. „Esmaspäeva õhtul kell kuus oli kirik puupüsti inimesi täis. Kahe pihitooli juurde oli noortest 30-liikmeline järjekord. Ei olnud jõulud või pühapäev, oli äripäeva õhtupoolik,“ jutustab Toomet, meenutades, et sealt sai alguse teatud pööre leida endas üles selline usklik. Hiljem Poola sõites püüab ta alati selles väheldases linnakeses peatuse teha. 

Sisulisemaks jätkuks on aga tunnipalvete lugemine, mida ta juba 15. aastat teeb. „Alati, eriti alguses, ei olnud kerge. Kiusatus on jätta vahele. Aga ma tean, et see tuleb ületada. Sama on nendega, kes loevad õhtul meie-

isapalvet. Võib tekkida mõte, et jätaks vahele. Aga tegelikult ei peaks jätma. Kasvõi läbi une tuleks ikka lugeda. Oma leerilastele soovitan ka alustada palveeluga nagu spordiga, et algul teha jalutuskäik ja siis püüda sörkida ka. Pühendumine tasub ennast ära.“

Et igaks asjaks on oma aeg, teab tänane juubilar omast käest: „Mul oli tavaks sõita autoroolis kiiremini lubatust. Püüdsin ennast parandada, aga tulutult. Siis ühel päeval ligi 70 km/h läbi alevi kodu poole sõites tabas mind äratundmine, et ma ei suuda ühe elu sisse mahutada rohkem kui ühe. Ja sellega sai kiire otsa. Sain aru, et ma ei pea igaks juhuks igale poole minema ja kõike jõudma. Samal hetkel tõusis jalg gaasipedaalil õigele kõrgusele ja enam pole olnud kiusatustki kihutada. Asi ei ole seaduskuulekuses, pigem laiemas küsimuses, milleks ma elan.“ 

Liina Raudvassar

Illimar Toomet

Sündinud 8. septembril 1971. a

Õppis Tallinna ehitus- ja mehaanikatehnikumis ja usuteaduse instituudis

Ordineeriti preestriks 12. jaanuaril 1994 

Teeninud Pöide ja Muhu kogudust, 2000. aastast Märjamaa ja Kirbla õpetaja

Osalenud kiriklikes komisjonides: kirikukogu õiguskomisjoni sekretär, EELK põhikirja ja kirikuseadustiku muutmise ettevalmistamise komisjoni sekretär

Kuulunud Märjamaa vallavolikokku ja vallavalitsusse

Märjamaa gümnaasiumis soome keele õpetaja

Abielus, kaks last