Kirju kindapaar

Elame kõrvuti oma lähedastega ja igapäevases kulgemises juhtub igasugust. On sõprust ja armastust, on pingeid ja nägelemist. Oleme harjunud, et meie lähedased on meie juures ja kuidagi turvaline tundub nende peal harjutada ka võimumänge või siis valada ühiskondlike nähtuste pärast tekkinud pahameelt välja. 

Milles nende lähedaste tegelik väärtus seisneb, võib selguda alles siis, kui see lähedane kolib kodust välja või hoopis sureb. Mõlemal puhul leiname, sest meie senine turvaline elukorraldus muutub. Ja nagu leinaprotsessis ikka, tunneme valu ja mahajäetust, süüd, oleme vihased. Selles kahjutunnete virvarris võib end lausa ära kaotada, aga selles protsessis võime õppida ka seda lähedast inimest alles tõeliselt tundma. Kes ta oli, mida tegi ja mida ta minu jaoks tähendas. Nõnda, teiste läbi, mõtestame ka oma elu.

Selle mõtte näitlikustamiseks jagan üht lihtsat lugu ja palvet: armastage oma lähedasi siin ja praegu, tänases päevas. Me ei tea, kui pikk on meie ühine aeg.

Nagu kõik kindad olid nemadki loodud nõnda, et üks käis paremasse kätte ja teine vasakusse kätte. Naine, kes need kindad kudus, põimis kõige pehmemad lõngad kauniks mustriks ja kinkis need kindad oma mehele. Armastusega.

Mees, kellele need kindad kingiti, kuulutas need kohe oma lemmikuteks ja soojendas külmal ajal oma käsi just nende, armastusega kootud kinnastega. Veel arvas mees, et need kindad toovad talle kindlasti õnne. Kui mõnikord oli üks kinnastest kadunud, küsis ta ikka „Kus on mu parem kinnas?“ või siis „Kus on mu pahem kinnas?“. Olgu öeldud, et see oli üks vanem mees, kes ütles vasaku kohta ikka pahem, mitte vasak.

Kui siis üht ikka paremaks ja teist pahemaks kutsuti, muutus see kinnas, kes paremasse kätte käis, uhkeks. Ta kiitles aina vasaku käe kinda ees: „Mina olen ju parem, sest peremees ise kutsub mind nõnda. Pealegi, iga kord kui ta kohtub mõne inimesega, annab ta tere just selle käega, mida mina soojendan.“ Teine kord suunas ta lihtsalt niisama, sõnatult, oma pöidla põlastavalt allapoole.

Ja iga kord, kui parema käe kinnas nõnda kiitles ja põlastas, muutus vasaku käe kinnas väga kurvaks. „Ma olen tähtsusetu,“ mõtles ta. „Ma olen olemas ainult selleks, et parema käe kindal oleks kellegi ees uhkeldada.“ Ta muutus nõnda kurvaks, et ei tahtnudki enam oma kohust täita, oma peremehe vasakut kätt soojendada. Igal korral kui peremees teda taskust välja võttis ja kätte tõmbas, tahtis ta tegelikult jääda pimedasse taskusügavikku peitu, sest ta teadis, et päevavalguse käes hakkab parema käe kinnas taas enda paremaks olemisega kiitlema.

Kord juhtuski nii, et mees ei pannud tähele, et oli vasaku käe kinda värava ette maha pillanud. Kui ta kaotuse avastas, et leidnud ta kinnast enam kusagilt. Naine kurjustas ja mossitas mehega, et too oli olnud lohakas. See omakorda kurvastas meest. Tusaselt pani ta parema käe kinda riiulile ja ütles: „Üksi ei ole sinust mingit kasu!“

Parema käe kinnas lebas üksi riiulil ja alles nüüd mõistis ta oma paarilise väärtust. „Oh, kui saaksin vaid veel sinuga kokku! Oh, kui kibedalt ma kahetsen oma upsakust ja soovin andeks paluda!“ 

Aga kurb oli ka vasaku käe kinnas. Keegi oli ta leidnud, aialipi otsa pistnud ja ta ei saanud mitte mingil moel oma olukorda parandada. 

Siis jõudis taas kätte pühapäev ning naine ja mees sättisid end kirikusse minema. Mees peitis käsi külma eest taskusse ja naine avas värava. Korraga jäi ta silm pidama eemale aialipi otsa pistetud värvilisele nutsakale. 

„Näe, ma leidsin su kadunud kinda üles!“ hüüdis naine mehele. „Palun andeks, et sinuga kurjustasin, sa ei saanudki teda siit leida.“

„Ja mina leidsin jälle oma armsa naisukese üles!“ hüüdis mees rõõmsalt ja haaras naise kaissu. „Oota, ma toon toast teise kinda ka.“

Hiljem, kirikus, kui tänulik mees pani palves käed kokku, embas parema käe kinnas vasaku käe kinnast ja palus andeks. Vasaku käe kinnas andiski andeks ja embas vastu. Imeline leppimise rõõm valdas kõiki, sest kõik olid mõistnud, et mõned asjad, mida oled isekalt pidanud iseenesestmõistetavaks, ei ole seda mitte. 

Lea Saar,

hingehoidja