Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Oma nimega jõudsalt edasi

/ Autor: / Rubriik: Uudised / Märksõnad: ,  / Number:  /


Professor Riho Altnurme usuteaduskonna dekaanina oma töölaua ääres, seinal maal Johan Kõpust (ülikooli rektor aastatel 1928–1937). Liina Raudvassar,

Pikalt usuteaduskonda juhtinud kirikuloo professor Riho Altnurme väljendab rõõmu, et hoolimata Tartu Ülikoolis toimunud struktuurireformidest on usuteaduskond suutnud säilitada oma identiteeti kandva nime ning ka majanduslikus mõttes lõiganud uuendustest kasu.

1994. aastal Tartu Ülikoolis ajaloo eriala lõpetanud ning 1997. aastal teoloogiamagistri kraadi saanud ja 2000. aastal usuteaduskonnas doktoriväitekirja kaitsnud, 2005. aastast kirikuajaloo professoriks valitud Riho Altnurme oli aastatel 2003–2006 usuteaduskonna dekaani kohusetäitja ning aastatel 2006–2015 ametisse valitud dekaan. Alates 2016. aastast on ta ülikooli reformi käigus loodud humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna teadusprodekaan.

Oled mitu korda valitud usuteaduskonda juhtima. Milline neist ametiaegadest esitas suurima väljakutse?

Riho Altnurme: Teaduskonna finantsolukorrast ülevaate saamiseks tegin ametist lahkudes statistikat ja nägin, et ametis oldud kaheteistkümnest aastast pooltel oli teaduskond aasta lõpus miinuses ja pooltel plussis. See sõltus suuresti tööl olnud inimeste arvust ja saadud uurimisgrantidest. Usun, et teaduskonna siseelu meie rahaline seis oluliselt ei mõjutanud. Seetõttu ehk olin ka nii kaua järjest ametis. Pidevalt on juurde tulnud uusi noori doktorikraadiga inimesi, põlvkonnad on sujuvalt vahetunud. Arvatakse, et üliõpilaste vähesus on üks viimase aja väljakutseid. 2009. aastal võeti usuteaduskonnas bakalaureuseastmesse vastu 63 ja magistriõppesse 29 uut üliõpilast – tänu lävendipõhisele vastuvõtule. Väljalangejate osakaal polnud suurem kui tavaliselt, nii et õpetamisega oli rohkem tööd kui muidu. 

Millise hinnangu annad sel ajal ülikoolis läbi viidud struktuurimuudatusele?

Struktuurireform oli ülikoolis õhus kõik need aastad – juba alates 2003. aastast, mil määrati esimesed valdkonnanõukogud. Muidugi, enne reformiotsuste tegemist 2015. aastal oli ärevust – kas ja millistel tingimustel usuteaduskond liitub suure valdkonnaga, aga tegelikult oli tulemus väga hea – teaduskond säilitas oma identiteeti kandva nime ja finantsprobleemidega maadelnud üksustest on usuteaduskond ülikoolis ainuke, kes on reformist võitnud.

Kuivõrd tõepõhine on väide, et religiooniuuringute suuna programmi võtmine kindlustas usuteaduskonna võimekuse jätkata iseseisva üksusena, kuna selle populaarsus andis ülikoolile signaali teaduskonna vajalikkusest? 

Teaduskonna iseseisvus üksusena pole tegelikult kunagi küsimuse all olnud. Üksuste siseellu ülikoolis reeglina ei sekkuta ja isegi suurema juhtimisstruktuuri alla koondunud üksused otsustavad ise oma tegevuse ja õpetuse sisu üle. 

Tõsi, teaduskonna edukaks toimimiseks on oluline, et oleks piisavalt üliõpilasi, keda õpetatav huvitaks. Dekaan Tõnu Lehtsaare juhtimisel 2001. aastal ellu kutsutud religiooniantropoloogia magistriõppekava tollases avatud ülikooli süsteemis teenis esialgu tasulist õpet, pakkudes lisavahendeid teaduskonnale. Hiljem päevaõppesse laienemine ja kõigi astmete õppekavades religiooniuuringute suuna väljaarendamine on andnud võimaluse pakkuda haridust laiemale huviliste ringile. Teoloogia puhul on valdav siiski arusaam selle hariduse rakenduslikkusest – ja karjäär vaimulikuna ei ole paljude jaoks õppima tulekuks piisav motiiv. Mis seal salata, religiooniuuringute suurem huviliste arv annab võimaluse teoloogia (ja religioonipedagoogika) väiksemale huviliste ringile õpet sama õppekava raames väiksemates gruppides läbi viia. Ei kerki küsimust, kas üliõpilasi ikka piisab. Humanitaaria valdkonnas on meie magistrikava „suurte“ kavade hulgas ja eeskujuks teistele.

Kirikulehe küsitlus näitab, et mitmed vilistlased nimetavad oma lemmikaineks kirikuloo. Ajaloolasena saad sellest rõõmu tunda, aga kuivõrd läheb õppejõule üldse korda selline tagasiside?

Kindlasti läheb tagasiside korda, eriti kui see tuleb vilistlastelt – ehk siis inimestelt, kes on jõudnud juba õpitu üle järele mõelda. Praegused tagasiside küsitlused püüavadki teada saada, mis õpingutest püsivamalt meelde jäi. On oluline, et just pärast ülikoolist lahkumist oleksid mälestused meeldivad ja ehk on ka midagi kasulikku kaasa võetud.

Mida soovid usuteaduskonnale edaspidiseks?

Loodan, et usuteaduskonnas on alati rõõmus ja üksteist toetav õhkkond, teadmishimulised ja innukad üliõpilased ja õppejõud! Vivat, crescat, floreat!  

Liina Raudvassar