Ees on usupuhastuspüha
/ Autor: Meelis Friedenthal / Rubriik: Uudised / Number: 27. oktoober 2021 Nr 41/42 /
Ferdinand Pauwelsi 19. saj maal. Internet.
➡️ Vaata ka videouudist Meelis Friedenthaliga usupuhastuspühast
Traditsiooni kohaselt naelutas augustiinlasest munk ja Wittenbergi ülikooli teoloogiaprofessor Martin Luther 1517. aasta kõigi pühakute päeva eelõhtul Wittenbergi lossikiriku uksele 95 ladinakeelset teesi. Teesid kutsusid disputatsioonile andestuse ja patukahetsuse kohta ning seda sündmust hakati 17. sajandil tähistama reformatsiooni algusena.
Kas tõepoolest teeside uksele naelutamine leidis aset 31. oktoobril, ei ole tegelikult selge, ei ole ka selge, kas naelutamist üldse toimus, kuid praktika kinnitada teesid kõigile tutvumiseks kiriku uksele oli sel ajal ülikoolidisputatsioonide puhul laialt levinud. Igal juhul sümboliseerib just selle sündmuse tähistamine reformatsiooni algusena, et usupuhastus on esiti üleskutse vestlusele, arutelule ja väitlusele. Vaba teoloogiline arutelu ongi reformatsioon. Hiljem mõistetakse seda printsiibina ecclesia semper reformanda – kirikut tuleb pidevalt uuendada.
95 teesis vaidlustas Luther seisukoha, et rahaga (ehk indulgentsi ostmisega) on võimalik patust pääsemine, sest see on juba juhtunud Jeesuse Kristuse ohvri kaudu ristil. Teeside avaldamisele järgnenud vaidlustes kujunes välja reformatsiooniline teoloogia, mis rõhutab, et lunastus leiab aset vaid usu ja armu läbi, ühegi välise märgi ja teene kaudu ei saa otsustada, keda mõistetakse õigeks ja keda mitte, siin ei ole tähtsust rituaalidel, esemetel ega ametikohtadel.
Lutherile on iseloomulik paradoksaalsus – inimene on ühtaegu õige ja patune, kristlane on ühtaegu kõige alandlikum ori ja kõige vabam inimene. Oma nooruses loobus Luther juuraõpingutest ning rõhutas hiljem korduvalt, et kõik legalistlik ning seadusetähte tagaajav käib talle närvidele. Tema teoloogia põhialuseks sai armastav hoiak ja rõõmusõnumi taipamine.
Luterliku teoloogia põhimõtted sõnastatakse 1530. aastal Augsburgi usutunnistuses, kus muu hulgas sätestatakse, et piiskoppidel ei tohiks olla võimu ilmalike asjade üle otsustamisel ning kõike pühakirjas tuleb tõlgendada evangeeliumi valguses. Isegi need korraldused pühakirjas, mis on evangeeliumiga vastuolus, ei ole armu ärateenimiseks vajalikud, sest kristlastele peab alles jääma õpetus kristlikust vabadusest, see tähendab, et käsuorjus ei ole õigeks mõistmiseks vajalik. Selliselt lähtuvad Luther ja reformaatorid Augustinuse piiblitõlgendamise põhimõttest, et seda tuleb lugeda kui tervikteksti, mis ei ole seaduste kogu, vaid kuulutab meile Jumala armastust.
Meelis Friedenthal,
Tartu ülikooli mõtteloo kaasprofessor
