ROMAN TOI 105 Teine kummardus 2.osa

2.

Re: LAULURAAMAT.

Mul oleks hea meel, kui sealt hakkaks tulema meil veel puuduvad viisid selles järjekorras (sabas) – kuidas siin Lauluraamatu tervikuna üles seadsime. Siis oleme siin trükikoja söötmisega kah mugavamad ja töö kulge on nagu süstemaatilisem ja organiseeritum kontrollida.

Vahepeal ma püüan teha nende viiside suhtes, mis ainult üks kord Lauluraamatus esinevad, analüüsi, et nende lauldavust kontrollida. Lauldavus tähendab muidugi kõige kõrgema ja kõige madalama viisi noodi intervalli. Kui see kipub üle nooni, siis …..

Viisid, mida Lauluraamatu tarvis (immediately if not sooner) vajaksime, on:

Ja nüüd järgneb loetelu neist Eesti lauluraamatukomisjoni poolt sissevõtmiseks soovitatud lauludest. Neid on esimese hooga 22.

Võib juhtuda, et mõni veel üles kerkib, aga algame nendega peale.

Jõudu!

Sinu Roman

Ja algasimegi!

Et Torontos tööle nii suur hoog sisse lükati, tuli meilgi vastata samaga. Kuigi olid käes aastad, kus oma kogudusetöö oli meil igaühel plahvatuslikult kasvanud, pidime leidma aja ja mobiliseerima jõud, et mitte jalgu jääda Torontos hoogustunud lauluraamatu lehekülgede trükikojas ladumisele. Tööks viisiraamatu kallal tuli rakendada veel kirikumuusikuid lisaks prof Lepnurmele (Lea Mäeväli, Ene Salumäe jt).

Vahepeal aga sündis see „ime“, et Roman Toi jalg sai pärast 45aastast vaheaega jälle astuda oma sünnimaa pinnale ning me kohtusime Viljandi Pauluse koguduse uues pastoraadis 2. oktoobril 1989. a. Sel oma esimesel Eestimaa-reisil sai auväärne dirigent juhatada koore oma autorikontsertidel Tallinnas, Tartus ja Viljandis. Selle mälestusväärse reisi muljed sõnastas ta oma 28. oktoobri 1989. a kirjas sellisel ehttoilikul viisil:

Jah, sellest on nüüd juba kolm nädalat, kui olen jälle oma „kotipeal“ tagasi. Aina, et jalad ikka veel päris ei puuduta maad. Mõte ja muu uitab ikka veel mööda Eestimaad ja inimesi, kelledega seal kokku puutusin. Ja neid oli palju! Ja neid oli sõbralikke ja keni ja hoolitsevaid! Paiguti kardan – ka pisut üle jõu käivalt. See paneb mind muretsema, et mälestused minust ja Antsust võivad seeläbi olla mõnevõrra kahesuunalised. Kahjuks.

Tulen kunagi kogu selle sõidu juurde tagasi. Olen lausa metsikult asunud seda „Viisiraamatut“ organiseerima. Selleks, et oma reisimälestusi realiteetidega ritta seada.

Nii see oligi. Mõlemal pool ookeani jätkus usin töö selle nimel, et peagi oleks rahval käes uus lauluraamat ning organistidel kasutuses hädavajalik neljahäälne koraaliraamat sobivates helikõrgustes viisidega ja hulgaliste uute meloodiatega. Töömaterjalide sõidutamiseks Tallinna ja Toronto vahel tuli kasutusele võtta lisaks postiteenistusele ka käsipost tuttavate ja vähem tuttavate inimeste abil. Alati see ei sujunud ei piisava kiirusega ega ka piisava kindlusega. Nii kirjutabki Roman Toi oma kirjas 18. jaanuarist 1990. a:

Lauluraamatu komisjoni töö momendil on detailide puhastamine: sõnade autorid, viiside loojad, tõlkijad jne. Mis valmis, läheb otsast trükikotta.

Ootame ikka veel laule, mis pidid sealt tulema. Paistab, et see Stockholmi „route“ on osutunud kinnistänavaks. Muidugi oleme ka siin mõistatuse ees, kuhu see vaev ja hool kõik kadus.

Aga, miks nutta asja üle, mida pole. Hakkame selle episoodi otsast peale. Aga teeme seda nüüd Soome kaudu. Seal on mitu inimest, kes pikemata pistaks postipoisi kätte materjali, mis tema kätte on usaldatud. Algame selle soomlasest Lauluraamatu komisjoni liikmega peale.                                             

(Järgneb.)

Jaak Salumäe