Agu Kaljuste: aeg oli anda juhatuse esimehe amet edasi nooremale

Agu Kaljuste, kes sai 1. oktoobril 70-aastaseks, on kogu elu seotud Hageri Lambertuse kogudusega. Kodukoguduse hüvanguks on ta panustanud oma aega ja jõudu. On teinud seda rõõmsal meelel tervet oma lasterikast peret kaasates.

1984. aastast alates on Agu Kaljuste järjepidevalt valitud koguduse juhatusse ning 1990. aastast on ta olnud selle esimees. Tänavu, mil kogudus tähistab oma 800. aastapäeva, otsustas Agu astuda ametist tagasi ning anda juhtimine üle noorema põlvkonna esindajale, aga jätkab aseesimehena.

Lisaks majanduselu korraldamisele, mis on juhatuse esimehe ülesandeks, osaleb Agu koguduse vaimulikus töös ilmikjutlustajana ja muusikuna – laulab koguduse segakooris ja mängib pasunakooris trompetit.

Mida aastakümneid koguduseelu juhtinud mees ise astutud sammust arvab ning millise tagasivaate oma elutööle annab, sellest rääkisime tänavu suvel, vahetult pärast Lääne-Harju praostkonna sinodikoosolekut Hageri vennastekoguduse palvemajas.

Kas su süda on rahul või on meeltes nukrus, et enam ei ole juhatuse esimees?

Agu Kaljuste: Mul on väga hea meel. Süda on rahul, sest tean, et ametisse sai pühendunud ning selleks suurepäraselt sobiv inimene, kellega oleme tegelikult koos juba seda tööd aastaid teinud. Mina ise soovisin juba varem taanduda, neli aastat tagasi tahtsin ameti maha panna, aga kogudus palus jätkata. Ütlesin siis, et hea küll – neli aastat olen veel, aga siis on ka kõik. Selles mõttes ei olnud tänavu valimistel mingit üllatusmomenti, kõik teadsid, et ma enam ei kandideeri. Olen öelnud, et olingi liiga pikalt ametis.

Miks, kas amet oli liiga kurnav?

Seda mitte. Kui inimene jääb mõnda ametisse liiga kauaks, siis võib ta hakata mõtlema, et ilma temata enam ei saadagi hakkama. See ei ole hea, on vaja värskemaid mõtteid ja uusi vaatenurki. Just selle tõttu ongi vaja, et inimesed vahetuksid.

Kuivõrd pakud oma toetust ja nõuandeid mantlipärijale?

Olen öelnud, et kui on vaja ja minust on abi, siis aitan alati ja teen seda rõõmuga. Tegelikult on suur oskus tajuda, et oled eas, mil võid oma elukogemustest küll nõu anda, aga juhtpositsioonil on siiski uus põlvkond. Mul on siiralt hea meel, et meil siin Hageris on noori, kes võtavad vastutuse.

Tahtes teada, milline on hea koguduse juhatuse esimees, oled õige inimene, kellelt seda küsida.

Oi, seda ma küll ei oska öelda. Eks kogudused ja nende nõudmised ole ka erinevad. Juhatuse esimehe ja vaimuliku vahel peab olema hea koostöö. Juhatuse esimees peab vaimulikule tuge pakkuma.

Peab seisma hea, et koguduses majandusasjad oleks kõik korras. Arvan, et juhatuse esimehel on oluline roll ka selles, et koguduse töötegijate seas oleks hea pingevaba sisekliima, üksteise märkamine ja tähelepanu osutamine.

Õpetaja Jüri Vallsalu on naljatanud, et oled olnud Hageris maailma loomisest alates.

Olin jah päris noor inimene, kui õpetaja Paul Saar esitas mind koguduse juhatuse liikmekandidaadiks äsja igavikku lahkunud eaka juhatuseliikme asemele. Meil olid pikka aega kolmeliikmelised juhatused, aastast aastasse samad inimesed. Alguses olin sekretär. Hans Laaser, minust 50 a vanem lihtne toimekas külamees, oli juhatuse esimees. Täna võin öelda, et paljuski oli ta mulle eeskujuks hilisemalt samas ametis olles. Näiteks seda, kuidas ka pealtnäha ilmvõimatus olukorras võib siiski hakkama saada, kui väga püüad ja ennast asja sisse paned – just sellist eluhoiakut omandasin Hansu kõrval koguduseelus tegev olles.

Nondest aastatest kõneldes, millise ettevõtmise täna esile tõstaksid?

Kõik tegemised olid koguduse seisukohalt olulised. 1986–1988 tegime näiteks kiriku kapitaalremondi. See oli, päris siiralt, hullumeelne ettevõtmine. Ehitusmaterjali praktiliselt saada ei olnud. Kõike tuli kombineerida, hankida, loota, et saab. Koguduse liige, kes oli meile ehitusnõunikuks, ütles, et meie ehitusplaanid on küll väga head, aga on üks viga – puudub tööjõud plaani elluviimiseks. Noore mehena mõtlesin, et mis see siis ära ei ole – teeme talgute korras, omade jõududega. Tegime ka. Paljud koguduse liikmed pühendasid oma vaba aja talgutöödele. Mais hakkasime peale ja septembri kolmandaks pühapäevaks, kui tähistatakse meie palvemaja aastapäeva, olime jõudnud lõpule kiriku sisetöödega, täpselt nii, nagu algne plaan ka ette nägi. Jumalateenistused, mis ajutiselt toimusid palvemajas, võisid taas jätkuda kirikus.

Mis pani inimesi vabast ajast kogudusetööle pühenduma?

Ei teagi, võib-olla soov teha oma esiisade kirik korda, et see kestaks ka tulevastele põlvedele. Kui hakkad midagi ühiselt tegema, siis tuleb ka vaimustus ja see kannab. Kõik panustasid vastavalt võimalustele. Kõik tundsid, et ehitame ühiselt oma pühakoda. Tajuti, et see on Jumala teenimine.

Aga palgatööd tuli ju ka teha. Sinu peres kasvas juba mitu last. Kas ei tundunud, et annad ennast kogudusele oma pere arvelt?

Eks natuke oli ehk seda ka, eriti tagantjärele mõeldes. Meil oli siis juba neli last, 1988. aastal sündis viies. Oligi nõnda, et ma läksin sellisele tööle, et saaksin hommikul olla kodus lapsi hoidmas ja et oleks võimalik rohkem ajaliselt ka kogudusetööl olla. Töötasin graafiku alusel, oli palju vabu päevi ja nendel siis sain siin Hageris kiriku juures olla. Praktiliselt igal päeval oli inimesi, kes tulid talgute korras tööle. Jah, see oli meie kõigi valik ja paljud pered tulid koos lastega ning lapsedki andsid oma osa.

Sinu tütar Sigrid Põld nimetab sind maailma rahulikumaks inimeseks. Terve sinu pere on tegev kirikutöös.

Nii on, oleme abikaasa Liaga sidunud kirikutöö koduse eluga, see on nagu eluviis. Igal nädalavahetusel tulime Tallinnast, kus siis elasime, maakoju Hagerisse ning pühapäeval käisime kogu perega kirikus. Lapsed alati kaasas. Kui vahel ütlesingi lastele, et ehk jääksite koju, me läheme emaga kahekesi kirikusse, siis vastati, et ei, nemad tulevad ikka kaasa. Nii me kõik kirikusse olemegi kasvanud. See on kuidagi loomulik asjade käik.

Kui palju toetab inimeste kogudusetööle tõmbamist vennastekoguduse vaimsus selles piirkonnas?

Aastakümneid tagasi oli seda vaimsust veel rohkem, nüüdseks on vähemaks jäänud. Vanem põlvkond on läinud, aga õnneks on nooremate juures siiski ka kogeda seda vaimsust. Peame seda meie koguduse rikkuseks. Saame Hageris rõõmsad olla!

Sina oled väga sujuvalt suutnud ühendada luteri ja vennastekogudusse kuulumise?

Olen kasvanud sellises vaimsuses ja olen ka ise sellise käsitlusega, et ei ole kahte kogudust, vaid on üks kogudus. Meie kandi inimesed on ajast aega pidanud loomulikuks, et on kirik ja on palvemaja. Käiakse kirikus jumalateenistusel ja samad inimesed on ka palvemajas.

1936. aastani Hageri õpetaja olnud Konstantin Thomsoni tütrepoeg Burchard Lieberg käis Hageris ja mul oli au teda siin ringi sõidutada. Oma lapsepõlvemeenutustest rääkis ta, et pühapäeva ennelõunal oli Hagerist Kernule sõita praktiliselt võimatu, sest vastu tuli pidev kirikuliste voor hobustega ja tee oli tol ajal vägagi kitsas. Igal pühapäeval olnud kiriku lasipuude juures umbes 300 hobust. Sisuliselt kogu kirikutäis rahvast läks pärast teenistust edasi palvemajja.

Miks on nii, et Hageris ei ole luteri kiriku ja vennastekoguduse vahel jäika piiri?

Küllap on see paljuski sõltunud siinsetest vaimulikest ja nende suhtumisest. On soositud vennastekoguduse tööd, ise palvetundidest osa võttes. Ajalooliselt on koguduse nõukogu ja juhatus koosnenud praktiliselt vennastekoguduse aktiivsetest liikmetest. Oli tava, et kirikus toimuvast jumalateenistusest võeti osa ja alles seejärel tuldi palvemajja. Vennastekoguduse palvetunnid, kord kuus, toimuvad praegu kirikus.

Lisaks kirikule oled palju panustanud Hageri palvemaja heaks.

Ikka seetõttu, et ma ei näe siin vahet – see on üks kogudus. Palvemaja on mulle väga hingelähedane. Meeles on ehmatus, mille osaliseks sain 10. märtsil 2011, kui Tallinnast Hagerisse jõudsin. Naaber helistas, et palvemaja katus on sisse kukkunud, kolmandik katust. Oli suur mure, kust saada raha, kuidas taastada katus. Saime muinsuskaitse reservist abiraha, millega õnnestus ajutine katus paigaldada. Et käimas olid koguduse metsatööd, siis oli võimalik sealt saada sobivas pikkuses (12 m) palgid uuteks sarikateks. Järgmisel aastal õnnestus saada projektirahastus ning suutsime hoonele juba korraliku katuse paigaldada.

Viimastel aastatel on meil õnnestunud palvemaja suures osas renoveerida, seal on võimalik nüüd korraldada ka erinevaid koguduse ettevõtmisi. Hageri koguduse 800. aastapäeva raames on seal toimunud ajalookonverents ristisõdade ajaloost ja muidki üritusi.

Lõpetuseks võin öelda, et olen rõõmus – kogudus on jätkusuutlik ja juhtimine on heades kätes!

Liina Raudvassar

Agu Kaljuste

Sündinud 1. oktoobril 1951 Kernus

Hageri koguduse juhatuse liige, esimees 1990–2021

Vennastekoguduse eestseisuse liige

Olnud EELK kirikukogu liige, EELK revisjonikomisjoni liige, EELK majandusnõukogu liige, EV Valitsuse ja EELK ühiskomisjoni kultuuriväärtuste alakomisjoni liige, EELK konsistooriumi asjadevalitseja

2008. aasta juhatuseesimees

2018 elutööpreemia Kohila vallavalitsuselt (kogudusetöö eest)

Abikaasa Lia Kaljuste, kolm tütart, kaks poega, 

14 lapselast

TEISED TEMAST

Kuldar Kaljuste, poeg:

Minu isa on lühikest kasvu, aga väga suure südamega mees. Lisaks oma perele armastab ta teisi inimesi, kusjuures osates alati nendes head näha. Ei ole kuulnud, et ta kellestki halvasti räägiks.

Katrin Lindström, tütar:

Meie isa ongi maailma parim isa – tema oskus pühenduda oma lastele, lastelastele ja teistele inimestele enda ümber on imekspandav. Alati suudab ta leida lahenduse, kui mingi asi tundub lootusetu. Saan talle alati helistada ja nõu küsida, kui maailma asjadest on vaja aru saada. Ta suudab asju alati positiivselt ja rahulikult vaadata ja nii seda rahu ka teistele edasi kanda.

Juhan Põld, Hageri koguduse uus juhatuse esimees:

Olen Aguga tuttav peaaegu 30 aastat, millest 21 aastat on au kuuluda tema perekonda. Ta on suureks eeskujuks oma abivalmiduse, lahkuse, töökuse ja sihikindlusega nii pereelus kui kogudusetöös. Olen selle eest väga tänulik, püüdes jätkata mulle usaldatud kogudusetööd.

Marta Põld, 17aastane lapselaps:

Minu vanaisa on alati abivalmis ja ta on alati olemas, tema peale saab loota.

Joosep Seppel, kaheaastane, lastelastest noorim:

Minu vanaisa on vanaema sõber :)