Algab uus kirikuaasta

Mida see tähendab? Kirikuaasta on tähendusega. Meil eestlastel on kirikuaasta rütm pulseerinud koos meie rahvakalendriga. Kirikuaasta ja rahvakalendriaasta on sünkroonis. Väga üllatav on märgata, et üha rohkem on läinud moodi advendiküünla süütamine. Kas see on ettevalmistus, et jõuame peatselt taas rahvarohkete jõulukirikuteni ja sealt edasi täis kirikuteni ka igal pühapäeval ja mitte ainult pühapäeval?

Mida ootame ajast, mis on meil praegu käes? Kas rahuldab meid, kui elu pöördub koroonaepideemia eelsesse normaalsusse? Kas me siis tõesti pole sellest midagi õppinud? Kas ei saaks olla, et uue kirikuaastaga algab ka sisemiste muudatuste aeg?

Kui mind paluti kirjutada teemal „Algab uus kirikuaasta“, läks minus midagi paika, et peaksin mõtisklema just kirikuaastat ja rahvakalendriaastat võrreldes. Kirikuaasta mõistmise võtmeks on õndsuslugu. Eesti rahvakalendri mõistmiseks oleks samuti vajalik tunda õndsuslugu. Kirikuaasta algab ettevalmistava ajaga, advendiga, ja lõpeb igavikule vastu minemise ettevalmistusega. 

Kirikuaasta algus ja lõpp on rahvakalendri hingedeajas. Hingedeaeg on vanasti olnud mihklipäevast jõuludeni. Päevad, mis rahvakalendris on vanad pööripäeva pühad, on tähtsad ka kirikuaastas: paastumaarjapäev – Kristuse sündimise ettekuulutus; jaanipäev – Ristija Jaani sündimise päev; mihklipäev – inglite püha; üheksa kuud pärast paastumaarjapäeva Kristuse sündimine – jõulupüha. 

Kirikuaasta on tervik, ka rahvakalendriaasta on tervik. Keegi võib ütelda, kuidas neid erinevaid kalendreid võrrelda, kui kannatusaja ning ülestõusmispühade tsüklit rõhutatult rahvakalendris pole. Aga on jõulud ja igavik ning inimene ei pääse sellest mööda, et teda suunatakse elu ja igaviku üle järele mõtlema. Inimene hakkab seda mõistma, kui ta tervikut tajuma hakkab.

Kui meie rahvakalendri juured on minevikust pärit, ajast enne ristiusu siia jõudmist, siis kerkib tingimata küsimus, et kuidas sai taoline tervik kujuneda ja hiljem sobituda sellisel kombel ristiusuga. Selle üle olen aastakümneid arutlenud. Muretsema paneb mind, et on probleemi lahendatud väites, nagu oleksime kõik teistelt laenanud ja laenatust oma süsteemi kokku pannud. Kuid asja uurinult olen veendunud, et rahvakalendri aastaring on meie esivanemail olnud olemas juba enne kristluse tulekut. Selle kinnituseks on algselt katoliikluses eriti rõhutatud kannatusaja ja ülestõusmispühade tsükli puudumine. Ilmselgelt on vaikse nädala ja ülestõusmispüha sündmused liidetud rahvakalendrisse hilisemas ajas.

Mulle on selginema hakanud, et sellise rahvakalendri tekkimise on põhjustanud päris unikaalne tunnetus ja mõtlemine päikeseaasta kohaselt, mis on olnud olemas juba meie kaugetel esivanematel. Kui tahetakse ikka kinnitada, et oleme kõik kusagilt laenanud, siis kust see on laenatud? Aga kui on tegemist päris omamoodi mõtlemisega, siis kes olid ja kust tulid meie kauged esivanemad? Peaksime ometi jõudma arusaamiseni, et meie minevikus on suured rikkused, mida saaksime kasutada oma rahva vaimse allesjäämise ja edasimineku tee nägemiseks. On suur Jumala ime, et meil on midagi erilist ja tohime pidada seda oma rahva pärisvaraks.

Eenok Haamer