Rõõm tööst

Viimastel nädalatel on Eestis tuliselt arutatud seadusmuudatuste üle, mis lihtsustaksid töötaja vallandamist (vähendaksid tööandja jaoks vallandamiskulutusi) ja annaks tööandjale teatud tingimustel õiguse vähendada töötaja palka miinimum-palga tasemele.

Ehkki poliitikud toonitavad, et iseseisvunud Eestis on elu läinud ainult ja aina paremaks, on nüüd «vallandunud» arutelude käigus avastatud, et kusagil Eestis on kuuekohaline arv inimesi (ligikaudu 200 000), kes teenivad tänini kuus 5000 krooni või vähem. Kusagil on ka need, kes teenivad kümneid kordi rohkem. Viimastest mõned (nt Eesti Panga president Andres Lipstok) on kommenteerinud, et nemadki saaksid, kui vaja, hakkama 5000-kroonise kuupalgaga (Maarius Suviste, «Elu 5000 krooniga kuus», SL/Õhtuleht, 21. jaanuar).
Kui kaks inimest teevad tööd sama palju (ajaliselt), kuid ühe palk on kümme korda suurem teise palgast, siis on loogiline järeldada, et üks töö ja töötaja on teisest kümneid kordi väärtuslikum (hõlmab rohkem oskusi, kvalifikatsiooni, vastutust vms). Töötegija on oma palka väärt, probleem on vaid selles, kui madal palk oleks selline, mida võiks pidada veel õiglaseks ja õigustatuks?
Kõrgemate palkade üle ei arutata lähtuvalt inimese kui sellise objektiivsetest vajadustest, vaid lähtuvalt töö eripärast (juhtimisega seotud oskused ja esinduskulud vms) ning inimese individuaalsetest võimekusest. Kõrgemat palka ei põhjendata ju objektiivsete kriteeriumitega (toidukorv, elukallidus, toimetuleku miinimum vms)! Ning nii võib juhtuda, et kui ühele on sada tuhat palgaks vähe, siis teisele kuus tuhat palju.
Inimese enda perspektiivist  vaadates – vaid tema ise on see, kes sellest palgast ära elama peab – on paratamatu, et kui töökoha säilimine on ebakindel ning kui palgast vajaduste katmiseks ei jagu, siis haaratakse kinni ka muudest erialase tegevuse võimalustest. Töö tervikkogus kasvab sel moel liialt suureks ning võib mõjuda nii tervisele kui emotsionaalsele tasakaalule (võib tekitada stressi ja läbipõlemist).
Õiget tasakaalu töö ja puhkuse, pingutuse ja meelelahutuse vahel hoida ei ole aga kerge ka siis, kui palgast täiesti piisab. Inimese loomuses oli juba himustada rohkem kui ilmtingimata vaja oleks (seda juba Eedeni aias!) ning teha nii vähe kui võimalik soovitava saamiseks. Kümnes käsus innustatakse meid tegema tööd kuus päeva (2Ms 20:9), meil aga on normiks viis päeva ning Lääne-Euroopas kohati veelgi vähem.
Täna soovime endale ka luksusi, elamisvahendeid ja meelelahutusi, millest varem ei osatud unistadagi ning mis varem ei täitnud ka inimeste aega. Töö ja mitte-töö vahekord võib seetõttu olla suhtlemise ja meelelahutuste poole kaldu.
Eks igaüks jälgib oma tööd ise, kuid võib juhtuda, et kui me tehtud töö hulka ei arvesta kolleegidega kohvi joomist, netis surfamist, mis-iganes-teemadel meilivahetust ja kõike muud, mis pole otseselt meie töötegemisega seotud, siis kellaga tööaega mõõtes võib olla tulemuseks oluliselt vähem kui 8–10 tundi päevas.
Koguja ütleb (3:22), et «ei ole midagi paremat, kui et inimene on oma töö juures rõõmus, kuna see on tema osa». Rõõmu tunneb inimene tööst, millega ta hakkama saab – terve psüühikaga inimene ei tunne rõõmu halvasti tehtud tööst –, milles ta saab end teostada, mis jätab piisavalt aega perekonnale ja tervisele, hobidele ja inimsuhetele. Elujõuline oleks selline ühiskond, mille liikmetel on võimalus tööaja ja ellujäämisraha kõrvalt osaleda vabatahtlikes kodanikealgatustes ning neid ka annetustega toetada.

Alar Kilp