Meribell Mõttus: on vaja sõnumit, et sa oled oodatud

Küsisime Tartu Pauluse koguduses sügisel noortejuhina tööd alustanud Meribell Mõttuselt (19), kuidas jõudis tema sellesse ametisse ja kuidas noortetööl läheb.

Statistika on armutu. 2020. aastal osales meie 26 eri koguduse (kokku on 170 kogudust) noortetöös 215 noort ja toimus 557 noortetundi. Pandeemia mõju on sellele niigi vaeslapse kingades kõndivale töövaldkonnale ilmne, sest aastal 2019 on koguduste aruannetes üles kirjutatud 717 noort, kellega oli 983 erinevat kokkusaamist ja töö toimus 38 koguduses.

Kuidas siis edasi minna? Mis on noortetöös oluline? Kuidas alustada? Kas lootust on? Need olid teemad, mida särasilmse Valgamaal Tartusse õppima tulnud Meribelliga koos arutasime. Intervjuu ajal meenus, et Pauluse koguduse õp Kristjan Luhamets ütles kord telefonivestluses: „Nii uskumatu kui see ka pole, on väike Lüllemäel asuv Karula kogudus see, kes on hetkel suurele Pauluse kogudusele noortejuhi kasvatanud.“ Nii see tõesti on.

Meiega koos vestlusringis oli ka misjonär Kirsi Vimpari, keda Meribell ilma naljatamata nimetab enda kui esimest aastat noortejuhi kaitseingliks. Kaitseinglite oluline roll on kohal olla, toetada ja sel korral ka veidi sõna sekka öelda.

Räägi palun endast ja oma perest.

Meribell: Olen abiturient Tartu Jaan Poska gümnaasiumis. Pärit Lüllemäelt, väikesest külast Valgamaal, ja kuulun Karula kogudusse. Mu ema on Karula koguduse töötegija. Kuna kogudusel orelit pole, siis võib öelda, et ta on organist ilma orelita. Ema kaudu hakkasin minagi juba väga varakult huvi tundma kiriku vastu. Olin umbes 4–5aastane, kui ütlesin emale, et tahan pühapäevakooli minna. Ema arvas, et olen liiga noor, aga läksin ikka. Mõne aja pärast kutsusin ka oma vanema õe kaasa ja rühm kasvas tõsiselt suureks, umbes 15 last. Õpetajateks olid Imbi Tanilsoo ja hiljem Urve Ploomi.

Kuidas leidsid Jumala?

Meribell: Käisin aastaid pühapäevakoolis, kasvasin selles keskkonnas. Isiklikum suhe Jumalaga tekkis, kui hakkasime oma noortegrupiga käima JäPel ja Põltsamaal  talvepäevadel. Seal nägin teisi kristlasi, kes olid kaugemale jõudnud oma usuteel. Siis vaatasin, et vau! – see on midagi suuremat. Ma tahaks ka! Olin JäPele minnes 11aastane. Nii see kasvas järjest.

Kas teismeeas tuli ka protest kiriku ja Jumala vastu?

Meribell: Minu peres ei räägitud palju usust. Teadsin, et mu ema on usklik, meil on kodus kristlikku sümboolikat, aga ema ei surunud mulle kunagi midagi peale. Mulle tundub, et ta tahtis, et ma ise leiaksin tee Jumala juurde.

Sõbrad koolis vahel küsisid, et kus su Jumal on ja mis sa käid seal kirikus. Tavaliselt ütlesin, et jah käin, see on lahe! Olen alati väga eneseteadlik olnud! Leidsin, et kirik on see, millega tahan seotud olla.

Kas oled ka sõpru kirikusse kaasa kutsunud?

Meribell: Jah, üks mu sõbranna oli ristitud ja teadis palju usust, aga ei käinud kunagi kirikus. Võtsin ta kaasa Lüllemäe noorte-

gruppi. Ta hakkaski pärast seda meiega ka laagrites käima. Oli ka teisi mu klassis, keda kutsusin laagritesse. Üks sõbranna tuli talvepäevadele. Ta kuulas seal Joel Reinaru ja pärast ütles, et tahab ka Piiblit lugeda, et kust ta Piibli saaks. Sellist reaktsiooni ma ei oodanud! Ta oli imestanud, et Piibel on nii huvitav. See on nii hea, kui oled kellegi kutsunud ja tema elus midagi muutub! Kahjuks need juhused on siiski harvad.

Kuidas sinust sai Tartu Pauluse koguduse noortejuht?

Meribell: Ettepanek tehti suvel Soontaga laagris. Jõudsin sinna ja praost Mart Jaanson rääkis, et noortetöö tegijaid on vähe. Kuulasin ja mõtlesin, et tõesti väga kurb. Robert Bunder käis meile seal rääkimas ja Kirsi pakkus hiljem ühises arutelus selle mõtte välja, et võiksin noortejuhiks hakata. Mul tekkis küsimus, et miks mina. Mul pole mitte mingit kogemust ja ma pole ka Pauluse koguduse liige. Kirsi julgustus, et sa ei pea seda üksi tegema, et teeme koos. Siis saadeti mind õpetaja Kristjan Luhametsa juurde ja tema rääkis selliselt, nagu ma juba oleks noortejuht.

Kirsi: Soontaga laager on Valga praostkonna lastelaager, mida on aastakümneid peetud. Meribell käis seal väga tihti. Kolm aastat tagasi nägin vajadust, et noortele, kes ikka tulevad, aga on pühapäevakoolist välja kasvanud, oleks oma programm. Kutsusin Meribelli sinna abiliseks. Mina ja Põlva koguduse misjonär Olli Olenius arendame Lõuna-Eestis noortetööd koostöös koguduste ja praostkondadega. See oli nii suurepärane hetk, kui mulle tuli pähe, et Meribell võiks olla noortejuht.

Meribell: Mul olid alguses suured kahtlused ja ei julgenud õieti suudki lahti teha. Kutsusin kellegi teise rääkima. Et võin kõik valmis panna, aga ei taha midagi rääkida. Paar kuud läks mööda ja sain aru, et pole midagi hullu, võin ka ise mingeid teemasid ette valmistada.

Kirjelda palun ühte noorteõhtut.

Meribell: Tuleme kohale, joome teed, on algusring, kus jagame rõõme, muresid. Praegu on noortetöö veidi tagasi tõmbunud. Detsembris oli mõnikord vaid paar noort, enamasti on meid 5–10. Koroonal on siin ka oma osa. 

Kirsi: Vorm on traditsiooniline: alguses palvetame, lõpus palvetama ja vahepeal toimub midagi. (Naeravad lustlikult! – K. L.) Valime teema, loeme Piiblit, arutame. Noortel on hästi põnevaid mõtteid. Imestan tihti, kui tugevalt Jumal juhib noori.

Millised teemad pakuvad noortele huvi?

Meribell: Viimati rääkisime, et mis mured ja koormad inimestel on. Uurisime kirjakohta Mt 11:28: „Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!“ On olnud selliseid õhtuid, kui mõtlen: vau! See andis nii palju juurde!

Teemasid valides tahan, et see oleks aktuaalne, et noored saaksid end selles ära tunda. Mitmeid õhtuid arutasime rikkuse ja vara äraandmise üle, et kui palju ma pean siis ära andma. Ja kui ma seda ei tee, kas olen siis halb kristlane. Mõnikord vaatan internetis teiste noortegruppide materjale, tihti ingliskeelseid. Kui eeskujudest rääkida, siis mõtlen väga tihti oma Karula grupile, kuidas seal tehti. Tahan, et meil oleks nagu seal oli, et on vaba õhkkond ja pole mingit survet. Et see oleks koht, kus noored saaksid rääkida.

Üks põhjus, miks kartsin noortejuhiks hakata, oli mõte, et mida mina saan pakkuda teistele. Millest oskan rääkida? Äkki tõlgendan Piiblit valesti? Hirm oli. Siis rahustasin end, et tähtsam on, mis tunde siit saad, et saad oma asjadele uue vaatenurga. See võttis pingeid maha.

Kirsi: Minu arust on hea, et jõudsid sellise järelduseni nii ruttu. See ei ole jumalateenistus, kus on vaja jutlustada. See on koosolemine, jagamine, õppimine, ja Jumal on meiega. Noortejuht ei peagi olema see, kes teeb ja teab kõike. Tegelikult on see kohutav, kui on selline noortejuht, see annab sõnumi, et kedagi teist pole vaja. Meil on nii, et igaüks on vajalik.

Meribell: Vahel on nii, et loen kirjakohta ja ei saa aru. Siis olen selle noorteõhtule kaasa võtnud ja küsin teiste käest, kuidas nemad tõlgendavad. Erinevate tõlgenduste pärast pole me tülli läinud. Ükskord oli kirjakoht (2Kr 2:14), kus juttu tunnetuse lõhnast, et kristlasel oleks nagu mingi eriline lõhn. Mõtlesime selle üle ja tõesti oleme märganud, et kuidagi sa tunned kristlase ära, ka siis, kui sa ei tunne teda. Arutasime, et kas ongi mingi lõhn. Ei ole jõudnud õp Kristjani käest küsida.

Kuidas on Tartu gümnaasiumis õppides olla kristlane teiste noorte seas?

Meribell: Inimesed on väga palju sallivamad. Koolis ajaloo tunnis oli kord reformatsiooni teema, läksin rääkides hoogu ja märkasin, et teised kuulasid mind säravate silmadega. Imestati, et olen leerikoolis käinud, et tean nii palju. Mul on tunne, et koolis üritatakse usu teemadega olla hästi neutraalne. Pidime kord kirjandi kirjutama tänapäeva jumalatest. Mul oli väga imelik seda teha. Lõppu paningi, et minu Jumal on ikkagi üks Jumal. 

Millise pilguga vaatab noor inimene EELK-d?

Meribell: Ma pole teadlikult valinud luterlikku kirikut. Lapsena ei teadnudki, et on teisi kirikuid. Alles hiljem sain teada, et on ka baptistid ja katoliiklased jne. Kui reformatsiooni teemat õppisin, siis mõtlesin meie kiriku olemuse peale rohkem. Oma kodukirik on ikkagi kõige armsam. Ma olen väga rahul oma kirikuga, selle jumalateenistusega.

Miks sinu meelest luterlikus kirikus ei näe eriti sageli noori?

Meribell: (Jääb vaikseks ja tõsiseks. – K. L.) See on kurb. Võib-olla luterlik kirik tundub noortele liiga traditsiooniline ja igav. Pole kärtsu, mürtsu, mis ehk meeldib noortele.

Kirsi: Ajad on erinevad, Pauluse koguduse noortetöö on ka väga aktiivne olnud. Praegu on kasvamise aeg.

Meribell: See on nii õudne! Mulle tundub, et see, et noori on vähe, on minu süü! Küsin endalt, kas teen halbu noortekaid. Siis ütlen, et ära süüdista ennast, kõik on hästi. Ei taha ka pealetükkiv olla noortele neid liiga palju kutsudes.

Kirsi: Rääkisime hiljuti, kuidas kutsuda noori rõõmsalt, et nad teaks, et on teretulnud ja et see poleks peale surutud. Põhisõnum on, et uks on lahti. Kui seda vaid ühe korra mainida, siis jääb mulje, et see polegi nii tähtis, samas ei saa ka kogu aeg seda teha. Tähtis on isiklikult ja korduvalt kutsuda!

Meribell: Korduvalt, aga mitte pidevalt. (Naerab nakatavalt! – K. L.) See on nii keeruline! On noori, kes on korra käinud ja siis mõtlen, et nüüd nad teavad, kus see paik on, ja tulevad ise. Aga hiljem tuleb välja, et nad ikkagi ootavad, et kutsuksin neid isiklikult. On vaja sõnumit, et sa oled oodatud.

Kuidas julgustad teisi noori koguduses nooretööd alustama?

Meribell: Mina poleks julgenud alustada, kui Kirsit poleks mu kõrval. Olen nimetanud teda oma kaitseingliks. Alati on olemas keegi parem, aga see keegi teine parem ei ole hetkel siin. Mina olen. See on oma hirmudest üle saamine. Ei ole mõtet mõelda, et ma pole piisavalt hea. Kes siis on? Kui oleks keegi selline, siis oleks ta juba seda tegemas. Inimesed räägivad, et keegi võiks teha, aga ei mõtle, et mina võiksin seda teha. On lihtne kellelegi teisele vastutus suunata.

Kui sul oleks võimalik kellegagi Piiblist kohtuda, siis kes see oleks?

Meribell: (Naerab. – K. L.) Jeesusega ajaks juttu. Küsiksin temalt, kas olen õigel rajal. Kujutan ette, et ta vastaks nii, et ma aru ei saa. Piibel on ju tihti mõistukõne. Ehk räägiks ta mulle midagi viljapeadest või midagi sellist … Olen vahel palvetanud, et, Jumal, anna mulle selline vastus, millest ma aru saan. Et palun ole väga täpne ja ära lollita! (Naerab südamest! – K. L.)

Kui tähtis on noorele kristlasele palveelu?

Meribell: Palvetamine on tähtis. Mitu aastat on minu rutiiniks magamamineku eelne palve. Mõnikord võib neid palvehetki päevas veel olla. Palvetades tuleb tihti selgus ja rahu. Mõtlen oma asjadele ja lahendused tulevad! Mulle on oluline ka teiste eest palvetada. Alguses on noortekal koos häälega palvetamine keeruline. Minagi kartsin, nüüd enam mitte. Julgustan teisigi, see pole sund. Tasapisi noored tulevad kaasa. Palve on intiimne ja teiste ees seda teha pole lihtne. Kutsusin ühe koolikaaslase siia ja juba teisel korral palvetas ta häälega. Olin nii üllatunud! Vau!

Kas sul tuleb oma elust meelde mõni olukord, kus Jumala lähedalolu selgelt tundsid?

Meribell: Neid hetki on ikka olnud. Üks veidi naljakas lugu meenub. Kui Tartu kolisin, siis pidin oma elukohast poodi minema üle sõidutee ja seal oli ilma valgusfoorita ülekäigurada. Autosid vooris pidevalt. Oli mure, et kuidas ma üle tee saan, et ei julge minna. Kõndisin poe poole ja palvetasin ja kui jõudsin ülekäigurajani, siis ei tulnud ühtegi autot. See ei saanud olla juhus! Seal voorib pidevalt autosid! Kartsin liiklust, nüüd olen muidugi harjunud.

Minu noortejuht Lüllemäelt väga rõõmustab minu üle, et tema töö on vilja kandnud. See on nii lahe kasvada kirikus, alguses käia pühapäevakoolis ja siis koos leeri minna.

Koguduses on erinevad grupid. Kas on tore, kui kõik saavad kokku pühapäevasel jumalateenistusel või soovivad noored oma jumalateenistusi?

Meribell: Kui rääkida Karula kogudusest, siis seal on vahepeal kaks gruppi – pensionärid ja mina. (Naerab. – K. L.) Vanematele inimestele on noored ka hea vaheldus. Ikka võiks kõik koos olla! Ehk võiks pärast jumalateenistust toimuda noorte kirikukohv, kus arutame jutluse üle.

Kuidas on teiste hobidega, kas sul jääb nendeks ka aega?

Käin praegu kuni kolm korda nädalas kiriku erinevatel üritustel. Neljandat aastat tantsin rahvatantsu. Hakkasin just jõusaalis käima. Koon sokke-kindaid ja heegeldan. Minu meelest on need nii kasulikud oskused! Õmblen ka, väga paljud mu riided on minu õmmeldud või ümber tehtud. Ema ütleb, et võta vaiksemalt! Seda on liiga palju! Minu meelest kes teeb, see jõuab.

Kas Põltsamaa talvepäevadele lähete?

Meribell: Oleme seal juba mitmeid kordi käinud ja kuna nüüd saab osaleda vaid 50, siis tahame võimaluse teistele anda. Talvepäevad on nagu JäPe, aga talvel. Seal on väga hubane. Vaba lava on väga lahe, olen ise ka laulnud seal. Ka suhtlemine on tore. Olen käinud seal grupiga ja ühel korral ka üksi. Võib ka nii minna ja sellest võib midagi väga head tulla! Sõpradega on tore, aga siis ei pruugi palju uusi tutvusi saada.

Kirsi, millised on plaanid, et Lõuna-Eesti kirikunoorte tööd tiivustada?

Kirsi: Unistan juba aastaid rändavatest noorteõhtutest. Et läheks koos teiste noortega mõnda väiksesse kogudusse, kus on ehk vaid paar noort, ja teeks ühise noorteka. Koroona on meid takistanud, aga unistus on. Kui vaadata statistikat, siis võib olukord tunduda lootusetu, sest meil on nii vähe kogudusi, kus üldse tehakse noortetööd. Aga noored on olemas. Jumal kutsub noori! Jumal teeb tööd noorte südametes! Olukord pole lootusetu!

Esimene samm on koguduses noorte eest palvetada. Kui seda ei tehta, siis on halvasti. Üksi on raske. Saan mentoriks olla nagu Meribellilegi. Alati ei pea juht olema vaimulik või noor, võib olla ka mõni täiskasvanu. Meil pole Piiblis kirjeldust, milline noorteõhtu peab välja nägema. Kui koguduseõpetaja ei jõua ise, siis võiks olla keegi, kes kutsub noored ja seab kõik valmis. Äkki õpetaja jõuab sõnumit jagada?

Ehk arvame, et kõik peab kohe täiuslik olema, läbimõeldud ja parim. Siis polegi julgust! Igal pool mujal tehakse ka asju, aga kirikus on midagi erilist, mis toob meid kokku. See on sõnum. See kõik vajab mõtlemist ja aega. Mõnikord me ei märka võimalusi. Lõuna-Eesti kogudused võivad minu ja Olli poole pöörduda. Me toetame!

Kätlin Liimets

KOMMENTAAR

Urmas Viilma, peapiiskop:

See on tore intervjuu, mis võiks saada heaks eeskujuks teistele! Kõige kriitilisem küsimus EELK tuleviku seisukohast ongi liikmeskonna juurdekasv. Kus on meie kirikunoored? EELK Laste- ja Noorsootöö Ühendus suudab korraldada noorte suve- ja talvepäevi, kuid kaasamine peab toimuma rohujuure tasandil ehk kogudustes. Ilma koguduste juhtide teadlikult planeeritud sammudeta noortetöö koguduses ei alga. Võiks proovida vastata küsimustele, millele vastamine ei eelda noortejuhi olemasolu:

Kuidas koguduse noored kaasata jumalateenistuste läbiviimisse?

Kuidas lasteaia või kooliga koostööd tehes luua esmane side laste ja noortega koolis midagi korraldades või koguduse juures mingi tegevusega alustades?

Kas koguduse juhtide ja töötegijate endi lapsed või lapselapsed on ristitud, käivad pühapäevakoolis, tulevad leeri?