Küünlakuul mõeldes Eestile

Minu jaoks on veebruaril Eesti nägu. Selles kuus on kaks väga olulist sündmust: Tartu rahulepingu aastapäev ning Eesti sünnipäev. Ma ei tea, kas see on kuidagi seotud maailmas toimuvate ärevaks tegevate sündmustega, aga sel aastal tunnen kuidagi eriliselt, et Eesti vabadus on nii oluline. Seejuures mitte ainult vabadus, vaid see maa, see rahvas, need meile omased traditsioonid, kombed, tavad, riided, toidud – kõik see, mis teeb Eestist minu Eesti ja minu inimesed.

Meil on veel inimesi, kes mäletavad aega enne II maailmasõda. Nende jaoks on Eesti sümboolikal tähendus, mis ühtpidi teeb haiget, teistpidi tohutut rõõmu ja igal juhul võtab silma märjaks. Siis on inimesed, kes sündinud nõukogude ajal – ma ise kaasa arvatud –, kellele ajalootunnis räägitud Eesti ajalugu oli sootuks erinev sellest, mida õpitakse tänapäeval. Küllap need, kes sündisid paarikümne aasta jooksul pärast II maailmasõda, mäletavad koduseid jutte elust enne sõda. Usun, et paljudel oli kodus ka sinimustvalget moel või teisel, aga varjus ja peidetud. 

Minu ajal sellest enam nii palju ei räägitud ning ma isegi ei tea, kust olin kuulnud, et oli mingi endine Eesti aeg ja meie riigil oli oma lipp. Kui mu onupoeg millalgi 1980ndate keskel mulle enda joonistatud Eesti trikoloori paberil näitas ja küsis, kas tean, mis riigi lipp see on, vastasin ebalevalt, et vist Eesti. Ei läinud kaua, kui Eesti lipp toodi rahvarohketel kogunemistel avalikult välja. 

Oli ärev, põnev, aga ka ääretult ilus aeg. Vanematel inimestel olid silmad märjad, sinimustvalge kombinatsioon kõikjal silme ees, see oli uhke tunne! Patriotismiks polnud muud vajagi – oma Eesti tunne oli kohal nii võimsalt. Kuidas tekitada isamaalisust ja kasvatada patriotismi tänastes lastes ja noortes, kelle kodus on sinimustvalge tavapärane ja normaalne nähtus? Kellele vaba Eesti on normaalsus ning kauge minevik võõras ja tundmatu. 

Mul on hea meel, et tänastele noortele on maailm avatud, aga kas seejuures jääb side kodumaa ja juurtega ka püsima? Kuidas kasvatada neis seda tunnet, mis on meis olemas kas läbi esivanemate juttude, laulva revolutsiooni või mõne teise sündmusega seoses. Võib-olla ei pea üldse muretsema? On ju meil aktiivselt tegutsemas Kodutütred, Noored Kotkad, skautide ühing jt isamaalised noorsoo-organisatsioonid. 

Siiski arvan, et hästi oluline on kodune kasvatus. Kas me paneme Eesti sünnipäeval lauale lipu? Kas räägime oma suguvõsast, nende elust, võib-olla ka kannatustest, aga kindlasti rõõmudest, traditsioonidest, kodukohast, kust pärineme? Kas uurime ise ja tutvustame oma lastele paikkondade rahvarõivaid, pärimusi ja kui seni ei ole seda veel teinud, siis tutvustame ka vanemaid sugulasi ning näitame, kust on võimalik leida hinnalisi kirikuraamatuid, milles rikkalik informatsioon meie põlvnemise kohta.  

On tore, et ETV ekraanile on tulnud saade, kus tuntud inimene saab tuttavaks oma sugulastega. Sel saatel on mitmeid ülesandeid, kusjuures ma ei tea täpselt, mis oli saateformaadi väljamõtlejate tagamõte, ent mina näen siin võimalust, kuidas tekitada noortes huvi ajaloo vastu. Selle vastu, kust me pärineme. Tänane maailm annab võimaluse teemaga tegelemiseks nii, et kuhugi arhiivi kohale minema ei peagi! Võib tunde istuda arvuti taga ja ajada oma kaugeid sugulasi internetiavarustes taga. 

Kui süveneda nimede ja külade ning talunimede taha, siis sealt avanevad taas uued suunad, kuhu poole pilk pöörata. Niimoodi internetis surfates võib end täiesti ära unustada! Avastad lisaks Saaga keskkonnale ka MuIS-i ning siis hakkad näiteks uurima, millised olid vanaema Helmi kodukihelkonna rahvariided. Paned otsingusse külanime, leiad viis erinevat seelikutriipu, hakkad lugema pikemat tutvustust, loed, kelle kätetöö on ERMis, ning sealt avanevad järjest uued ja uued lingid ja info. See võib lõppeda nii nagu minul, et tundsin, kuidas tõesti vajan ka emapoolse suguvõsa kihelkonna rahvariideid ning nii nad tellitud saidki. Ehk saab järgmisel laulupeol rõõmuga kanda.

Mul on väga hea meel, et vähemalt Eesti Vabariigi sünnipäeva nädalal on kõik eestlased kilusööjad ja selleks, et endal oleks 24. veebruaril laual kiluleivad, tuleb karp varakult poest soetada.

Soovin väga, et me ei jääks aga ainult musta leiva ja kilusöömise usku, vaid näeksime eestlaste püsimajäämise taga olulisemaid ja sügavamaid väärtusi. Täpselt samamoodi nagu tuleb tänastele noortele selgitada Eesti ajalugu ja sütitada neid maast madalast rõõmsalt sinimustvalget lehvitama, tuleks neile rääkida ka Piiblist ja usust, mis on eesti rahva tänasesse päeva kandnud. Rõõmsat Eesti kuud! 

 

 

 

 

Sigrid Põld,

kolumnist