Moodsad ajad
/ Autor: Toomas Jürgenstein / Rubriik: Kolumn / Number: 13. veebruar 2008 Nr 7 /
Küllap mäletavad vanema põlvkonna inimesed igihalja koomiku Charlie Chaplini viimast tummfilmi «Moodsad ajad». Chaplini poolt kehastatud lihtne tööline astus selles filmis tolleaegse moodsa mehhaniseeritud ühiskonna vastu, mis püüab muuta inimest masina sarnaseks. Tema mitmete ebaõnnestumiste tõttu arvati, et Charlie on hull, ja ta saadeti vaimuhaiglasse. Pärast väljalaskmist peeti teda ekslikult kommunistiks ja pandi vangi. Filmi kestel näeme teda veel mitmeski koomilises situatsioonis, mis osalt on kindlasti tingitud tolleaegse ühiskonna paratamatust arengust.
Mulle tundub, et sarnaselt Chaplini poolt kehastatud lihtsa inimesega elame ka meie praegu kiiresti muutuvas ühiskonnas. See muutumine toob kaasa mitmeid arenguid, mida me ei mõista, kuid mille ohte me võime paiguti tajuda ja nende vastu intuitiivselt protestida. Tõsi, ühiskonna muutumise raskuskese on nihkunud tehnikast virtuaalmaailma. Üks muutus, millele olen viimasel ajal mõelnud, on asjaolu, et nii organisatsiooni kui ka üksikisiku tegevus on Internetis leitavate dokumentide, fotode ja sõnavõttude tõttu väga täpselt fikseeritud. Mobiiltelefonidega jäädvustatakse ka seda, mida sageli ei tahaks – isikutevahelisi konflikte, enesevalitsuse kaotamist jne.
Annan endale aru, et järgnev üldistus võib olla pisut kunstlik, kuid mulle tundub, et kristlik kahetsejale eksimusi andestav ühiskond on muutumas idamaiseks karmakeskseks ühiskonnaks. Mõistetakse ju karma all lihtsalt tegu, kuid selle laiem tähendus hõlmab põhjuslikku sidet tegude ning tagajärgede vahel. Vägivaldne tegu pöördub selle tegija vastu, suuremeelsele teole järgneb rikkalik tasu, ja nii edasi. Mitte ükski tegu ega kavatsus ei jää varjatuks.
Mulle tundubki, et üha enam ja enam tajume ümbritsevat maailma kui meie tegusid fikseerivat ühiskonda, mis pärsib inimeste julgust eksida, lootust andestusele ja uuesti alustamise võimalusele. Näib, et saabunud moodsate aegade üheks tulemuseks on seetõttu mitmekülgse mõtlemise kadumine. Igatahes kogen ma ikka ja jälle oma igapäevases töös koolis, kuidas noorte hulgas domineerib püüe maailma üheselt ja konkreetselt mõista.
Kirikul on ühiskonna muutumisele reageerimiseks vana retsept: säilitada muutumatuna maailmavaade ja minna mõistlikult kaasa üha muutuva maailmapildiga. Maailmavaade vastab kõige üldisematele maailma ja inimese olemust puudutavatele küsimustele, maailmapilt seletab meile, kuidas maailm funktsioneerib. Selline muutumatuse ja muutumise kooseksisteerimine aitab inimesel tajuda maailma mitmekesisust ja selle õpetamine ühiskonnale oleks kirikule tänases ühiskonnas suur väljakutse.
Toomas Jürgenstein
