Suur nädal kirikutekstiilides

Suur neljapäev, suur reede, vaikne laupäev ja ülestõusmispüha – iga suure nädala päeva tähendust aitab kirikuliseni tuua liturgilise värvi kasutamine kirikutekstiilides.

Liturgilised värvid ilmestavad kirikuaastat. Igal värvil on oma tähendus ja nad aitavad süveneda aegadesse ja sündmustesse, milles me kirikuaastas parasjagu oleme.

Liturgiliste värvide kandjaks on kirikutekstiilid. Need kuuluvad koguduse jumalateenistuselu juurde. Osa kirikutekstiilidest – altarilina, karikarätid, vaimuliku alba ja talaar – on kirikuaasta jooksul alati ühte kindlat värvi. Seevastu altari- ja kantslikatted ning vaimuliku stoolad ja kaasulad valmistatakse liturgilistes värvides. Lisaks kirikuaasta värvile on kirikutekstiilide kujundamisel kasutatud erinevaid kristlikke sümboleid. Neil on sama ülesanne mis värvilgi – nad kuulutavad ristiusu sõnumit. 

Millisel tekstiilil millist sümbolit kujutada, ei ole rangelt kindlaks määratud, kuid sümbolid valitakse vastavalt kirikuaasta ajale ja pühadele. Seepärast on kristlikud sümbolid sageli seotud kindla liturgilise värviga. Üks sümbol, mida kasutatakse küll kõigi liturgiliste värvide puhul, on rist. Vahel on kirikutekstiilidel kujutatud ka pilte. Nii on näiteks Pikva kabeli altarikatetel sündmused Jeesuse elust.

Patukahetsus ja meeleparandus

Paastuaja liturgiline värv on violett – patukahetsuse ja meeleparanduse, ootuse ja valmistumise värv. Sel ajal valmistab ristiinimene end ette kirikuaasta kõige suuremaks pühaks – ülestõusmispühadeks. Violetsed kirikutekstiilid on kasutusel ka suurel neljapäeval, millega meenutatakse Jeesuse viimast paasasöömaaega koos jüngritega, nende jalgade pesemist ja armastuse käsu andmist. Violetsetel kirikutekstiilidel on kujutatud Jeesuse kannatusele viitavaid sümboleid: okaskrooni, kibuvitsa, kannatuslilli. Samuti võib neil tekstiilidel olla kujutatud karikat, mis on nii kannatuse kui ka püha õhtusöömaaja võrdkuju.

Suure neljapäeva kirikutekstiilid võivad olla ka valget värvi rõhutamaks, et see on armulaua seadmise püha ja selles pühas ei puudu ka tänu ja rõõm.

Suure neljapäeva jumalateenistuse lõpul võib altari esemetest ja kirikutekstiilidest tühjaks teha. Sellega väljendatakse Kristuse viimaste kannatuste algust. Altar (ja kantsel) võib jääda katteta kuni ülestõusmispühadeni. Enamasti pannakse altarile ja kantslile siiski suure reede liturgilist värvi katted.

Kui kirikus on must värv

Suurel reedel ja sellele järgneval vaiksel laupäeval on kirikutekstiilid musta värvi. Must on sügava leina, kaduvuse ning surma ja sellega seotud pimeduse värv. Matteuse evangeelium jutustab Jeesuse surmast ristil: „Keskpäeval aga tuli pimedus üle kogu maa kuni kella kolmeni pärast lõunat“ (Mt 27:45). See pimedus vastandub sündmusele, mil karjastele kuulutati Jeesuse sündi: „Issanda ingel seisatas nende juures ja Issanda kirkus säras nende ümber ja nad kartsid üliväga“ (Lk 2:9). Mustadel kirikutekstiilidel kasutatakse nagu violetsetelgi Jeesuse kannatusega seotud sümboleid.

Kristus on võitnud surma

Ülestõusmispüha hommikut tervitatakse kirikus valge värviga. Valge on rõõmu, tänu, valguse, puhtuse ja ülestõusmise värv. Valged kirikutekstiilid kõnelevad valguse võidust pimeduse üle. Ülestõusmispühadel kuulutavad nad, et Kristus on surnuist üles tõusnud, ta on võitnud surma ja patu võimu. Jeesus on enda kohta öelnud: „Mina olen maailma valgus“ (Jh 8:12). Sära lisamiseks on valgete tekstiilide valmistamisel kasutatud mõnikord lisaks ka kulla- või hõbedavärvi lõngu. Valgetel kirikutekstiilidel kujutatakse Jeesusele, võidule, kuninglikkusele ja puhtusele viitavaid sümboleid, nagu näiteks täht, päike, võidutall, liilia, tuvi. 

Valget värvi liturgilised tekstiilid on kirikus kasutusel kuni nelipühadeni, mil need vahetatakse punaste vastu.

Marju Raabe

Pildigalerii: