Magne Mølster: eestlastel on tore väljend, et kõik on korras nagu Norras

Saku Toomase koguduse norralasest õpetaja Magne Mølster, kes 1. mail sai 50aastaseks, tunneb lähedust Piiblis kirjeldatud uskmatu Toomaga, kelle usuotsingud tuletavad talle meelde iseenda teed Jumala ja kiriku juurde.   

Kes sa oled, Magne Mølster?

Olen Magne, kes sai hiljuti 50neseks. Olen abielus Avega ja meil on kolm last. Joel on 11-aastane, Paul sai seitsmeseks ja Maria viieseks. Maria on minu 45. sünnipäeva kingitus. Viis minutit enne keskööd ta sündis. 

Olen misjonär ja Saku koguduse õpetaja. Mul on mitmeid hobisid. Palju aastaid tegelesin kergejõustikuga, jooksmisega. Praegu ei tegele väga aktiivselt. Sakus liitusin triatloniga. Laulan koguduse ansamblis ja mängin kitarri.

Kui õige on oletada, et igavus on sulle tundmatu?

Võib küll nii öelda. Teha on rohkem, kui jõuab teha. Töö ja lapsed võtavad nii palju aega, et hobide jaoks jääb aega väheks. Mulle meeldib ka väga lugeda, aga ka lugemise jaoks jääb soovitust vähem aega.

Mis keeles sa loed?

Just praegu loen eestikeelset raamatut, mis mulle kingiti. Eelistan muidugi norra keelt, mis on emakeel ja milles lugemine edeneb kõige kiiremini, aga loen ka inglise ja saksa keeles. 

Kui küpseks inimeseks ennast äsja 50aastaseks saanuna pead?

Ma ei tunne, et olen päris valmis. Et enam areng ei jätkuks. Ma ei tunne, et minus oleks asjad paika settinud. Mul ei ole pikaajalist plaani, et mis elu võiks veel tuua. Olen avatud Jumala palvetele ning loodan, et tal on mulle veel häid väljakutseid. Ma ei ole veel hakanud mõtlema pensioniajale. Loodan, et tervis püsib ja saan veel oma elus mõndagi teha.

Kuidas said endale Magne nimeks?

Nimi tuleb ladina keelest. Sõna magnus tähendab suur või tugev. Magne on vokatiiv ehk üttekäändes. Mina sain nime ühe sellenimelise uisutaja järgi. Tegelikult oleksin küll pidanud saama nimeks Mattias, mis on mu vanaisa nimi. Perekonna traditsioon oli, et lapsele pandi vanaisa nimi. Just tollel ajal aga ei olnud Mattias kuigi populaarne ning küllap vanemad siis ei tahtnud mulle nii ebapopulaarset nime panna. Nali on, et tänapäevaks on Mattias palju levinum Norras kui Magne.

Eestlase ettekujutus Norrast on seotud kauni loodusega. Kas sinu lapsepõlvekodu on ka mõne võimsa fjordi kaldal?

Esimesed eluaastad veetsin Oslos, aga siis vanemad lahutasid ja me koos ema ning tema uue mehega asusime elama tallu pealinnast 45 minutit lõuna poole minna. See asub väikeses fjordis,  Bundefjordenis, mis on Oslofjordi haru. Hiljem olen elanud ja õppinud mitmel pool Norras. Sellises kohas nagu Voss on minu vanaisa sünnikodu, kus oleme perega igal suvel käinud. Seal on ka Mølsteri talu, mis on keskajast ja kus asub praegu muuseum. Sealt on pärit mu perekonnanimi. 

Seega on side Norraga jätkuvalt olemas. Kui omane on Norra su lastele?

Meie side on tugev. Mina räägin lastega norra keeles ja nad suhtlevad minuga norra keeles. Koolis käivad lapsed võtavad osa internetipõhisest norra „Globaalkoolist“, mille raames õpitakse iga nädal paar tundi Norra kultuuri, ajalugu ja norra keelt. Paljud välismaal elavad norralased kasutavad seda hea võimalusena säilitada juuri. Mul on palju sugulasi Norras ja me suhtleme. 

Kuidas jõudsid Jumala ja usuni?

See on pikk lugu. Olen küll lapsena ristitud, sest see oli minu vanavanemate soov, aga lapsepõlvekodu ei olnud kristlik ja minagi hoidsin usust eemale. 15aastasena astusin kirikust välja. Gümnaasiumis usundiõpetust õppides hakkasin aga palju juurdlema vaimulikel teemadel ja mitme sõbraga usust mõtteid vahetama. Sel ajal sain ateistist agnostikuks – ma ei olnud ühtäkki enam raudkindel, et Jumalat pole. Lugesin ka Piiblit, aga kahjuks ei olnud mul head juhendajat ja ma ise ei suutnud kõikidele tekkinud küsimustele vastust leida. Ma ei saanud kohe usklikuks.

1996. aastal oli mitu rasket lööki minu elus ja ma tundsin soovi püüda palvetada. Palvetasin meieisapalvet, mille teksti teadsin. Mäletan, et külastasin oma haiget vanaema haiglas enne tema surma ja tema oli esimene lähedane, kellele tunnistasin, et ma usun.

Kas usklikuks saamisega seostus kohe soov saada vaimulikuks?

Mitte kohe. Ma õppisin ülikoolis bakalaureuseõppes, kus kombineerisin mitmeid arengumaadega seotud aineid, õppisin ajalugu, geograafiat, poliitikat ja filosoofiat. Sain teha õppimisest aastaks vahe, et minna vabatahtlikuna Lääne-Aafrikasse Ghanasse. Töötasin ühes koolis. See oli väga huvitav aeg. Lõuna-Ghanas on palju kristlasi. Tulin Norrast, kus on küll palju kiriku liikmeid, aga aktiivselt kogudusetöös osalejaid on vähem, riiki, kus kristlased olid väga innukad ja usulised arusaamad on inimestele igapäevases elus tähtsad. Näiteks oli arusaam, et põllumajanduses ei ole hea uutele süsteemidele üle minna, sest esiisad saavad kurjaks. 

Ghanas hakkasin kirikus käima.  Ja Piiblit lugema. Norrasse naastes otsustasin minna aastaks õppima teoloogilisse akadeemiasse. See oli aga nii huvitav, et ma ei suutnud lõpetada – soovisin jätkata. Majanduslikult oli küll päris raske, aga sain hakkama. Stuudiumi lõpus võtsin taas aja maha. Kahtlesin, kas soovin saada luteri kiriku vaimulikuks. Külastasin erinevaid Oslo kirikuid ning jälgisin toonaseid teoloogiaalaseid vaidlusi. 

Pärast abiellumist viisin õpingud lõpuni ning mind ordineeriti vaimulikuks. Enne perega Eestisse tulekut elasime Norras kuus ja pool aastat.

Nii et kohtusid oma eestlannast naisega Norras ja teie ühine elutee algas sinu sünnimaal?

Jah ja Ave õppis kiiresti norra keele selgeks. Enne veel, kui me käima hakkasime, oskas ta rääkida head norra keelt. Ta valdab norra keelt paremini, kui mina eesti keelt oskan ja meie omavahel räägime norra keeles. 

Mis motiveeris sind eesti keelt õppima, kui kodus saaksid hästi hakkama norra keeles?

Veel Norras elades osalesin kahel suvisel intensiivkursusel Tartu ülikooli juures. Et suhelda oma naise suguvõsaga. Otsustasime sedagi, et kui saame lapsed, siis õpetame neile selgeks mõlemad keeled. Eesti keele õppimine oligi minu põhitegevus, kui 2011. aastal Eestisse tulime. Keele õppimine jätkub, aga see ei ole enam ammu mu põhitegevus. Õpin jooksvalt keelekeskkonnas olles.

Kui keeruline on Eestis elada teise rahvuse esindajana?

Kõik on laabunud hästi. Eestlastel on väljend, et kõik on korras nagu Norras. Mulle on jäänud mulje, et Norrat ja norralasi vaadatakse pigem positiivse pilguga. Norra ei ole kunagi Eestis ka võimupositsioonil olnud, küllap seegi ajalooline seik mängib kaasa, et norralane olla on pigem pluss. 

Eestlastega lähemaks sõbraks saamine võtab aega, eriti kui keel ei ole veel paigas. Mind on võetud avatud kätega vastu, ma ei ole tundnud ennast võõrana. 

Väljakutseks on, et eestlastel on teine suhtlemise kultuur ja ma olen pidanud mitme asjaga ennast kohandama. Ega ma kõigega päris harjunud olegi!

Tegutsed praostkonnas, kus vaimulikkonna hulgas on sakslane ja soomlane – rahvusvaheline kaader.

See on tore. Ma ei ole üksinda, kuigi ainuke norralane.

Oled Saku Toomase koguduse vaimulik. Koguduse, mida oled aidanud ise üles ehitada. Kui oluline see on?

See on oluline. Tunnen, et olen saanud rakendada oma annid selle koguduse heaks. Kuna olen loominguline inimene, siis olen saanud koguduse ülesehitamises ja uue kiriku ehitamises panna ennast maksimaalselt proovile. Traditsioonilises koguduses, kus kirik ja kogudus juba olemas, oleks see kõik hoopis teisiti olnud. Võib väga olla, et vanas koguduses oleksid osa minu ideedest vastupidist tööd teinud, võib-olla oleksime uute koguduseliikmete saamise asemel hoopis vanu liikmeid kaotanud. Kes teab.

Seega hindad võimalust, et saad panustada uue noore koguduse kasvu?

Saku kogudus on EELKsse kuuluv, aga täiesti oma nägu. Meie meeskonnas on kandev osa nooremaid inimesi. Iga liige tajub oma olulisust. Me alles loome traditsioone. 

Saku kogudus valis endale Toomase nime. Kas võin pakkuda, et sinu lugu on natuke sarnane uskmatu Tooma omaga? Ka sinu usuotsingud olid seotud kahtlemisega. 

Mulle meeldib väga Tooma lugu. Kuidas uskmatu tuleb usule. Tuli oma kaaslastest hiljem usule, aga tuli siiski. Vajades selleks võimalust puudutada Õnnistegijat. Ja see, et ta misjonärina läks päris kaugele, ilmselt lausa Indiani välja. Usu pärast oli ta valmis minema mugavustsoonist välja. 

Mis sinu päeva rõõmsaks teeb?

Kui kirikus on palju inimesi, kelle näod säravad, ja nad laulavad kaasa ühislaulu ja liturgiat. Rõõmu toob, kui saan olla iga päev koos oma laste ja naisega. 

Mulle ka väga meeldib, kui terve päeva ei pea arvuti taga olema. Kui saan kuskil käia ja suhelda erinevate inimestega. 

Liina Raudvassar

Magne Mølster

Sündinud 1. mail 1972

Ordineeritud 2. aprillil 2006

Norra Misjoniseltsi misjonär

Saku Toomase koguduse õpetaja alates 31. jaanuarist 2021

Abielus Ave Mølsteriga, peres kolm last