Põlvkonnad Eesti olelusvõitluses

Küsimustele, kuidas erinevad põlvkonnad tunnetavad (rahvuslikku) iseolemist ja kui määrav on selles eelmise põlve pärand ning kaasaja olud, otsime vastust koduses ringis. Laua ümber on mehed, kolm põlve Raudvassareid, kes meenutavad ka neljandat, taluperemees Gustafi.

Isa Valdur koos lastega: (vasakult) Mika, Liina (süles poeg Karl Gustav) ja Valdur (süles perekoer Penno). Fotod: erakogu

August

Ei ole midagi iseäralikku, kui, päevakajalised teemad läbitud, puhkeb spontaanne jutlemine. Nõnda ka küünlakuu hakul, kui vennaga üle mitme aja Lauluisalinna vanematekoju jõuame. Inspireeritud lähenevast iseseisvuspäevast, püüan vestlust teatud märksõnadele suunata.

Tuge usust ja kirikust
Loodan näha, kas erineva põlve esindajatel on peale perekonnanime muudki ühist.
Pensionärist isa Valdur (67), kaitseväelasest vend ajaloolane Mika (32) ja vennapoeg August (5) võtavad «sööda» ilusti vastu.
Ajaloolasest vennanaine Inga annab omapoolse hinnangu: «Kõik kolm on jutukad ja jäärapäisuseni kangekaelsed east sõltumatult.»
Valdur katsub suguseltsi laiemalt iseloomustada: «Meie suguvõsa on läbi põlvede saanud tuge usust ja kirikust, kuid mitte laskunud vagatsemisse. Oleme koguni vaimult sõjakad, mis ei väljendu karjääriredelil.»
Mika on üldistustega ette-vaatlikum:«Meie suguseltsi meeste sarnasused ja erinevused – seda peavad teised hindama. Igaüks on oma aja laps, see, mis vanemale põlvkonnale on uus ja harjumatu, on nooremale juba loomulik igapäeva osa.»

«Töö,mure, laulu vaba kodumaa»
Nõnda on selle jäädvustanud luulesse Hendrik Visnapuu. Tollest ajaloost tundmatust Eesti ajast rääkisid meie lapsepõlves ka vanemad inimesed. Samas, isaisa Gustaf Raudvassar (1896–1963) oli Võrumaa väiketalunik, kes hoolimata vargamäelikust töörügamisest läbi iseseisvusperioodi rahapuudust tundis.
«Jah, ega meil pangaarvet vist olnud. Või siiski. Isa sai Vabadussõjas osalemise eest talu, aga kuna ta vend sõjast ei naasnud, tuli ta tagasi isatallu ning müüs sõjatasuks saadud talu maha ja pani raha panka. Aga tädipoeg, Lasva vallavanem, laenas selle ja maksis ka tagasi 1940. a, mil Eesti raha oli kadunud,» räägib Valdur.
Mis siis ikkagi kuldas perioodi 1920–1940? Vabadus mõelda, elada, töötada, luua.
«Märgata oli kultuuri edenemist ja seltskondlikku elavnemist. Kui vaadata idealiseeritud esimest ärkamisaega, siis ei jõudnud kultuuriline elavnemine kõigisse kihelkondadesse ja taredesse, kuid Eesti ajal oli raske leida peret, kus keegi ei kuulunud mingisse seltsi.
Kaitseliit, vabatahtlik tuletõrje, haridusseltsid olid populaarsemad. Nendesse kuulus ka Gustaf. Lisaks mängis naaberküla puhkpilliorkestris pasunat ja kodus viiulit.

Eestlasteks jäädes saadi ka eurooplasteks
See nooreestilik soov muutus iseseisvusperioodil reaalselt kombatavaks. Järsu kursi läänestumisse tõid need umbes 100 000 eestlast, kes tsaariarmee koosseisus nägid läänemaailma.
«Nad tulid elavate muljetega Soomest, Austria-Ungarist, Poolast, Saksamaalt. Gustaf meenutas ikka Saksamaa rahvakultuuri: seal istuvad kõrtsilaua taga kolm-neli meest, pudel õlut ees, ja vestlevad tundide kaupa kas Aafrika loodusest, Inglise tõukoertest või Saksamaa tulevikust,» meenutab Valdur oma isa.
Kultuurile tuli teine mõõde. Kultuuri tootmine sai indiviidi osaks. Ehkki vanaisa Gustafil oli ette näidata vaid kolmeklassilise vallakooli tunnistus, oli ta palju lugenud ning rännanud mehena pädev kaasa rääkima maailma asjades. Vanaisa oskas võõrkeeli: vene keel sai eriti kätte tsaariarmees, ka soome keele õppis Helsingis tsaari teenides ning saksa keel tuli sõjavangina ja mõisatöölisena Preisimaal.
Veel tajutavam oli muutus välimuses, milles väljendus heaolu ja euroopalik stiil. Vaadates 20ndate fotot, näeme, kuidas nooremad mehed kannavad valget kraed ja lipsu, käes jalutuskeppi. Enam ei erine nad samas seisuses saksa meestest.

Vastuhakk aitas oodata
«Lootus ei kadunud. Samas oli tunne, et oma riiki peab kaua ootama,» tunnistab Valdur täna. Isa Gustafi vangistus (1944–1956) ainult süvendas poisieas Valduri taju: see siin on võõras võim, mille vastu tuleb kõigi võimalike vahenditega astuda. Osavõtt vastupanuliikumisest viis Valduri noormehena kuueks aastaks vangilaagrisse Mordvasse (1961–1967). Seda perioodi nimetab ta oma kujunemisel üheks tähtsamaks.
Vabanedes külastas ta Pindis õpetaja Laine Villenthali, tutvus tollal Võrus elava õpetaja Elmar Salumaaga, õpetaja Jüri Kimmeliga Tartus ja Põlvas, õpetaja Harri Haameriga Tarvastus.
«Need vestlused olid Eesti olevikust ja tulevikust, rahva vastupidamisest ja meie kohustustest,» meenutab Valdur.
«Isa ja vanaisa vangilaagritest oleme ilmselt teadnud kogu oma teadliku elu. Et see polnud meie kandis haruldane, siis pidasin mingil ajal isa ja üldse isade vangisolekut millekski väga loomulikuks, meeste elutee osaks. Päris lasteaiast ei mäleta, kuidas need asjad mõjusid, oluline oli ilmselt nende juttude ja suhtumise loomulikkus – kunagi on taas Eesti riik ja meie suurim kohus on tema taastekitamisele kaasa aidata,» meenutab Mika oma lapsepõlveaega Antslas.
«Kaksikmoraal oli üldine nõukogude ajal, nomenklatuuri hulka kuulujad õigustavad tagantjärele oma karjerismi «vene värgi seestpoolt õõnestamisega», milleks pidi oma õilsuse ja hingerahu ohverdama. Teine seltskond õigustab end käibeväljendiga «elama ju pidi».»
Valdur nimetab neid elavalt surnuteks, viidates tähendamissõnale «nad küll elavad veel, aga on tegelikult juba surnud». Sest elada, see tähendab vabadust ja aatemeelt hinges kanda. 1974. a paiku kirjutas ta anonüümse traktaadi «Kuhu lähed, eesti rahvas?», mis masinakirjas paljundatuna ringi liikus ning hiljem välisraadio kaudu laiema kuulajaskonnani jõudis.

Kodu meelsuse mõjutajana
«Huvitav on ehk see, et isa ei keelanud mul küll mäletatavasti kordagi millestki rääkida. Temal ja seega ka meil oli märk niikuinii küljes ning 1980. aastad oli Nõukogude Liidu varjatud lagunemise aeg. Ametliku võimu võimalikud jõuvõtted olid üha vähem tõenäolised ning nii palju kui mina oma isa tunnen, poleks tema oma põhimõtteist iial isegi näiliselt taganenud,» arutleb Mika.
Jah, ei mäleta minagi, et kodus oleks praktiseeritud kaksikmoraali: laste kuuldes räägiti üsna kõigest. Sama loomulikult tuli ka teadmine, et kõigest ei maksa väljaspool pereringi rääkida.
«Kodus olid aukohal vähesed säilinud ennesõjaaegsed raamatud ja eriti need «keelatud raamatud». Seega saab öelda, et kodu oli väga oluline, kuigi isa pole mind mitte kunagi otseselt mõjutanud «kellekski saamisel». See ei ole tema moodi,» kaalutleb Mika.
«Kodust ja koolist algab noorte rahvuslik kasvatamine,» arvab Valdur. Kui lapsevanemaid ei saa selleks sundida, siis koole, mis ju riigi rahastusel töötavad, küll. «Eks praegu kardetakse nagu tuld mõisteid ideoloogia ja vaimne kasvatus. Samuti mõisteid usk ja religioon. Ometi ei ole see midagi uut. Juba Platon rääkis, et kogu luule pole kasuks,» kinnitab ta. Seega ei ole ka vabadus prii piiridest. Valikuvõimeliseks küpseb inimene alles haridust saades. «Inimene on meis midagi sellist, mida peame iga päev uuesti üles ehitama. Seda rõhutas Salumaa,» räägib Valdur.

Isalt pojale…
Kui usutlen Mikat, kas ta tajub endas midagi vanaisast ja isast, saan vastuse: «Otseselt vanaisa järglaseks ma küll ennast ei pea. Eks temalgi oli sõjaväeline pool vaid osa elust, aga eeskujuks on ta mulle küll ja loodan, et on ka sarnasusi.»
Võib küsida, kuidas küpses meie vanaisal Gustafil eesti rahvuse ja iseseisvuse mõte. Ei olnud siis ju eeskujuks läbitud iseseisvusaastaid. Valdur arvab, et eks see mõte olnud isade põlvkonnal kaua aega tuha all hõõgumas. Väärtuste järjestus oli järgmine: taheti rahvana püsida, selleks oli vaja iseseisvat riiki ning seejärel tuli vajadus euroopastuda.
«Tunti, et ka elulaadilt kuulub eestlane rohkem Euroopasse kui Vene impeeriumi. Niisama nagu inimene kuulub rahvasse, kuulub ka rahvas suuremasse talle vastavasse seltskonda. Aga nii nagu isiksus ei tohi rahvamassis kaduma minna, ei tohi ka Eesti kaduda Euroopasse,» rõhutab Valdur.

Eesti noormehel on kaitsetahe olemas
Eesti iseseisvus I maailmasõja võitlustes, peaaegu kõik olid motiveeritud relva kandma. Et sõda lõppes võiduga, andis see indu ja vaimustust ka viimasele saunikule.
Taasiseseisvus langes meile justkui taevast kaela. Seetõttu on see Valduri meelest paljudele ka lubamatult enesestmõistetav, midagi, mille olemasolu heaks lillegi ei liigutata.
Mika, kes kutselise sõjaväelasena puutub lähedalt kokku kaitseväkke aega teenima tulnud poistega, on pädev hindama nende kaitsetahet ja valmisolekut võimaliku ohu korral isamaad kaitsta.
«Nad on läbilõige ühiskonnast,» ütleb kaitseväeleitnant Mika Raudvassar. «Pea kõiki ühendab huvi kõige uue vastu. Väga paljud on tunnistanud, et kaitseväeteenistus on neid pannud kogu elu peale teistmoodi vaatama. See paistab välja ka, kui neid kõrvalt jälgida – esialgsed kohmetud ja hirmunudki noored löövad varsti ka vaimses mõttes selja sirgu, vaidlevad vastu või toovad endid teiste nimel ohvriks, kui vaja, ja võtavad elu sellisena, nagu see on – ei oota tegevusetult, mida olukord toob, vaid vähemalt püüavad juba ette olukorda enda ja kaasvõitlejate jaoks soodsamaks muuta.
Noorte kaitsetahe on täiesti olemas, see kujuneb hiljemalt teenistuse jooksul. Hea on näha paljusid mõne viimase aasta jooksul ajateenistuse läbinuid käimas uute noorte vandeandmisel oma vana kasarmuga tutvumas ja huvi tundmas, kas kordusõppusi tulemas pole – vaevalt et tuntakse huvi vaid vana seltskonna järele, kellega pea aasta aega koos «kannatatud» sai. See on midagi enamat.»

Meil on vabariik ja president
August, kes ei ole siiani sõna saanud, on vaimustunud, kui talle mõne küsimuse esitan. Meie lühike dialoog kujuneb tuliseks ja konkreetseks.
«Mis riigis sa elad?»
«Eesti Vabariigis.»
«Kes seda riiki juhib? Kas kuningas või president või rahvas?»
«President juhib. Toomas Hendrik Ilves.»
«Kas sa tead ka mõnda kuningriiki, kus on kohe päris kuningas või kuninganna?»
«Rootsi, Saudi-Araabia, Bahrein, Jordaania, Tonga, Hispaania, Belgia, Taani, Holland, Norra ja Suurbritannia on ju Ühendkuningriik.»
«Millised on Eesti lipuvärvid?»
«Sinimustvalge.»
«Kas sa tead, milline on Eesti hümn?»
«Tean.»
«Kellena sinu isa töötab? Kas sa oled tema töö juures käinud? Kuidas sulle seal meeldib?»
«Sõjaväelasena. Jaa, olen käinud. Isegi tead, et hästi.»

Liina Raudvassar