Juhani Püttsepp saab innustust loodult

Bioloogiks õppinud Juhani Püttsepp (44) peab nelja ameti kõrvalt oma hingemaaks eelkõige lastele kirjutamist, lisaks käib ta üheteistkümnendat aastaringi Rannu kirikus orelit tallamas ning keraamikakojas hundiarmastust väljendamas.

Juhani sai oma nime vanaisa järgi, kes õppis Pallases koos Eduard Viiraltiga maalikunsti. 1920ndate lõpus lõpetas Juhan Püttsepp kunstiõpingud ja elas maalikunstniku elu, armus, abiellus ja asus koos abikaasa Helmiga elama Tartusse Tähtverre.
Vanaisa Tartu-kodu on olnud ja jäänud armsaks kodupaigaks ka Juhanile, kust ta naljalt lahkuda ei taha. Ei meeldi talle reisida ja parema meelega askeldab Eestimaal. «Usun, et inimene on nagu emakaru, kes tunneb end kõige paremini seal, kus ta sündinud on. Mina pean ennast Lõuna-Eestisse kuuluvaks,» on Juhani kindel.
Võib tunduda üsna loomulik, et ta just bioloogiat õppima läks, ometi polnud valik tookord päris vaba. Nimelt kui Juhani keskkooli lõpetas, kutsus direktor ta enda juurde ning hoiatas ajakirjanduse, juura, eesti keele ja ajaloo õppimise eest. Põhjus selles, et Juhani kuulus salaühingusse Jeesus Kristofson, mille raames korraldati jalgpallivõistlused vabadusvõitleja Jüri Kuke auks. Uhket pealkirja «Jüri Kuke mälestusturniir jalgpallis» ja toonaseid koolipoisse, haaratud ühistundest ja meeleolust, mäletab Juhani selgelt veel tänagi. «Käisime isegi trepikodades Nõukogude lipu sisse nuuskamas. Selline tusk oli.»
Lõppes see turniir mõistagi suure pahandusega. Juhani sõitis hilisõhtuse rongiga maale, põues sinimustvalge padjapüür, ning mattis selle hirmutundega julgeoleku ees maasse. Lippu ta sealt enam otsima läinud pole, ometi mõtiskleb sageli, kas hoiab seda endiselt käes või mitte.
Nii saigi õppima mindud bioloogiat, kus polnud midagi ohtlikku. «Suurt tõepoolest ei olnudki. Tollal oli kombeks tööle suunamine ning mind suunati koos Kristjan Mooraga tööle Zooloogia ja Botaanika Instituuti, ametinimetuseks sai insener ja minu käsutusse anti kabinet vaatega praeguse Lõunakeskuse poole. Kohe esimesel päeval vedasin kabinetti oma vanaisa maalitarbed ja hakkasin maalima. Ma ei tundnud mingit kohustust teha tööd ega kellelegi aru anda. Aasta oli 1989, mil kõik oli mõnusalt määramatu,» kirjeldab Juhani.

Kirjutamine on keeruline amet
Sealt edasi viis elu erinevate elukutsete juurde, veendumusega, et ametit tuleks vahetada ikka nii nelja aasta tagant. Juhani töötas Tartu ülikoolis raamatukogu korrastajana, kus leidus väga vanade raamatute kõrval ka ohtralt nõukogudeaegset kirjandust. «Tundsin endas kutset see välja praakida.» Kuid enne, kui ta oleks saanud asja lõpetada, kohtas Juhani oma kursusevenda Mart Nurka. Nurk pidi minema Saksamaale ja pakkus Juhanile oma tööd direktori ja kunstilise juhina Tartu Lasteteatris.
Pärast nelja-aastast tööd lasteteatris sai Juhanist ajalehe Postimees ja hiljem Eesti Ekspressi ajakirjanik. Et töö kohutavalt raskena tundus, taan-dus Juhani põllumajandusülikooli ajalehe toimetajaks. Samas, nüüdseks maaülikooliks ümber nimetatud kõrgkoolis töötab praegugi, sedapuhku ülikooli büroo peaspetsialistina. Lisaks toimetab ajakirju Roheline Värav ja Loodusesõber. Veel kirjutab ta lugusid praeguste riigimeeste vanaisadest Eesti Vabariigi 90. aastapäeva puhuks.
Oma põhikutsumuseks peab ta aga lastele kirjutamist, pooleli on raamat pudelpostist. «Idee sündis sellest, et leidsin ühe pudelposti, mis oli ujunud 1000 km Saksamaalt siia. Mul oli õnn luua kontakt kirja saatjaga, kelleks osutus viieaastane Jannis,» tunneb Juhani siiani truu kirjasõbra üle rõõmu.
Kirjutamine on aga keeruline amet. «Kui ma oskaksin laulda, ma ei kirjutaks. Et ma laulda ei oska, pean kirjutama.»
Kirjutamisel on Juhani jaoks kindlad eeldused. «Istun laua taga, vasakul pool põleb küünal, valin muusika, vaatan ilma, kõik pakiline peab olema tehtud, ning alles siis kirjutan,» kirjeldab ta, nukralt nentides, et selline olukord oli viimati pea pool aastat tagasi.
Kirjutab Juhani aga mitte ainult lastele. Aastaid on ta üles tähendanud Alam-Pedja põliselanike elulugusid – küsides inimestelt nende lapsepõlve ja vanemate kohta. «Küsin näiteks, mis värvi oli taevas, kui isa esimesel päeval teda kooli viis.»

Kokkupuude esivanematega
Tänaseks on valminud kümne elaniku elulood. Töö pole lihtne, sest nõuab Juhani sõnul hoopis teistsugust lähenemist kui linna visiidile minnes. «Reeglid, kuidas sind nendes paikades vastu võetaks, on erinevad linnas toimivatest. Linnas helistad uksekella, uks avatakse ja sind lastakse sisse. Aga seal algab koputamine juba kilomeeter eemalt ning värava, kust siseneda, pead ise leidma,» teab Juhani, kes on olnud viiel matusel kõnelejaks, sest oskab neist inimestest kõige paremini rääkida.
Põhjus, miks Juhani elulugusid kogub, on tingitud veendumusest, et inimeste suhe loodusega on kaduv, ometi ei pea tema arvates elama tingimata maal, et see suhe jätkuda saaks. «Meie kõigi esivanemad on maal elanud ja maainimese elav mõistus on mingil kujul seega olemas ka linnas,» avaldab Juhani lootust.
Juhanit on korduvalt nimetatud Hunt Kriimsilmaks. Mitte tema üheksa ameti poolest, vaid erakordse hundikiindumuse pärast. «Tunnen huntide vastu suurt aupaklikkust. Olen käinud neid koos sõbraga kutsumas. Läheme pimedatel sügisöödel kohta, kuhu hundivanemad jätavad oma kutsikaid, kui nad jahti peavad. Seal kutsume hunte ning vastus on hääl, mis jääb eluks ajaks meelde,» muutub Juhani otsekui ärevaks. «Tallinna loomaaias oli üks hunt, kes hakkas pärast kaasa surma puuris meeletult ringi jooksma. Kirjutasin temast lugu ja ta läks mulle hinge.»
Juhani väljendab oma kiindumust, tehes keraamilisi hundinõusid. Juba seitse aastat meisterdab ta erinevaid anumaid – kruuse, potte, aluseid – hundist, kes otsekui vaataks üle nõu serva. «Teen selliseid konarlikke hundikujusid, ja seal keraamikakojas tunnen oma esivanematega kokkupuutepinda,» on Juhani, kel kodus ka oma hundinahk, millel magada, kindel, et inimestel ja huntidel on palju ühist. «On teada, et inimesed ja hundid pidasid koos jahti, üks osa jäi inimese juurde, teine mitte. Siit ka vihavaen koerte ja huntide vahel.»

Lootused Looja peale
Vaikust ja pimedust hindav Juhani ei arva, et inimene peaks olema kogu aeg õnnelik ning et muresid võib olla suuremaid ja väiksemaid. «Näiteks kuulasin hommikul ema muret, et ta sõbranna Zina kukk oli vanadusest peast segaseks läinud ja sõbrannale kallale karanud,» räägib Juhani. «Kord hilisõhtul nägin aga maanteel allaaetud kitse, helistasin oma sõbrast jahimehele ning küsisin, kas võiksin selle surnud kitse viia oma sõpradele huntidele kingituseks? Sõber arvas, et miks ka mitte. Viisingi kitse Alam-Pedjale huntide kohtumispaika, isegi ulgusin ja kutsusin sõpru sööma. Pärast seda tundsin kaks päeva sellist rõhutust, et miks ma seal ülevas tujus niimoodi toimetasin?»
Juhani teab, et on olemas midagi kõrgemat. Midagi, mis meid kõiki toetab. Ta on Rannu Püha Martini koguduse liige ning sealse unikaalse oreli tuuletallaja. «See on üks väheseid maakirikuid, kus tuleb orelile õhku tallata. Ma leian, et kirikus olles on samal ajal füüsiline koormus päris hea. Liturgia nõuab üpris suurt tallamist ja mul on hea meel, et ma seda teha saan,» kinnitab ta ning selgitab: «Kirikuõpetaja proua juurest tuleb selline peenike traat, mille otsas on kelluke, ning kui on vaja tallata, siis proua tõmbab seda ning kelluke hakkab helisema. Mina hakkan tallama ja orel saab hääle sisse.»
Kord, kui peapiiskop külastas Rannu kirikut, kutsuti Juhani orelit tallama. «Huvitav oli see, et siis see orel tegi nii imelikke hääli ja kuidagi kriiskas eriliselt, otsekui märgiks, et ta on vana ja aeg on parandama hakata,» naerab Juhani.
Mälestusi peab Juhani kalliks, tal on kodus alles oma vanavanaisa Jakobi koltunud kiri poeg Juhanile, kes teenis tol ajal sõjaväes: «Armas poig, ilma silma nägemata, ilma kätt andmata, paneme lootused Looja peale,» tsiteerib Juhani peast kirja sisu. «See lootuste panemine Looja peale on ka mulle kogu aeg omane olnud. Usk aitab inimesel elada.»

Merje Mänd