Maria – eestlannast «päevaema» Saksamaal

Eesti Kiriku kauasemad lugejad mäletavad kaheksa aasta taguseid Maria Salumäe kirjutisi koguduseelust, portreelugusid töötegijatest ja tõlkelugusid. Juba peaaegu seitse aastat elab Maria, kes nüüd kannab perekonnanime Strauss, Saksamaal Münchenis koos abikaasa ja kahe tütrega.

Maria Strauss elab Saksamaal Münchenis ja on keskendunud oma perele  abikaasale ja tütardele. Foto: erakogu

Et Maria õppis Tartu ülikoolis saksa filoloogiat, viisid õpingud sageli just seda keelt kõnelevasse riiki. «Siia kolimise põhjuseks oli tutvumine minu praeguse abikaasa Mi-chaga. Algselt ei olnudki meil plaanis nii kauaks Saksamaale jääda, vaid tahtsime peatselt Eestisse kolida. Selle sammu tegemine on praeguseni erinevatel põhjustel edasi lükkunud, kuid on endiselt meie eesmärk,» ütles Maria Strauss Eesti Kirikule vabariigi 90. aastapäeva eel.

Kuidas läheb?
Tunnen end siin väga hästi. München ja Baierimaa on imeilusad. Müncheni linn on suur, kuid samas hubane ja turvaline. Et olen kahe väikse lapse ema, naudin ma väga seda, et siin on palju rohelust. Elame küll Müncheni kesklinnas, kuid siinsamas ligidal on Isari jõgi suurte parkide ja niitudega, üks suur vana surnuaed, kus käisime eile lumikellukesi ja krookusi imetlemas, ja ohtralt laste(rohkeid) mänguväljakuid, sest meie linnaosas on palju lapsi ja noori peresid.

Millega tegeled?
Alates meie esimese lapse Raheli sünnist 2003. aasta aprillis olen olnud kodune, enne seda töötasin ühes arvutitarkvarafirmas kliendinõustajana. Poolteist aastat hiljem sündis meie teine tütar Rebeka ja siis hakkasin mõtlema, millist tööd saaksin kodus olles teha, sest tahtsin kindlasti oma lapsi kuni kolmanda eluaastani ise kasvatada.
Sain ämmaemandalt, kes Rebeka sünni juures oli, soovituse hakata pakkuma kodust lastehoidu ja see tundus väga hea mõte. Teengi seda tööd juba peaaegu kolm aastat ja olen väga rahul. Rahel ja Rebeka on nüüd juba lasteaias, aga kavatsen «päevaema» tööd siiski jätkata.

Kindlasti osaled ka kohalikus koguduseelus?
Lisaks tööle ja perele on minu jaoks väga olulisel kohal ka elu koguduses. Oleme leidnud väga toreda luteri koguduse, kus terve pere end koduselt tunneb. Mina osalen seal juba kolm aastat pühapäevakoolitöö korraldamises ja üle aasta olen olnud koguduse juhatuses. Micha korraldab pühapäeviti väikelastehoidu, mis võimaldab jumalateenistustel osaleda ka neil noortel emadel-isadel, kelle lapsed on pühapäevakooli jaoks veel liiga väiksed. Rahel ja Rebeka on usinad pühapäevakoolis käijad ja Rahel laulab meie koguduse mudilaskooris.

Kui hästi oled Eesti eluga kursis?
Eesti elu jälgimine ei õnnestu mul eriti hästi, sest argipäev, töö ja pere võtavad aja ära. Tähtsamaid uudiseid kuulen telefoni teel oma vanematelt või õelt Haapsalust.
Vahel «sirvin» Eesti ajalehti ja ajakirju Internetis. Ainus ajaleht, mida ma paberkandjal siia Saksamaale tellin, on Eesti Kirik. Seda lehte on küll tore käes hoida ja vähemalt kirikueluga end kursis hoida. Eesti Kirik on minu jaoks eriti südamelähedane, sest Tartus õpingute ajal osalesin ju aktiivselt toimetusetöös.

Milline paistab Sulle Eesti eemalt vaadates?
Siit Saksamaalt vaadatest tundub, et Eesti elu läheb ikka edasi. Eestil on siin väga hea maine. Kui ajakirjanduses ja televisioonis räägitakse uutest Euroopa Liidu liikmesriikidest, siis tuuakse tihti Eestit posititiivses mõttes esile. Negatiivse poole pealt olen lugenud artikleid HIVga seotud probleemidest, kuritegevusest, integratsioonipoliitikast, möödunud aasta aprillirahutustest Tallinnas.

Kui palju teatakse Eestit Saksamaal?
Ma ei olegi kohanud siin inimesi, kes Eestit ei teaks. Enamik, kellega kokku olen puutunud, tunneb Eesti vastu suurt huvi. On väga erinevaid asju, mida inimesed Eestiga seostavad. Eelkõige tuntakse minu kogemuste põhjal eestlasi kui rikka kultuuriga musikaalset rahvast. Arvo Pärt on siin väga populaarne. Teatakse Eestit kui Eurovisiooni lauluvõistluse võitjat. Olen käinud Münchenis ühte Jaan Tätte lavastust vaatamas.

Millal viimati kodumaal käisid?
Viimati olin koos abikaasa ja lastega Eestis möödunud suvel, kuus nädalat jutti. See polnud küll päris puhkus, sest tegelesime aktiivselt oma maja ehitamisega Haapsalus.

Millest tunned võõrsil enim puudust?
Kodusaunast, kodukirikust, Läänemerest, oma perest ja sugulastest.

Mida teed, kui Sind vaevab koduigatsus?
Ega koduigatsust õnneks eriti tihti ei ole. Tavaliselt tuleb see peale, kui tean, et kodus toimub midagi erilist: kui meie peres on kellelgi sünnipäev või muu oluline sündmus või kui terve suguvõsa mingi tähtpäeva puhul kokku saab.
Kui koduigatsus vaevab, siis panen mõne eesti muusikaga CD mängima, vaatan Eestis tehtud fotosid või helistan koju.

Kas ja kuidas tähistad Eesti Vabariigi eelolevat juubelit?
Sel aastal ei osale ma Müncheni eestlaste aastapäevapeol, sest olen vabariigi aastapäeva ajal oma abikaasa ja lastega meie koguduse talvises perelaagris. Seal mõtlen kindlasti sellele tähtpäevale.

Küsis Lea Jürgenstein