Ühe suure eestlase tähelend ja traagika

Piiskop dr Hugo Bernhard Rahamägi

60 aastat tagasi kirjutati ajaraamatusse A.D. 1934. Südasuvisel ajal – 19. juulil – kogunesid Eesti kirikuõpetajad ja koguduste saadikud Tallinna, et surma läbi lahkunud Jakob Kuke asemele valida uus EELK piiskop.
Huvi ja elevus seoses selle koosolekuga oli muidugi suur. Tegemist oli kirikule ja ka eesti rahvale tähtsa ametikoha täitmisega silmas pidades, et Eesti oli alates 1524. aastast luteri usku maa. Üldiselt oli teada, et ametisoleval piiskopil on võimalik oma suhete kaudu meile sõbralike luterlike kirikutega välismaal olla kasulik oma rahvale ja esindada teda tähtsatel rahvusvahelistel konverentsidel.
19. juulil 1934 langes valik igakülgselt parimale mehele, keda Eesti Kirikul üldse sellele kohale esitada oli. Tähtsad olid kandideeriva isiku senine elu- ja ametikäik, samuti usuteaduslikud võimed ja rahvuslik-kultuuriline hoiak ning vabatahtlik panus omal alal läbi raskuste parema tuleviku poole pürgiva eesti rahva hüvanguks.
Oli neid, kes kahtlesid, et on võimalik leida kirikuõpetaja, kes vastaks kõigile piiskopiameti rangetele nõuetele ja kuuluks sellele lisaks eluaastatelt keskmisesse põlvkonda. Muidugi olnuks kergem leida sobiv isik vanemate vaimulike seast.
Esmajärgulise kõrgeima kvalifikatsiooniga kandidaatide seas nihkus järjest rohkem tulipunkti Tartu ülikooli usuteaduskonna süstemaatilise usuteaduse professor HUGO BERNHARD RAHAMÄGI. Ta sündis ja kasvas sügavalt usklikus kodus, õppis venestamisaja koolides, säilitades sellest hoolimata rahvuslikult aktiivse hoiaku, mis viis ta üliõpilasena Eesti Üliõpilaste Seltsi.
Oma tuleviku suhtes oli ta varakult selgusele jõudnud: ta soovis end Tartu Ülikooli usuteaduskonnas ette valmistada luterliku kirikuõpetaja elukutseks. 1912. aastal lõpetas ta usuteaduskonna. Andeka üliõpilasena sai ta stipendiumi (kiriklikku abiraha), millega kaasnes kohustus minna tööle sinna, kuhu kirik teda määrab. Kui vastav aeg kätte jõudis, tehti talle ettepanek: kas mõni Siberi eesti asundus või Saaremaa.
H. B. Rahamägi valis Saaremaa. Ta ordineeriti 14. aprillil 1914 Tallinna Toomkirikus. See on paljude raskuste käes vaevlev I maailmasõja aegne Saaremaa, mida noor kirikuõpetaja teenima asub. Kaarma pastoraadi vaikuses jätkab ta oma tööd ka teaduslikul alal.
Kui Tartu Ülikool, mis oli olnud vene ülikool ja siis lühikest aega saksa ülikool, alustas tegevust Eesti Vabariigi ülikoolina, teatas H. B. Rahamägi aastal 1919, et ta soovib jätkata oma usuteaduslikku tööd ja end ette valmistada usuteaduskonna õppejõu kohale. 1920. aastal saab ta ülikoolilt nõusoleku alustada tööd süstemaatilise usuteaduse dotsendina.
See samm oli väga iseloomulik tulevasele professorile ja EELK piiskopile, kes valiti ametisse 19. juulil 60 aastat tagasi.
Enne piiskopiks valimist leidsid H. B. Rahamägi võimed aastatel 1925–1926 rakendust J. Jaaksoni valitsuse haridusministrina, millises ametis ta andis väärtusliku panuse eesti rahva haridusellu. 21. märtsil 1924 saavutas ta ühe esimese eestlasena Tartu Ülikooli usuteaduskonnas dr. theol. kraadi. Tema töö oli eetika valdkonnast (100-leheküljeline käsikiri) .
See oli kõrgeima kvalifikatsiooniga vaimulik ja usuteadlane, kelle Eesti Kirik piiskopiks valis.
Vaevalt on kunagi varem Tallinnas toimunud enam inimsüdameid puudutav sündmus, kui oli see, mis toimus 10. septembril 1934, ilusal põhjamaisel sügispäeval. Olin siis usuteaduskonna üliõpilane ja mäletan seda elamusliku sügavusega. Üle kogu Eesti olid pealinna kogunenud ligi 200 kirikuõpetajat. Ei varem ega hiljem pole Tallinn näinud midagi taolist. Tuhanded eestlased palistasid tänavat, mis viis üles Toomkirikusse. Ametirüüs vaimulikud – vanad, keskealised ja noored – sammusid rongkäigus. Hõberistidelt säras sügisene päike. Rongkäigu lõpus tuli ametisse õnnistatav eesti rahvusliku kiriku peapiiskop ja meie sõbrad välisriikidest: Rootsi peapiiskop, Taani peapiiskop, Läti peapiiskop ja Soome piiskop A. Lehtonen.
Kirikus olid kohal Eesti Vabariigi riigivanem Konstantin Päts, Vabariigi Valitsus ning paljud riigi-, ülikooli ja avaliku elu tegelased.
Väärikas, ilus pidupäev möödus ja 48-aastast piiskoppi ootas töö, millele ta pühendus väsimatu hoole ja oma kirikut ning rahvast armastava südamega. Õige mees oli õigel ajal õiges kohas! See oli aktiivseim periood EELK kõigil tööaladel. Ülikool andis hea ettevalmistusega noori, keda H. B. Rahamägi ordineeris Toomkirikus ja saatis kogudustesse või usuõpetajateks. Üldine poolehoid ja usaldus saatis piiskoppi tema vaevanõudvas ametis. Oli loomulik, et suure ja viljaka töömehe 50. sünnipäeva tähistati 1936. aastal väärika pidulikkusega.
Piiskopi edu ja populaarsus hakkas esile tooma mitte ainult poolehoidu, vaid ka kadeduse mürgiseid õisi. Keegi ei võinud aimata, millist vilja need kandma hakkavad. Ajalugu kõneleb meile sellest, kes olid need, kes hakkasid piiskopi isikusse vaenulikult suhtuma. Piiskopi töö ja selle tulemused seisid väiklasest arvustusest kõrgemal. Selle kohta olnuks raske öelda midagi halba.
* * *
1939. aastal lõhkes pomm oma purustava jõuga. Kõik eelnenu oli toimunud suure saladuskatte all. Algul tundus see peaaegu uskumatuna: mõned piiskopi ametivennad, nimekad praostid, astusid ühendusse peaminister Eenpalu ja siseminister Veermaaga, kes seadusevastaselt, piiskopi vaenlaste soovile vastu tulles, kasutasid üht paragrahvi, mis võimaldas peatada piiskopi tegevus, s. t. kõrvaldada piiskop ametist. Mõned praostid süüdistasid piiskoppi, et sooviga oma abielu lahutada ja uuesti abielluda olevat ta tekitanud eesti rahvale ohtliku olukorra.
Kui ma olin viimase kursuse üliõpilane, kutsus prof. Rahamägi meid nii mõnigi kord külla oma ilusasse ülikooli koguduse pastoraati. Märkasime, et professori abikaasa Edithi käitumine on võõrastav ja arusaamatu. Teadsime ka, et prof. Rahamägile valmistas palju muret abikaasa aktiivne osalemine mitme lahkusu sekti tegevuses ja nende majanduslik toetamine.
Suurte võimete ja teenetega piiskop Rahamägi oli riiklike võimude survel sunnitud oma ametist lahkuma.
Kohtasin teda EÜSi Tallinna koonduse ühel kokkutulekul. Tema, kes alati oli olnud rõõmsameelne ja julge, näis olevat masendatud. Vestluses minuga ütles ta: «Ma olen palunud, et uus kirikuvalitsus saadaks mind tööle hariliku õpetajana mõnda väikesesse kogudusse. Mul on väga kahju ütelda, et sellele minu väikesele palvele ei ole vastu tuldud.»
Kauaaegne Tartu Ülikooli süstemaatilise usuteaduse professor, nüüd ametist kõrvaldatud EELK piiskop vangistati kommunistide poolt ja saadeti Siberisse, kus ta puhkab, nii nagu kümned tuhanded juhtivad eestlased, nimetus hauas.
Ühe andeka eestlase tähelend ja teenimatu traagika!

Rudolf Kiviranna
Allikas: Eesti Üliõpilaste Seltsi album XVII, autor Rudolf Kiviranna (1912 Võrus – 1994 New Yorgis)

Täpsustused artikli juurde
Hugo Bernhard Rahamägi (1886–1941) valiti piiskopiks 19. juunil (artiklis juulis) 1934 ja õnnistati piiskopiks 16. septembril 1934 (mitte peapiiskopiks 10. septembril). Sellel sündmusel ei osalenud Taani peapiiskop, vaid Taani õpetaja L. P. Fabricius.