Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Eluga seotud teemad köidavad lugejat

/ Autor: / Rubriik: Uudis / Number:  /


Õpetaja Jaan Tammsalu (paremal) esitles Tallinna Jaani kirikus uusimat raamatut „Argipäevast taeva poole“. Marek Sadam ja õp Tammsalu pärast kontsertesitlust Leili Muuga „kaanemaali“ juures. Toomas Tuul.

Soovist jõuda oma mõtetega ka nende inimesteni, kes ei jõua pühapäeval alati kirikusse ega loe vaimulikke mõtisklusi sotsiaalmeediast, on Tallinna Jaani koguduse õpetaja Jaan Tammsalu mitu raamatut huvilisteni toonud.

Oma uusima raamatu esitluse järel Eesti Kirikule antud intervjuus toonitab õpetaja Tammsalu, et ta püüab oma loomingus säilitada ausust.

Oled vaimulik, aga ka kirjanik. Mis on motiveerinud oma mõtteid kaante vahele köitma? 

Jaan Tammsalu: Ühes suures koguduses on loomulik, et pead otsima vaimulikuna viise inimesteni jõudmiseks. Suures linnas, kus ju vaid väike osa inimestest jõuab kirikusse, on raamatud üheks võimaluseks.

Sinu raamatute populaarsus ei ole kooskõlas väitega, et eesti inimene ei loe.

Olen selle väite ammu kummutanud. Seda juba aastate eest Valda Raua tõlkes keldi palvete raamatuga, mis sai Eesti Kirikus esmatrükina välja antud ja millele oli vaja mitmeid uustrükke, kuna huvi oli nii suur. Nüüdseks on seda raamatut välja antud üle 12 000 eksemplari. 

E-raamatupoes on õige mitu sinu raamatut märgiga „Läbi müüdud“. 

See on osaliselt legend ja ma arvan, et välja arvatud „Igaviku hääl“, mis tõesti on lõpuni müüdud, on teised minu kaheksast raamatust huvilistele jätkuvalt saadaval. Olen mõnda oma raamatut raamatupoes müüjaga otsinud pool tundi ja lõpuks leiame teose kuskilt tagumiselt riiulilt, teiste raamatute tagant. 

Seega võib julgustada pöörduma kirjastuste ja autori poole?

Kirjastuste või ka Tallinna Jaani koguduse poole.

Millist tagasisidet saad, miks sinu poolt pakutav huvi pälvib? 

Võtmeks võiks pakkuda eluga seotust. Tundub, et lugejad näevad minus inimest, kellele ei ole elu võõras, kes on kursis inimeste rõõmude ja muredega. Ma ei püüa neile rääkida sellest, milles ma nii tugevalt ei tunne. Ei käsitle süvitsi teoloogilisi küsimusi, sest selleks on teised vaimulikud olemas. Näidete rohkus võiks olla see, mis paelub. Alates keldi palvetest, kus sain selleks julguse. Sain aru, et palvetesse ja jutlustesse saab võtta näiteid elust enesest. Ma ei taha ennast võrrelda Jeesusega, aga tema ütleb ka, et vaadake lilli ja külvajat. Tal on silmad lahti ja ta näeb inimest oma igapäevategevuses ning kõneleb temaga tema enda keeles ega arutle, kas rabid räägivad teoloogiliselt õigesti. 

Muidugi ei ole tagasiside vaid puhas kiitus. On ka õlakehitust või lausa mahategemist.

Mina olen kuulnud, et sinu raamatutes võlub lugejat autori ausus.

Püüan olla ka enesekriitiline ning mitte viibutada näpuga teiste suunas. Ma ju vaevlen mitmete hädade käes inimesena ise ja ei pelga seda jagada oma lugejatega, võib-olla kohati liigagi ausalt.

Äsja esitletud raamat „Argipäevast taeva poole“ räägib praegusest liigestest lahti ajast. Kuidas tutvustaksid oma viimast raamatut?

Raamatus on viimase kuue aasta Tallinna Jaani koguduse Facebooki lehel ilmunud lood. Nende saamislugu on järgmine. Ajakirjanik ja meie näoraamatu ülalhoidja Margit Arndt-Kalju sõnastab mingi elulise teema, esitleb mulle ja seejärel salvestab minu mõtted sellel teemal. Räägin, mis meelele tuleb. Margit toimetab ja saadab mulle kooskõlastuseks. Meie koostöö on nii hästi sujunud, et ega ma seal palju ei muuda. 

Raamatu parimaks osaks võiks hinnata kaanekujunduseks olevat Leili Muuga maali, mille kunstnik mulle aastate eest kinkis, kui olime headeks sõpradeks saanud. Olen lihtsalt vaimustatud, et üks raamatukaas võib nii hea välja näha! Oma valikut tehes ei teadnud veel, et detsembris möödub Leili Muuga sünnist sada aastat.

Oled kaasanud oma loomingus erinevaid isikuid. Kunstnik Dolores Hoffmann, riigimees Tunne Kelam, akadeemik Anu Raud ja teised. Kuidas leiad kaaslasi oma teel? 

Nende leidmisega ei ole mingit probleemi. Kõik nad on kaaslased, kellega oleme juba ühisel rännuteel.

Lisaks Reti Saksa nime, kes joonistas spetsiaalselt pildid minu raamatusse „Surm on edasitee“. Mulle väga tema käekiri meeldib. Olen temaga piisavalt kokku puutunud, et kirjastusele öelda, et vaid tema võiks selle teema juures kunstnikuks olla. Ei ole olnud nõnda, et olen kuulsusi otsinud, vaid nad on sõbrad, kes on üksteist märganud. Nad on tulnud mu ellu, oleme sõbraks saanud.  

Algav hingedekuu häälestab meeled enam igavikulainele. Milliseid mõtteid hingedeaeg toidab?

Soovitan soojalt raamatut „Surm on edasitee“, kus on imelist luulet hingedeajaks. Kui küsisin eesti autoritelt luba nende luule raamatus avaldamiseks, siis nad kõik kinnitasid, et võin avaldada. Üks mees aga ei vastanud ja ma jõudsin arvata, et küllap peab ta minu soovi täitmatuks. Siis tuli vastus, et Jaan, ma lugesin oma luulekogu veel üle ja pakuks, et leheküljel 76 ja 94 on veel paar luuletust, mis võiks sobida. See oli Jaak Jõerüüt.  

Liina Raudvassar