Vooludest kirikus – enne ja nüüd 5. osa

5.

Martin Lutheri Ühingu moodustanud vaimulikke ühendas arusaam, et kirik on luterlikust traditsioonist kaugenemas. Ehkki vaimulikud deklareerisid ka ühist evangeelset-luterlikku arusaama pühakirjast, kirikust ja maailmast, tingisid ühingu moodustamise kirikuelu päevakajalised küsimused, mis taandusid peaasjalikult paarile konkreetsele teemale: ühingu üks asutajatest õpetaja Vallo Ehasalu võttis selle lühidalt kokku, mainides, et ühingu loomise ajendiks on see, et kiriku uues põhikirjas nimetatakse jumalateenistust missaks ja õpetajat preestriks. Õpetaja Jaan Lahe üldistas ja ütles, et kirikus on üha enam tooni andmas uued ning kiriku luterlikule traditsioonile võõrad arusaamad ja vagadusvormid.

Samamoodi tingis ühingu asutamise naisvaimulike ordineerimise küsimus, mida ühingu liikmed pooldasid, kuid millele oli kirikus tekkinud ka vastaseid. Sellele viidanud Martin Lutheri Ühingu liige õpetaja Arne Hiob lisas, et vahe eri leeride vahel oli ka maailmavaateline ja puudutas anglikaani ja katoliku kiriku struktuuri ning vaimsuse sissetungi kirikusse, viidates ühtlasi ka liiga konservatiivsetele tendentsidele (biblitsism). Ta märkis Eesti Kiriku veergudel, et näeb vastandumises „modernismi ja konservatismi vahelist kokkupõrget“, aga ka võimu küsimust: „Kes peale jääb, see hakkab teisele poolele peale suruma sellele vastuvõtmatuid seisukohti.“ 

Kui Vallo Ehasalu nimetas Martin Lutheri Ühingut konservatiivseks ühenduseks, siis kirikuloolane ja vaimulik Urmas Petti nägi seda mõõduka ja saksa orientatsiooniga ühendusena, mis suhtus moodsa ühiskonna väärtustesse positiivselt. Augsburgi Usutunnistuse Selts seevastu esindas Petti sõnul anglikaani ja skandinaavia suunda, pooldas liturgiareformi ja oli naiste ordinatsiooni küsimuses ultrakonservatiivne, pidades moodsat lääne ühiskonda religioonivaenulikuks ja ebamoraalseks ning tituleerides enda vastased liberaalideks.

Sellega oli 2000. aastate alguses kirikus esile kerkinud kaks selgesti eristatavat leeri ja oma seisukohtade kaitsmiseks oli loodud kaks ühendust. Nii nagu 1920.–1930. aastatel, jäi valdav osa vaimulik- ja liikmeskonnast neist eemale, aga erinevalt möödunud sajandist mingit selgesti eristuvat keskvoolu välja ei kujunenud. 

Ilma igasuguse kahtluseta mõjutas ühingute loomine ka kirikus toimunud diskussiooni, sest see andis vaidlustele hoogu veelgi juurde. Vaimulike listide kõrval vaieldi ka avalikkuses ja vaadete kokkupõrgete tõttu tuli 2008. aastal ajalehe Eesti Kirik kommentaarium sulgeda. 

Üha teravamaks muutuvat vastandumist võimendas veelgi alates 2007. aastast veebilehe Meie Kirik väljaandmine. See andis Augsburgi Usutunnistuse Seltsi ümber koondunud vaimulikele vaba võimaluse oma seisukohti tutvustada. Erinevalt ajalehest Eesti Kirik, mis ei saanud olla ühe vaimuliku või väikese grupi hääletoru, vaid kus sõltumata teoloogilistest seisukohtadest oli ja on õigus sõna võtta kõigil luteri kiriku vaimulikel, Meie Kiriku kohta see põhimõte ei kehtinud. Meie Kirik oli esimene ja on seni ainuke usulis-maailmavaateline väljaanne praeguse aja luteri kirikus. 

Kui kõige teravamat vastandamist tekitanud naiste ordineerimise küsimuses ei saatnud Augsburgi Usutunnistuse Seltsi liikmete ponnistusi edu, võeti suur osa ülejäänud uuendusettepanekutest kiriku otsustuskogudes ometi vastu. See toimus suurte vaidluste saatel, mille puhul oli sümptomaatiline, et Augsburgi Usutunnistuse Seltsi liikmed kasutasid oma vaadete esitamiseks veebiajakirja Meie Kirik, aga vajadusel ka teisi väljaandeid, sest oluline osa kirikus ellu kutsutavate muudatuste jõustamises oli debatis juhtohjade enda käes hoidmine. 

Samal ajal arvustati teisi väljaandeid, näiteks ajalehte Eesti Kirik, sest selles avaldati ka selliseid seisukohti, mis Augsburgi Usutunnistuse Seltsi liikmete vaadetega ei ühtinud. Iga artikkel, mis Augsburgi Usutunnistuse Seltsi esindajate vaadetega kokku ei langenud, sai reeglina vastulause. Sellega suutis Augsburgi Usutunnistuse Selts oma mõju kasvatada, ehkki see ei esindanud ega esinda ka praegu rõhuvat osa vaimulikkonnast. 

Samal ajal Martin Lutheri Ühingu tegevus õieti käima ei läinudki. Ilmnes, et sel ajal, kui Augsburgi Usutunnistuse Seltsi tuumikul oli selge siht silme ees, kuidas kirikus muutus ellu kutsuda, puudus Martin Lutheri Ühingu liikmetel jõud neile muudatustele vastu seista. Ka ei kujunenud selles ühingus juhtgruppi, kes oleks sellise energiaga asja vedanud, nagu seda tegid Auksmann, Toomet ja Vihuri.

Kas hääbumises mängis osa tõsiasi, et Augsburgi Usutunnistuse Seltsi tuumik tituleeris Martin Lutheri Ühingu liberaalseks, on raske öelda. Selles kontekstis olid siiski iseloomulikud Illimar Toometi sõnad 2006. aastal: „Martin Lutheri Ühing on loodud liberaalse ühendusena, et avaldada vastuseisu viimastel aastatel kirikus toimunud positiivsetele konservatiivsetele muutustele. /—/  Leian, et Martin Lutheri Ühing on vastuliikumine pro-luterlikule liikumisele EELKs, sest ei suudeta taluda seda, kui Martin Lutherit võetakse tõsiselt.“ 

(Järgneb.)

Priit Rohtmets

kirikuloolane