Raamatutest

Seekord kirjutan raamatutest, mis minu lugemisulatusse ilmusid just sellises järjekorras. Kaks soliidset armastusluule valimikku: Rebekka Lotmani ja Laura Pääbo koostatud „Ma nägin päiksepaistet vihmasajus : Valik maailma armastussonette“ Varraku kirjastuselt ja Doris Kareva koostatud „Armastuse planeet : 21. sajandi eesti luulet“ Rahva Raamatu kirjastuselt. Tegelikult olen Rebekka Lotmanilt oodanud ta väitekirjaks olnud „Eesti soneti“ (2019) ilmumist Eesti sonetiantoloogiana, kuid olen rahul ka maailma kõrgvaimsuse sonetivalimikuga. Siia kõrvale tõstaksin vaid raamatu „Kaksainus : Maailma armastusluulet Andres Ehini valikus ja tõlkes“ (2004). 

Lotmani ja Pääbo koostamine ja saatesõnadega ning registritega varustamine on perfektne: autoritest (32 lk), järelsõna „Armastus sonetivormis“ (26 lk), allikad (7 lk), uued tõlked (3 lk) ning autorite ja tõlkijate loendid. Raamatus trükitud sonettidest saab kiiresti esimese teabe ning alati jääb võimalus sukelduda internetti ja varsti avastada, et õhtu ongi juba käes! Louise Labé sonettide tõlkijana on valimikus Uku Masing üheksa ja Indrek Koff kolme sonetiga. 

Louise Labé (1524–25.04.1566) 24 sonetti on ilmunud ka eraldi raamatuna („Eleegiad ja sonetid“ 2007), siis on meil võimalust kõrvutada Koffi ja Masingu tõlke-sõna-seadmisi. Uku Masing vormistas need luuletused käsitsi kirjutatud raamatuna „Eha Tuulemaale 8. jõulukuu päevaks 1944“. 

Masingu endagi luule jätkab teekonda meie raamaturiiulitele, seekord „Elada unenäos“ Külliki Kuuse saatesõnaga. Laenan sealt mõne mõtte: „Ajatelje aluseksvõtmine on mõnevõrra meelevaldne, kuid käesoleval juhul põhjendab seda Masingu loomeperioodide tsüklilisus. Üks kirjutamisperiood võis varieeruda paarist päevast kuni mitmenädalaste loomepalanguliste sessioonideni. /—/ Kirjutamise ajalist tsüklilisust võib märgata näiteks ka sama motiivi variatsioonides mitmes järjestikku kirjutatud luuletuses või ühe luuletuse kirjutamises mitme päeva vältel.“ (Lk 216) Luuletused on kirjutatud aastatel 1930–1934 ja on mõtteline jätk eelmisel aastal ilmunud raamatule „Liblikad õitsevail ohakail“.

Kus võib veel rohkem koostamisel rolli mängida koostaja isiksus kui mitte armastusluuletuste kokkupanekul. Olen alati tajunud Dorise töödes mingit temale omast koostamismaitset ja võin öelda – ka seda kadestanud lõpptulemust lugedes-uurides. Eriti valimikus „Sina ja mina : eesti luules“ (2001). Siinses õblukeses saatesõnas kirjutab koostaja: „Äratundmine ongi selle raamatu salajane märksõna; selle sisemisi jõujooni järgides võib leida ehk mõne enda jaoks üllatavagi toiteallika. „Armastuse planeet“ kõneleb sellest, mis on õhus.“ (Lk 5) 

Eesti naise/mehe armastus on laotumas üle planeedi, seda on tunda tekstideski lembivat paari ümbritsevas atmosfääris ja selles suhtes on valiku pealkiri lähenemas tegelikkusele. Sellel sajandil ilmunud luulet tunnen põgusalt, kuidagi ei suuda end sundida pidevalt raamatukokku minema, pealegi ei oska luuletusse süveneda, kui tean, et pean raamatu tagasi loovutama ja ei ole võimalik hetk hiljem kontrollida uues seoses tekkinud muljet. 

Armastuse planeedil on tosinkond luuletajat, keda oskan endale piiritleda, ja ühest neist – ta on ka kuraditosina luuletusega kohal – on põhjust pikemalt juttu teha. Eelmisel aastal jõudis ilmuda Kristiina Ehini kogu „Janu on kõikidel kaks“, kus read: „Kolm tuhat aastat tagasi / munes hüüp / mu ema /mind sooja alemaatuhka / Veeresin Kirbla mäenõlvast alla / ja koorusin / otse nupagadi multikate ja / maiparaadide roostikku / maailma suurima riigi rannalagedale / radarite ja helgiheitjate ristteele“ (lk 15). 

Olen talle tänulik hüübi mainimise eest! Minu ainus kord hüüpi Matsalus näha oli Suitsu jõel kaluripaadist, kus öeldi vaikselt: „Vaata, ta kõigub koos rooga!“ Vee ja roo piiril tuules roovälja paindumistega ühes taktis kõikunud kala varitsev jalgupidi vees seisev hüüp sööbis nüüd juba poole sajandi eest linnavurlele mällu. 

Luulekogusid „Janu on kõigil üks“ (2010) ja „Janu on kõigil kaks“ (2022) iseloomustab ühine tugev eepiline alge ning juurdlemine naise saatuse üle uuel sajandil. Nagu teisedki Kristiina luulekogud, on needki silmapaistvalt illustreeritud kuni iga üksiku leheküljeni välja. Need ei mõju luulekogudena, pigem kunstiteostena. Alvar Loogi sõnul „Enamik tema tekste kannab eneses möödavaatamatut monumentaalsuse pretensiooni, autori katset täita jõudumööda rahva (ning ühtlasi ka rahvuse) südametunnistuse, mälu ja aju tänamatut rolli“ („Kristiina Ehin – poetess, kelles on nii pühaku kui popstaari kvaliteeti“, Postimees 22.12.2022). 

Tõsi, elamus on veelgi nüansseeritum, kui uuesti üle lugeda tema „Paleontoloogi päevaraamatut“ (2013) – kujuneva eesti naise elu ja luule kaskaadid joonistuvad reljeefsemalt esile.

Üks vastne lugemiselamus nõuab lõpuruumi endale. Ilmutusliku „Seitsmendast rahukevadest“ saati jagab Viivi Luik meile selle raamatu tekkimise kontekste, tihtipeale oma lühiduses veelgi võimsamaid, meeldesööbivamaid. 1991. aasta jaanuaris märkis ta jutuajamises Jaan Kaplinskiga remonti läinud kohvikus „Pegasus“ kaamera ees filmis „Aken aja liikumisse“ (lk 243), et ta lubas oma truule saatjale lapsepõlves, koer Tommile, et kirjutab tast raamatu. 

Värskelt ilmunud raamatus „Kuldne kroon“ annabki ta teada: „Kes võis arvata, et nende kardetavate haarangueelsete maastike salajased valitsejad ja omanikud olid tegelikult viieaastane Viivi ja tema Tommi! Tommi t a u s t oli verine. Kutsikat kartulikorvi sättides vaadati vilksti ringi, pühiti silmi ja sosistati punaste veretööst. Sellest, kuidas Aleksander kinni võetud, Palupõhja metsa viidud ja seal maha lastud. Aleksander oli Lalsi koolijuhataja Aleksander Vaher.“ (Lk 145–146) 

Poeg Endel kadus, et tulla aastakümnete järel tagasi Vello Salona. Kunagi kirjutab keegi akadeemilise ülevaate, kuhu kulgeb Viivi Luige mõte alates kuuldemängust „Koera sünnipäev“ (Looming, 1994) ja „Inimese kapikesest“ (1998) üle „Varjuteatri“ (2010) värskelt ilmunud „Kuldse kroonini“. Ja veel: „Ettelugemisel on minu elus eriline, oma koht. Olen söögilaua all istudes, nelja-viieaastasena kuulanud otsast lõpuni ära kõik „Tõe ja õiguse“ viis köidet. Kuulen oma ema noort häält veel praegugi kostmas nendest pikkadest ja pimedatest talveõhtutest, mil ta vanaemale ette luges. Vanaema ise ei saanud raamatut kätte võtta, sest tal olid käes nõel ja niit, ninal prill, ja ta lappis või nõelus. Või kudus. /—/ 

Mõnikord tundus vanaemale lugemispausi ajal, et lumi krudises väljas, nagu oleks miilits või metsavend maja ümber kõndinud. Sellepärast ma lugemispause ei sallinud. Kuid minu heameeleks läks lugemine varsti jälle edasi. Loeti, kuni hääl kähedaks jäi. Ja nii igal õhtul! /—/ Nad ei pannud tähelegi, kui hoolega ma kuulasin. Ma tean ju küll, et nendel ja nendel aastatel elas maa peal Anton Hansen Tammsaare nimeline mees, tean isegi tema elu fakte ja olen käinud nii Vargamäel kui ka tema Kadrioru korteri tubades. Kuid ma ei usu seda. Kuidas ta saab olla ammu surnud võõras inimene, kui ta on muutunud osaks minu enda mõtlemisest, keelest, maailmanägemisest! Minu jaoks on ta olnud raamat ja tema elu inimesena jääbki väheusutavaks ja ebaoluliseks.“ (Lk 21, 22, 87) 

Miks just „Kuldne kroon“ on Viivi Luige äsja ilmunud raamatu pealkirjaks? – „Imekspandav on, et Eestis räägitakse siiani k u l d s e t e s t kuuekümnendatest. /—/ Tõesti, kadunud Andres Ehinil oli õigus, kui ta ütles, et „kui kuuekümnendatel üldse midagi kuldset oli, siis oli see kroon põlatud poeedi [Artur Alliksaare] peas“.“ (Lk 93, 94) Viivi Luige sõnad on mahukad, tajun seal uskumatuid seoseid ja tagamaid, viiteid tema elus olnud ja olevatele tegelastele. Kakskümmend lahkunud peategelast on raamatu lõpus tõstetud eraldi välja koos daatumitega. 

Minu jaoks kestab aastavahetus sinnamaani, kui on „läbi näritud“ jõulukinkide ning jõulumüükide raamatud, seepärast on see aastavahetus vägagi pikaks veninud korduvate ülelugemiste ja mõtlemistega. Need on aegadeüleselt suurte armastuste ja saatustega täidetud raamatud, mida võiks, ei, mitte hingehariduseks soovitada, see ei lähe peale, vaid lihtsalt kasvõi gümnaasiumiõpilase koju jätta „juhuslikult“ lauale leidmiseks! Teha eelnev investeering hingeharidusse. Ehk läheb õnneks ja vaadatakse sissegi! Muide, raamatuid kinkida on lubatud aasta läbi!

Vallo Kepp