Lääne praostkond elab stabiilselt

Lääne praostkonna sinodipäeva alustati 18. mail taevaminemispüha jumalateenistusega Kullamaa kirikus ja nõupidamiseks siirduti edasi rahvamajja. Osa võtsid ka peapiiskop Urmas Viilma ja piiskop Tiit Salumäe.

Sinodit oli tervitamas Lääne-Nigula valla Kullamaa osavallavanem Katrin Viks. 

Koosoleku sisulist osa alustati töövaldkondade ülevaadetega. Üksikkoguduste tegevuse asemel keskenduti praostkonna ühisosale. Muusikatööst rääkis Lia Salumäe, kes nimetas aruandeaasta olulisemaks praostkondlikuks muusikasündmuseks praostkonna laulupäeva Ridalas. Et samal ajal toimus ka kihelkonnapäev, siis jõudis kirikusse palju rahvast ning pidu õnnestus.

Lastetööst ülevaadet andes arvas Küllike Valk, et suurema koostöö saavutamiseks tuleks töötegijad suveseminarile kutsuda ja arutada, kuidas edasi. 

Noortetöö koordinaator Kristo Hüdsi nimetas töövaldkonda valusaks teemaks ja nentis, et organiseeritud noortetööd praostkonnas praktiliselt ei toimu. Üksiküritusi siiski on olnud ja rulapäeva Noarootsis saab suurustlemata suureks sündmuseks arvata. „Kirikuna me vähe kõnetame noori,“ arvas Hüdsi ja lisas üleskutse: „Mõelge, kuidas jõuda noorteni!“

Diakooniatöö tulemuslikumaks näiteks nimetas Küllike Valk praostkondlikku laulupäeva Ridalas, mis tema kinnitusel ühendas mitu töövaldkonda. Diakooniat arvas ta valdkonnaks, kus on riigiga oluline ühisosa ning kogudused seda projektide kirjutamisel ka arvestavad. 

Misjonitööst aru andes toonitas Leevi Reinaru, et selle valdkonna tuumaks on rõõmusõnum pattude andeksandmisest. Rõõmusõnumi jagamisest lähtub leeritöö ja iga jumalateenistus, vaimuliku kodukülastus ning ka juhuslik kohtumine potentsiaalse usule pöördujaga.

Tagasivaade neljale aastale

Praost Kaido Saak tunnistas, et neli aastat praostina on lennates läinud. Palju on sellel ajal olnud kaadri vahetust, aga erinevalt mitmete teiste kirikupiirkondade kogemusest on Lääne praostkonnas see toimunud valutult: „Kuues koguduses on õpetaja vahetunud, Nõval kogunisti kaks korda.“ 

Saak märkis, et kui aasta tagasi valis ta sinodikoosolekul praostikõne teravikuks vaimulike palgakorralduse ja teenistussuhete reguleerimise, siis tänavu soovib keskenduda surmaga seonduvale. Ta tunnistas, et kannab endas ideed lausa sel teemal raamat kirjutada, kus selgitaks elu lõpu ja matustega seotut. „Segadust on selles vallas palju. Kuidas surra, on hea küsimus. Sellele vastamiseks on ikka vaadatud kiriku poole. Selle positsiooni hoidmine on meile tähtis,“ rääkis Saak ja märkis, et kiriklike matuste arv ei ole langenud. Maapiirkondades saab tema sõnul isegi rääkida ilmalike matuste lõppemisest: „Lihulas matsin eelmisel aastal ise viimase ilmaliku matja.“ 

Murekohaks peab ta traditsioonide kadumist ning koroonaga võidukäigu teinud matusekombestiku mandumist: „See on osa materialismi võidukäigust. Vaimulikena teame, kuidas matustega seonduv on muutunud. Rituaalid kaovad. Aga mis on elatud elu väärtus, kui lõpp ei vääri kokkutulekut?“ Praost võtaks kasutusele mõiste „matusemisjon“, mille sisuks oleks selgitada rahvale, kuidas surra ja mil kombel oleks väärikas kadunukesed sealpoolsusse saata. 

Teemasid jagub

Peapiiskop Viilma selgitas, et saab kevadisel sinodihooajal 12 praostkonnast üheksa sinodikoosolekust ise osa võtta ning ülejäänud kolmel esindab kirikuvalitsust üks piiskoppidest. Kümme praostkonda valib tänavu praosti ja abipraosti. 

Viilma märkis, et teemasid, mida ta sooviks sinodisaadikutega jagada, on palju. Neid on rohkem, kui aega käsitlemiseks jagub. 

Kirikupea tänas Lääne praostkonda toetuse eest Ukrainale. Ta innustas jätkama palvetamist Ukraina eest. Eestpalvetest laiemalt kõneldes toonitas Viilma, et igapäevastesse palvetesse peaks saama võetud kõik inimeste mured ja kirikupalved ei tohiks jääda formaalseks. 

Meenutades õp Hüdsi küsimust, mida peaks tegema, et kirikus oleks rohkem noori, vastas peapiiskop: „Side kooliga on oluline. Meil ei ole palju teisi võimalusi.“ Ta meenutas enda kirikusse jõudmist, kus olulise tõuke andis kultuuriloo tund: „Sain aru, et kirik on olemas ja kirikuõpetaja räägib lahedat juttu. Seda tõuget oli vaja.“ Peapiiskop innustas kogudusi kaasama noori juhtorganitesse: „Võiksime tuua noori juhtimise ja vastutuse juurde. Leeriikka jõudnud tahavad, et neid võetakse võrdsete täiskasvanutena. Kaasakem neid.“ 

Viilma peatus ka vaimulike tööhõivel. Esitades retoorilise küsimuse, mida teeb vaimulik ametitalitustest vabal ajal, vastas ta ise: „Ta teeb muid töid, et peret toita. Sinna läheb aeg ja jõud.“ Veel võttis ta kõneks tehisintellekti (TI) ning keskkonna temaatika. Esimese puhul märkis Viilma, et TI olemasolu ning jõudlust ei peaks ignoreerima, ning loodushoiu teemat soovitas ta käsitleda lähtuvalt Piiblis toodud üleskutsest suhtuda loodusse heaperemehelikult. Ideid, kuidas rakendada ka kogudusetöös energiasäästlikke võtteid ning elada senisest säästlikumalt, on tema sõnul mitmeid. 

Veel jõudis Viilma peatuda ühiskonnas tulipunktis oleval sooneutraalse abielu teemal. Abielu mõiste muutmist nimetab Viilma lubamatuks ning põhjendamatuks: „Inimesed, kellega väitleme, räägivad õigustest. Inimestele on aga võimalik anda õigused, jättes abielu muutmata. Kui riik tahab olla hooliv, siis peab ta seda olema kõigi suhtes.“ 

Valimised sujusid tõrgeteta

Vastavalt kirikuseadustikus sätestatule esitas peapiiskop sinodile oma praostikandidaadi, kelleks oli viimased neli aastat selles ametis oma headust näidanud Kaido Saak. Vastavalt reeglitele sooritati salajane hääletus. 46 hääleõiguslikust saadikust oli sinodikoosolekul 30. Kaido Saak valiti praostiametit jätkama 29 poolthäälega. Praost Saak esitas abipraostikandidaadiks senise abipraosti Küllike Valgu, kes ka osutus valituks. 

Samuti leidis üldise heakskiidu idee valida praostkonna sekretärina tööd jätkama õp Illimar Toomet. Koguduse nõukokku valiti lisaks praostile ja abipraostile Madis Kütt, Kristo Hüdsi, Kai Kraus, Maria Strauss, Kari Tynkkynen ja Illimar Toomet. Üldise heakskiidu tulemusel valiti praostkonna nõukogu auliikmeks piiskop Tiit Salumäe.

Liina Raudvassar