Pirita kloostri ülem ema Vimala: Jumal tahab, et oleksin Eestis

➡️ Vaata ka Eesti Kiriku videolugu Ema Vimala: tere tulemast Pirita kloostrisse!

„Me teeme tööd kristlaste oikumeenilise ühendamise nimel ja teenime inimesi Jeesuse eeskujul, aga esimesel kohal meie elus on palvus ja liturgia,“ toonitab ema Vimala, kes on nõus Eesti Kirikule tutvustama Pirita kloostri elu ja rääkima ka oma teest, mis teda juba 18aastasena Pühima Päästja Püha Birgitta Ordu kloostrisse kodumaal Indias viis.

Kui protestant külastab katoliku kloostrit, tunneb ta ennast paratamatult ebalevalt. Nii nagu külla minnes ikka. Püüdes mitte eksida kodukorra vastu, olen laetud siirast huvist saada uusi teadmisi ja kogemusi. Kaugeltki mitte esimest korda Pirita kloostrisse jõudes on mul aga esmakordne võimalus kohtuda kloostri ülemaga. 2017. aastast selles ametis olev ema Vimala (45) on lahkelt nõus tutvustama Pirita kloostrit ja siinsete nunnade elu. Oma loomupärase sõbralikkuse ja vahetu suhtlemislaadiga suudab ta esimeste minutitega luua tulijas tunde, et oleme juba ammustest aegadest head sõbrad ning esialgne ujedus kaob jälgi jätmata.

Birgitta mälestuspäev

Visiidi ajendiks on lähenev suursündmus – 4. juunil tähistatakse Pirita kloostris ordu rajaja Püha Birgitta (1303–1373) 650. surma-aastapäeva. „Me väga-väga sooviks, et sel päeval paistaks päike ja ilm soosiks vabas õhus viibimist,“ jagab ema Vimala oma soovmõtet ja tunnistab, et nunnad juba palvetavad selle nimel. Et külalisi tõotab tulla rohkem kui sada, siis võib siseruumides võõrustamisega hätta jääda. Suvi soosib mõtet katta pidulaud kloostri aeda. 

Ema Vimala räägib, et kuigi Püha Birgitta surmapäev on 23. juulil, otsustasid Pirita õed seda tähistada natuke varem. Päev algab püha missaga, mida pühitseb piiskop Philippe Jourdan. Jumalateenistus toimub vana kloostri kiriku varemetes: „Me mõtleme, et see on õige koht sellisel päeval koos olemiseks.“ Edasi toimub konverents kolme peaettekandega: Kersti Markus räägib birgitiinide kloostritest kui Põhjamaade keskaja vaimsetest keskustest; Merike Kurisoo avab Birgitta visioonide mõju kunstile ning Ruth Rajamaa, eestlanna Rootsist, teema on Püha Birgitta imetegu Eestis 1376. aastal.

Klooster on avatud

Esimeste kohtumisminutitega lükatakse ümber võhiku ettekujutus kloostrist kui kinnisest asutusest. „Nunnad ei ole ära lõigatud oma perekonnast, meil võib olla ka sõpru väljaspool kloostrit,“ jutustab ema Vimala ja täpsustab, et perega ja sõpruskonnaga suhtlemise üksikasjad on kloostrireeglitega küll reglementeeritud, aga seda suhtlust soositakse väga. Et täna Pirital elavad nunnad on pärit Indiast või Mehhikost, siis nende lähedased elavad geograafiliselt nii kaugel, et enamasti siia Eestisse sugulasele külla ei jõua. „Kui aga meie sugulastest keegi elab kuskil Euroopas, siis nad külastavad meid siin ja klooster väga soosib seda,“ sõnab ta. Kloostris on külalistega kohtumiseks lausa omaette ruum, parlatoorium, niinimetatud vestluse ruum ongi mõeldud privaatseteks kohtumisteks. Iga kolme aasta järel saab nunn võimaluse oma perekonda, vanemaid külastada ning veeta sugulaste juures kuu aega.

Oma imestuseks näen, et toas on isegi suure ekraaniga televiisor. Küsimusele, kas nunnad vaatavad ka telerit, naeratab ema Vimala, et selleks väga palju aega ega ka soovi pole, aga valitud saateid, näiteks päevauudiseid, ikka vaadatakse. „Me hoiame ennast uudistega kursis, aga tänapäeval saab seda ka nutitelefonide abil,“ sõnab mind vestlustuppa juhtiv nunn. 

Kristlane mitmendat põlve

Ema Vimala on sündinud ja kasvanud Indias. Kui Indiat kipume seostama eelkõige hinduismiga, siis kloostrijuhi pere on juba mitmendat põlvkonda kristlased ja teda ristiti seitsme päeva vanusena. Tema juured on Lõuna-Indias Keralas, mida pärimuse järgi külastas 2000 aastat tagasi apostel Toomas. Nn uskmatu Toomas, kes ei uskunud Kristuse surnuist ülestõusmist enne, kui sai puutuda Õnnistegija küljehaava. Tooma evangeeliumirännakud hõlmasid ka Indiat ning sellest ajast peale elab seal arvestatav hulk kristlasi, statistika järgi kaks protsenti.

„Minu kodu lähedal asus karmeliitide klooster. Nemad pidasid nii lasteaeda kui ka kooli. Mina käisin seal ja seega olin juba pisikesest peale harjunud nunnadega. See oli mulle väga loomulik,“ jutustab ema Vimala. „Tänu Jumalale kasvasin perekonnas, kus olid kristlased. Meie kodus valitses atmosfäär, kus Jeesust armastati ja austati ning peeti loomulikuks, et teenime Jumalat,“ räägib ta, lisades, et sellest hoolimata oli pere üllatunud ja võib-olla ka pisut kohkunud, kui ta 18aastasena tegi teatavaks soovi asuda kloostrisse. 

Valik langes birgitiinidele

Seda peab ema Vimala Jumala kõikehõlmava plaani osaks, et hoolimata karmeliitide kloostri lähedusest otsustas ta hoopis birgitiinide kasuks. „Mul oli hea sõbranna, kes liitus birgitiinidega. Kui ta oli kodus käimas, siis ta rääkis mulle sellest kloostrist ja ma hakkasin huvi tundma. Kirjutasin kloostrisse ja sain vastuseks, et olen teretulnud. Et saan minna ja tutvuda. Läksin aastaks ja mulle nii väga kõik seal meeldis ja ma tundsin selgelt, et see on minu koht ja kutsumus,“ jutustab ema Vimala temale omase temperamendiga. 

See toimus siis, kui ta oli just keskkooli lõpetanud. Siis tajus ta, et Jumalal on temaga plaan ja et selle plaani osaks on klooster. Mitte lihtsalt ükskõik milline klooster, vaid kindlasti just Birgitta ordu oma. Ta tundis, et selle vastu pole mõtet põtkida. Et ta ei soovigi protesteerida – see annab tema elule mõtte.

Mis vahe on karmeliitidel ja birgitiinidel praktilisest aspektist, küsin ja saan vastuse: „Meil ei ole vahet, kui mõtleme, et teenime mõlemad Jumalat ligimese teenimise kaudu. Aga kui karmeliidiõed tihti tegutsevad koolis ja haiglates, siis meile see hästi ei sobi. Meil on esimesel kohal palvus ja liturgia. Seda peab olema viis korda päevas. Seetõttu meil on raske keskenduda haigla- või koolitööle.“

Nunnatõotuseni jõuab aastate pärast 

„Jumalal on plaan igaühe jaoks. Juba siis, kui me veel sündinud pole, teab tema, mis meist saab. Me kõik oleme Jumalale olulised, oleme ju tema lapsed,“ toonitab ema Vimala rõõmust kantud häälel. Ta jutustab, et kui ta 18aastasena kloostrisse läks, siis kohe algul ei olnud ta nunnatõotuseks veel küps. Kolm esimest aastat oli justkui prooviaeg, mille põhjal sai otsustada – nii ordu kui tema ise –, kas kutsumus on jätkuv. „Siis ma tundsin, et jah, mina tõesti tahan nunnaks saada, ja andsin esimese tõotuse,“ räägib nunn ja lisab, et pärast seda oli veel viis aastat aega proovida, et tõesti olla kindel. Kokku seega kaheksa aastat. Igal aastal tuli kas tõotust uuendada või oli võimalus kloostrist lahkuda.

Ema Vimala jutustab, et kui ta oli lõplikult kindel ja nunnatõotuse andnud, siis tehti talle ettepanek siirduda Euroopasse. „Meid oli 11 ja kolmele vande andnule tehti see ettepanek. Muidugi olin nõus. Keegi tavaliselt ei ütlegi ei. Kui oled nunnatõotuse andnud, siis oled nõus ka sellisteks läkitamisteks,“ räägib ta. 

Ema Vimala sõnul on Birgitta ordu keskus Roomas. Kui tema saadeti Euroopasse, elas ta kuus kuud emakloostris Roomas ja siis saadeti viieks aastaks Inglismaal asuvasse kloostrisse. Seal olles sai ta lähetamise Eestisse.

„Ma ei teadnud Eestist midagi. Keegi ütles vaid, et seal on kogu aeg jõulud. See tundus põnev ja ootasin kärsitult siia jõudmist,“ räägib ta. 

Eesti – teine kodumaa

Nunnad peavad olema valmis, et iga kolme aasta järel on väljavaade saada lähetatud teise kloostrisse. Et ema Vimala elab Eestis juba 23 aastat, see on küllalt erandlik. Ta on ise sellega väga rahul, sest Eesti on aastatega omaseks saanud. Nii omaseks, et koos teise nunnaga on nad isegi taotlenud siinset kodakondsust: „Me tegime keeleeksami ja vastasime konstitutsiooni tundmise kohta. Me oleks sobinud, aga kuna meil puudub isiklik sissetulek, siis me ei saanud kodakondsust. Äkki tulevikus,“ räägib ema Vimala. 

Isikliku vara puudumise kohta täpsustab ta: „Me tõesti ei oma midagi. Aga meil on samas kõik olemas. Kõik on ühine. Nii nagu esimestel kristlastel Jeruusalemmas.“

Õed hoiavad kokku. Nii nagu ühtehoidvas peres. Koos tehakse tööd, koos elatakse palveelu, koos toimetatakse aias, koos valmistatakse toitu. Kõik tegevused on korraldatud nii, et kaetud oleks valmidus palveeluks. Õdede päev algab kell kuus hommikul palvusega, aga juba kell 7.30 toimub missa. Siis on hommikusöök ja seejärel hakatakse külalistemajas majapidamistöid tegema. Kell 11.45 kogunetakse taas palvuseks, seejärel tuleb lõunasöök ja tööaeg. Päevakavas on ka vaba aeg, mida iga nunn võib sisustada meelepärasega – kes loeb, kes õpib kohalikku keelt, kes käib jalutamas jne. Kell 16 kogunetakse palvusele armulauasakramendi ees, millele järgneb roosipärja lugemine ja õhtupalvus. Siis on õppimise aeg ja õhtupalvus. 

Liina Raudvassar

Pirita klooster 

On Pühima Päästja Püha Birgitta Ordu katoliku klooster

Birgitiinide ordule pani aluse rootsi aadlidaam Birgitta Bingerdotter (1303–1373), kes 1391 kuulutati pühakuks ja 1999 kuulutati Euroopa kaitsepühakuks

Ordu emaklooster asus Kesk-Rootsis Vadstenas aastast 1384

Oli kolmas tütarklooster

1417 hakati ehitama, 1436 kirik pühitseti

Oli omal ajal suurim Vana-Liivimaal, 1360 ruutmeetri suurune kirik oli suurim keskaegses Tallinnas

1412 saabusid esimesed nunnad Tallinna 

Suur kloostrikompleks hävitati Liivi sõja ajal

1992 taotles ordu Eesti riigilt kloostri varemete rendile võtmist

1994 asusid esimesed nunnad Tallinna

2001 pühitseti vana kloostri varemete lähedusse rajatud uus kloostrihoone

2001–2019 oli preestriks prelaat Vello Salo

2017. aastast on kloostriülemaks Indiast pärit ema Vimala

Praegu elab kloostris kaheksa õde