Kirikuaasta lõpule mõeldes

Küllap ulatuvad möödunud reedel Pirita Lillepaviljonis toimunud väärtuspõhist poliitikat käsitleval konverentsil «Kristlikud väärtused Eesti poliitikas» välja hõigatud mõtted kaugemassegi tulevikku. Tahaks väga loota, et poliitiliselt ja kiriklikult nii esindusliku osavõtuga koosolemisel on positiivne ning puhastav mõju Eesti ühiskonna arengus. Peaministri toetav hoiak religiooniõpetusele üldhariduslikus koolis ja tema positiivne seisukoht Tartu Maarja ja Tallinna Niguliste kirikute tagastamisel EELK-le kinnitab seda lootust.

Üheltpoolt oodatakse ka kirikult inimsuhete käitumisnormidele hinnangu andmist, teisalt aga ei soovita kristlikke konservatiivseid eetilisi tõekspidamisi kaasaegses liberaalsuses väärtustada. Seetõttu näen tõsist väljakutset kirikule, kelle sees on väga erinevaid maailmavaatelisi seisukohti, et suuta säilitada oma väärikus ja positsioon moraali ning eetika küsimustes. Kirikut mõjutavad mitmed asjaolud. Kindlasti on üheks alalhoidvaks jõuks traditsioon. Sajanditega väljakujunenud arusaamad on püsiväärtusteks, kuid nad ei ole muutumatud. Iga põlvkond esitab uusi väljakutseid, millele peab andma ka vastuseid lähtuvalt  religiooni seisukohalt.

Tänapäeval suhtleme eri kultuuridest pärinevate religioonide esindajatega, kes tahes tahtmatult mõjutavad meie arusaamu inimväärikusest või Jumala tahtest. Võime küll väita, et ega need mõjud ole eriti tugevad. Peame ju oma traditsioonilisi jumalateenistusi Narvas ja Ruhnus, Viljandis ja Reigis ning veel paljudes Eestimaa pühakodades ja palvekambrites. Sellel on oma hindamatu mõju ja suudaksid vaid kogudused ja vaimulikud toimetuleku pinges vastu pidada.

Dr Värniku uuringu andmetel on Eestis endiselt väga kõrge depressiooni tase ja kuritegevuse ulatus. Eks selles ebakindlas ühiskondlikus elus otsivad ka kogudused uusi võimalusi aktiivsemaks tegevuseks, mõned ka püsimajäämiseks. Ühe inimrühma moraali põhimõtted ja ideaalid võivad teiste omadest erineda. Need võivad olla üldinimliku moraali konkreetsed vormid (nt kristlik moraal, ärimoraal, rüütlimoraal, töömoraal, parteimoraal).

Moraalinormide omaksvõtu tagavad sotsialiseerimine (moraaliteadvuse ja südametunnistuse kujundamine, kasvatus), käitumise ühiskondlik hinnang (heakskiit või hukkamõist) ja sellest tulenevad mõjutusvahendid. Erinevalt õigusnormist ei ole moraalinorm seaduses fikseeritud ja tema täitmist ei tagata riikliku sunniga (v.a juhul, kui moraalinorm ja õigusnorm sisuliselt kattuvad).

Moraali toimimise tagab individuaalne kõlbeline teadvus (kohusetunne), mille ühiskonnamoraalis tagavad traditsioonid, tavad, kombed, kasvatus, ühiskonna arvamus ja vaimsed väärtushinnangud.

Kirikuaasta viimasel pühapäeval tähistatav igavikupühapäev suunab meie mõtted nendele meeldetuletustele, mida Kristus viimsepäeva pildis esitas. Mida te olete teinud või mida te olete jätnud tegemata. Seda nii Jumalale, kogudusele kui kaasinimesele. Armastada tähendab teha tegu. Armastada Jumalat, armastada kaasinimest.

Nii lähedal võibki igavik olla olevikule. Tuhat aastat nagu üks päev. Ja seda päeva peame elama, nagu elaksime igavikule. Selle arvestamine kujundab kindlasti igaühe vastutustunnet, väärtushinnanguid ja moraalseid tõekspidamisi. Igale asjale on antud oma aeg. Ja teistele võime teha seda, mida tahame, et meilegi tehtaks.

Einar Soone,
piiskop