Pastori hukk järelvaates

18 aastat pastor Harald Meri hukkumisest

See on üks väheseid raamatuid, mida nüüd puhtast huvist olen lugenud. Dokumentaalne teos Eesti oma asjadest.
Stiili poolest põnevalt ja ladusalt kirja pandud. Lepassalu on aja jooksul ära teinud väga suure uurimistöö. Sellise «omaalgatusliku uurimise» eest, nagu ta seda raamatut nimetab, tuleks teda hea sõnaga tunnustada.
Uurimise tõest
Türi pastoraadi põlengust sai tuletõrje teate reedel, 6. aprillil 1990 kell 03.22. Sellest ajahetkest hakkas sündmustik hargnema. Laibad leiti tänu juhusele nädala pärast, 13. aprillil. 1990. aasta kevadel sai küll ajakirjandusest põnevusega ridu veeritud, et mis selgub. Jõhker kuritöö jäi ametlikult avastamata. Uurimine selles asjas lõpetati 1993. aastal, sest kõik võimalikud uurimistoimingud olid tehtud. 2000. aastast on see kuritegu aegunud, sest toimepanekust möödus 10 aastat.
Peamise põhjusena, miks uurimine seiskus, märgib Lepassalu valitsevate ringkondade huvi puudumist selle vastu. Keegi, ei KGB, riiklik prokuratuur ega rahvuslased, polnud sügavalt huvitatud, et uurimine tõeni jõuaks. ENSV Ülemnõukogu nn mõrvakomisjon omavahelise rivaalitsemisega pigem segas kui soodustas uurimist.
Lugedes tundus, et midagi uut raamatust ei selgu. Lepassalu varieerib ja moduleerib juba teadaolevaid asju. Seni teadmata fakt oli, et Tallinna piiri lähedal toimus rünne, ähvardus laipu (Harald Meri ja Valve Klein) vedanud veoautole UAZ, kus kaks musta Volgat ja kallur püüdsid laibamasinat kraavi suruda. Sellest rääkinud Lepassalule inimene, kes laibaautot roolis.
See oli laipade väljakaevamise päeval, laupäeval, 14. aprillil 1990. Tähendab, kuriteo osalistel pidi olema väga hea ja operatiivne informatsioon liikumisest. Kust see tuli? Tollal veel ilma mobiiltelefonide võrguta.
Kukkumise mütsatus
Minu meelest ei aita selle mõrva lahendamisele kaasa Endel Sõgeli ja Vello Vare elukäigu põhjalik kirjeldus. Kahtlused ja varjud küll, aga ei enamat. Samuti teenib rohkem kollektsioneerimise eesmärki Silver Anniko ja Johannes Vares-Barbaruse mõrva köitmine sellesse raamatusse.
Merit nähti viimati elavana 4. aprilli õhtul, kui pastoraadis toimus laulukoori proov. Sealt kutsutud pastor mitu korda telefoni juurde. Ilmselt sai ta ähvarduskõnesid. Meri palunud kirikuteener Andres Natusel järgmisel päeval valves olla (kus?), sest nemad Kleiniga peavad ära sõitma. Kuhu, seda ta Natusele ei öelnud.
Järgmise päeva hommikul, 5. aprillil 1990 kella 10 paiku läinud kohalik mees Reino Rähni pastoraadi ukse taha. Pärast koputamist kuulnud ta kellegi raskeid samme trepist alla tulemas ja kukkumise mütsatust. Seejärel jäänud kõik vaikseks. Rähni läinud minema, mõeldes, et näe kui ebaviisakad, ei lase tuttavat sisse. 5. aprillil keegi väidetavalt Merit ja Kleini ei näinud. 6. aprilli varahommikul põles pastoraat. Nii et isegi mõrva täpne aeg pole teada.
Teoses jääb avamata Valve Kleini liin. Kes oli Valve Klein, keda nimetatakse koduabiliseks ja majapidajaks? Raamatust saame teada, et ta oli sündinud 5. jaanuaril 1937, seega oli Merist 20 aastat noorem. Veel öeldakse, et nad elasid nagu mees ja naine ning et Klein oli hoolitseva maanaise musternäidis. Mismoodi toimus Meri lahkuminek oma esimesest naisest Noora Merist, kellega tal olid ühised lapsed Aet, Mihkel, Meeli, üllitisest ei selgu.
Kui kogu rahvas koondunuks
Raamatus joonistub välja Harald Meri iseloom. Impulsiivne, äge, põikpäine, allumatu jne. Noorusaegade ulja poksija kuvand saatis teda. Suheteklaarimine Valve Kleiniga, kui autoga öö läbi mööda Eestimaad ringi sõideti ja Harald ähvardas kaldast alla kihutada, ei tõmba just sümpaatiaga tema poole vaatama. Pastor oli tol 1989. aasta sügisel saamas 72aastaseks.
Raamatu lõpuosas, olles vestelnud umbes poolesaja Harald Merit tundnud inimesega, ütleb Lepassalu, et tal on õigus isiklikule arvamusele. Harald Meri mõrva tellis keegi libametsavendade, vangilaagri koputajate või kohalike reeturite hulgast, kes metsavendi üles andsid. Niisugustel oli ja on reetmine veres. Need tegelased esinesid aastail 1989–1990 suurte rahvuslastena. Meri paljastused mineviku kohta oleks nende maine hävitanud.
Harald Meri öelnud Kautla mälestusmärgi avamisel 1989 kuulsa lause, et neist kõige punasematest on saanud kõige sinimustvalgemad. 1990. a kevadel, veel enne Meri kavatsetud sõitu sõpruskogudusse Soomes, hakkas KGBga seotud kohalikel reeturitel ühtäkki väga kiire. Mõrva tegelikud täideviijad ehk «karistuskomando» tellitud Venemaa vangilaagreist.
Mõrva lõplik lahendamine olnuks võimalik, kui selleks koondunuks kogu rahvas. Kui kogu rahvas… Nagu II maailmasõja järel tunti igas vuntsidega mehes ära Adolf Hitlerit. Laibad leitigi kiiresti just tänu üldrahvalikule ärevusele ja valvsusele. Kuid rahvas on killustunud, tuimunud, väsinud, umbusklik.
Kõige hävitavam, mis nõukogude aeg tegi, on usalduse igasugune kadumine. Mõned tunnistajad on hiljem oma tunnistust muutnud. Möödunud 18 aasta jooksul on palju vanemaid inimesi meie hulgast lahkunud ja uurimine muutub järjest lootusetumaks. Ning lõpuks – kes seda nii väga tahabki?
Võiks ju pöörduda sensitiivide poole, keda Eestis olevat omajagu. Mida nemad näevad vaimude väljas? Info möödaläinud sündmuste kohta hõljub üleval väga kauge ajani tagasi. Kontrolliks saab võrrelda kolme või viit nägemust. Üksi tulevikusündmused on Jumala ainuteada.
Rannar Susi