Jõgeva koguduse reis on alati oodatud

Koguduse juhatuse esimees Mare Rosin korraldas Jõgeva koguduse liikmetele ka tänavu reisi. 9.–10. augustil külastati Osmussaart, mis on Eesti kõige loodepoolsem saar.

Suvi on aeg, mil avastada uusi paiku ja end terveks aastaks laadida. Mare Rosin on paljude muude tegemiste kõrval südameasjaks võtnud korraldada suviti koguduse rahvale ja sõpradele reise Eestimaa saartele. Juba külastatud Vormsile, Ruhnule, Kihnule, Naissaarele, Pranglile, Aksile, Muhumaale, Saaremaale, Abrukale, Aegnale ja Hiiumaale lisandus augustis Osmussaar. Reisiseltskonnas oli päris palju neid, kes aastate jooksul kõik reisid kaasa on teinud.

Klaasimuuseumist Dirhami

Teel mõnele saarele väisatakse ka erinevaid vaatamisväärsusi. Järvakandi klaasimuuseumis oli põnev ringkäik giidiga. Saime teada, kuidas esimesest klaasikoja asutamisest ja käsitsi klaasivalmistamisest Eestis kulus klaasi masintootmiseni Järvakandis 300 aastat.

Näitusel „Sünnist kuni surmani“ on üle 100 aasta vanuseid klaasesemeid, ka rariteete. Väljapanekud on pilkupüüdvad ja huvitavad ning pakuvad toredat äratundmisrõõmu. Muuseumis kajastatakse ka Järvakandi ja lähikonna külade ajalugu. Järgmise aasta maini on klaasimuuseumis avatud Madis Eelmaa klaaskarahvinide näitus „Karahvinid – valik Euroopa klaasimeistrite töid 18.–20. sajandist“. Tasub vaatamist!

Üle mere Osmussaarele viis meid Dirhamist oma paadiga vahva paadikapten, saarevaht, lamba- ja Šoti veiste kasvataja, Osmussaare Fondi juhataja Rita Koppel. Suuruselt Eesti neljateistkümnes saar on Euroopa Liidu kaitsealune. End tuletorni juures asuvas puhkekeskuses sisse seadnud, alustasime koos külalislahke perenaisega pea kolmetunnist autosafarit Osmussaarel.

Osmussaare kabel

Põige Osmussaarele

Ilm hoidis, küll aga nägime välgunooli sähvimas ümber saare. Osmussaarel on väga palju kadakaid, lambaid ning Šoti mägiveiseid – nemad hoiavad silma peal saare haljastusel ja kujundavad seda omal moel. Erilist kaitsmist väärivad saare linnustik, taimestik, klibuväljad ja Neugrundi meteoriidikraatrist pärinevad suured kivid ehk nn Osmussaare kaksikud. Laadisime end seal meiegi.

Tutvusime veel saare looduslike vaatamisväärsustega, nägime omal ajal mahajäetud militaarobjekte, peatusime vana kabeli ja kalmistu juures. Kellatornis olev kell helises kutsuvalt. Arvatakse, et esimene puidust kabel rajati siin 16. sajandil sadamakoha juurde. Maapind saare kohal on aastatega nii palju tõusnud, et nüüdseks asub kabel poolteist kilomeetrit põhja pool.

Kabel oli omal ajal suur ja ilus. Nii kabel kui tuletorn hävitati 1941. aastal sõja käigus. Tuletorn taastati juba varem, kabeli müürid ja kellatorn kella ning tuulelipuga hiljem. Osmussaar võlus oma rahu ja vaikusega, siia tasub tulla kauemaks. Giidi lood saare elust ja ajaloost viisid meidki ajarännule. Autosafaril kohtusime ka Šoti veiste ja eri tõugu lammastega, kes justkui müstilisel moel ikka mõnest kadakapõõsast või puu tagant vastu vaatasid ja pilguga saatsid. Kui lambaid pidi saarel kokku olema 350, siis neid sümpaatseid veiseid olevat 100. Öömaja tuletorni juures puhkekeskuses ootas, punavat päikeseloojangut merel imetleti ka torni tipust.

Reisiseltskond Osmussaare kabeli juures. 2 x Jaana Koppel

Tagasi mandril

Uus päev viis taas üle mere. Et meid oli palju, tuli paadil teha mandrile kaks sõitu. Lained andsid tunda, kui võimas on looduse vägi. Paldiskis ootas meid giid Riina Kangro. Bussiekskursioonil rääkis ta värvikalt linna ajaloost, peatusime kaunil pankrannikul, vaatasime Eesti kõrgeimat tuletorni ja René Reinumäe tehtud Amandus Adamsoni skulptuuri „Laeva viimne ohe“ suurendatud koopiat.

Mälestussammas Russalka on esimene eesti skulptori loodud monument Tallinnas ja Eestis. Külastasime Paldiskis ka õigeusu kirikut ja koduloomuuseumi Taverni teisel korrusel, kus püsinäitusel „Ajaloolised relvad kogu maailmast“ on väljas pea 150 väga erilist eksponaati. Paldiski oli ju omal ajal täielikult suletud salajane linn. Seda enam on seal praegu avastada.

Amandus Adamsoni ateljeemuuseum asub tema kunagises suveateljees. Giid tutvustas skulptori elu ja loomingut, nägime väljapandud mööbliesemeid, dokumente ja fotosid. Puitpitsiga kaunistatud uhke tuulelipuga maja on väga ilus, kõrvalhoones asub maaligalerii. Õues on kasvamas Adamsoni enda istutatud võimas pea saja-aastane lehis.

Keilast läbi sõites vaatasime koos Anu Väliahoga linna kaunist lilleaeda ja värvilist purskkaevu ning kirikut. Keila kirik sai alguse juba 1280. aasta paiku ja on Harjumaa suurim keskaegne maakirik.

Saarte ringi seltskond tänab reisijuht Mare Rosinat ja bussijuht Silver Seppa. Need väljasõidud on väga oodatud ja ühendavad.

Jaana Koppel