Kolm tähtsat kohtumist inimese elus

Käesoleval vaimse tervise kuul mõtisklen kohtumiste üle. Kelle või millega saame kohtuda? Arvan, et saame kohtuda kõige ja kõigiga. Toon esile kolm eriti olulist kohtumist, milleks on kohtumine ligimes(t)ega, kohtumine iseendaga ja kohtumine Jumalaga.

Keskmine inimene peaks interneti andmetel kohtuma elu jooksul 80 000 inimesega ehk 0,00102%ga kogu populatsioonist. Enamik neist kohtumistest ei jää tema elu mõjutama, olles pigem taustavirvenduseks. Ometi võib mõni väga pisike ja juhuslik kohtumine olla tähenduslik veel pikka aega. Olen märganud, et hommikuse teenindaja lahke sõna võib kogu päeva helgemaks muuta ja innustada omakorda mind olema teiste suhtes kenam ja tähelepanelikum.

Kui ma kohtun 80 000 inimesega, siis imeline on selle juures, et iga kohtumine neist on ainulaadne ja kordumatu. Igas inimsuhtes, mille oma elus loon, on midagi, mida üheski teises suhtes pole. Nii näiteks ei ole ma kunagi päriselt sama inimene kolmele erinevale sõbrale.

Ka kohtumine ühe ja sama inimesega võib olla eri perioodides ja eri rollides. Ühtlasi võib see ajas muutuda. Kujutage ette, et kohtuksin oma lapsega täpselt samade käitumisviisidega ja samadel alustel, sõltumata sellest, kas ta on kahe- või 20aastane. Kui kohtumine on olemasolul ja käesoleval hetkel põhinev, siis oleks see pehmelt öeldes kummastav. Need suhted, kus lapsevanem kohtleb täiskasvanud last endiselt väikelapsena, ei saa toimida, sest nendes kohtumistes pole lubatud kasv, muutumine ja areng. Võib öelda, et välja on jäetud see, mis on päriselt iga sügavama kohtumise tõeline olemus – arvestamine sellega, kus on mõlemad osapooled täna ja millistel alustel praeguses hetkes kohtutakse.

Minu jaoks on kõige ehedamad kohtumised ligimes(t)ega need, kus mõlemad osapooled on siiralt ja avatult olemasolevas hetkes. Teadlased on uurinud ilmingut, kus inimesed on üksteisega ühel „lainepikkusel“. Tänapäeva tehnoloogia abil on võimalik näha suhtes olevate paaride ajulainete sünkroniseerumist. Aga mitte ainult: ka sõprade ajutegevuses ilmnes maailmataju ning reageerimiste osas sarnasusi, mis on seda suuremad, mida esmasem ja lähedasem on sõprus, ning väiksemad kaugema lähedusastme puhul. Usun, et mida rohkem on meie elus selliseid kohtumisi, kus saame mõtteid ja maailmapilti jagada, seda paremas seisus on meie vaimne tervis.

Teistega kohtumise oluline eeldus on iseenda tundmine. Olen märganud, et mida rohkem tean iseenda kohta, seda vähem on mul keerukusi ja emotsionaalseid põrkamisi ümbritsevate inimestega. Julgustan inimesi alati julgelt kohtuma iseendaga. Kes ennast ei tunne, kannab paljud mõtted ja tunded, mis on temas eneses, üle teistele inimestele. On hea teada, et igat suhet ja igat gruppi mõjutab see, kui palju selles olevad liikmed iseennast tunnevad.

Viimaks ei saa ega tohi unustada Jumalat. Kohtumine Jumalaga on üks kristliku elu alustalasid. Vahel olen märganud, et argiaskelduste keskel jätan just Jumala tagaplaanile, justkui ühe neist kümnetest tuhandetest inimestest, kes mu elu vaid taustavirvendusena läbivad. Ometi vajab minu suhe Jumalaga pidevaid uuendatud kohtumisi – aja, muutuste ja kasvuga arvestamist. Mida rohkem ma end temale häälestan – tõeliselt sünkroniseerida püüan –, seda enam saab tema minus esile tulla. Soovib ju iga kristlane saada natukenegi rohkem aru Jumalast ning olla pisut rohkem Jeesuse moodi. Mina küll soovin.

Kohtumises on tohutu potentsiaal. Üksainus tõeline kohtumine võib mõjutada kogu edasist elukäiku. Sellistele kohtumistele vaatan oma elus tagasi siira tänumeelega. Need on ehedad ja ei unune.

Kaili Särg
hingehoidja