Teistsugune vaim

Nelipüha on möödas ja kolmainupüha kohe käes. Pühast Vaimust ei saa ilmselt üle ega mööda kummalgi pühal. Just Püha Vaimu puudutus on usuga küllastav seisund, mille poole inimene on ristiusu algusaegadest peale igatsusega õhanud. Sõnal «vaim» on eesti keeles avar tähendusväli, alates üleloomulikust olendist, kummitusest, õhkkonnast, meeleolust ning lõpetades sisemaailma ja hingega.

A. H. Tammsaare peab silmas ilmselt inimeste tunnetuslikku sisemaailma, kui ta kahetsevalt nendib: «Vaim on saanud loiuks, lõdvaks, vaim on muutunud ostetavaks ja müüdavaks, vaim ei vaja enam niipalju tõde kui kasu, selles on häda. Kes unistab teistsugustest aegadest, see unistagu teistsugusest vaimust, see on peaasi.» Kui aktuaalselt see mõttekäik praegugi kõlab! Millisest vaimust ja millistest aegadest me unistame? Milline vaim praegu kõige paremini müüb?
Poliitikud ja ajakirjandus kuulutavad majanduskriisi tulekut. Hoiatavad olukorra eest, kus pool elanikkonnast on võlgu ning legaalset sissetulekut peale elatusmiinimumi pärast võla ja intresside tasumist inimestele enam kätte ei jää. Hulk inimesi aga ei pruugi oma võlakohustuste täitmisega hakkama saada, haarates viimases hädas kiirlaenude hukutavast õlekõrrest. Psühhiaater Jüri Ennet kardab, et sellises majanduslikult väljapääsmatus olukorras võidakse pigem alla anda ja elust loobuda. Ja ega selliseid inimesi aidatagi kerge ole – antidepressantide jaoks neil ju raha pole ja ega tablettidega sotsiaalset häda ravida saagi. Toetuda saavat inimene pigem usule või riigile kui süsteemile. Meil aga polevat Enneti sõnul õieti kumbagi.
Usun, et ma väga ei liialda, kui väidan, et sellise häda taga on suuremal määral tarbimisühiskonna vaim, mis meid kõiki meie palumata mingil määral puudutab ja mõjutab. Erich Fromm räägib inimese turuloomusest, mis põhineb iseenda kogemisel tarbeesemena ning milles meist saab kaup isiksuseturul. See on tõeliselt skisofreeniline olukord, kus meist saab müüja ja müüdav kaup üheaegselt. Lakkamatut tarbimisiha õhutab «omava eluviisi» juures ka arusaam, et meie väärtus ehk turuhind on seda suurem, mida rohkem trendikaid ja väärtuslikke asju me omame. Nii ostab inimene pahatihti endale uue mobiiltelefoni või auto, kuigi vananenud mudeliga oleks saanud veel hakkama küll, sest koos nende turuväärtusega tõuseb ka tema oma.
Tarbimisühiskonna vaimu puhul ei saa õnneks või õnnetuseks rääkida tarbimise lõputust nõiaringist, sest kaugemas perspektiivis ei ole meie planeedi ressursside ammendumise ja ökoloogilise kriisi tõttu see ühiskond jätkusuutlik. Turuloomuse teiseks tagajärjeks on inimese isikupära kadumine. Oma minast loobumist on pidanud vajalikuks küll ka Jeesuse õpetus, kuid seda mitte enese müümiseks. Tarbimisühiskonnas kohandame oma mina aga lihtsalt sellega, mis turul müüb. Turg n-ö dikteerib meie isikupära ja unelmad. Samal moel dikteerib turg ka poliitiliste parteide programmid ja valimislubadused.
Kirikuna võiksime ja peaksime aga küsima, kuivõrd tarbimisühiskonna vaim meid puudutab. Milline vaim meid juhib? Kas tarbimisühiskonna vaim laseb turul dikteerida meie kuulutuse sisu ja selle pakendi? Kui palju arvestame sellega, mis on inimeste silmis pelgalt populaarsem või mil moel rohkem usku müüa? Siit võib kergesti jõuda arusaamani, et usk on kaup ja meie oleme kaupmehed, kes peavad kasudega kauplema. Seda enam et sellisest kauplemisest rääkis oma tähendamissõnas ka Jeesus. Marcel Gauchet oma essees «Religioonist demokraatias» kinnitab, et religioosse käitumise tuumaks on saanud otsing, mitte vastuvõtt, ning turul on nõudlus eelkõige inimeste ühiskondliku toimimise ja eksistentsi mõtestamise järele. Kas saab aga kirik kinnitada ja positiivselt mõtestada inimese turuloomust ja tarbimisühiskonna vaimu? Kas saame kuulutada otsingut ilma selle eesmärgita – usukindluseta, milles Püha Vaim asendab meis isekuse ja maailma vaimu? Vaevalt küll. Selliselt püüaksime rakendada Püha Vaimu pelgalt selle maailma vaimu teenistusse turul konkurentsis püsimiseks ning meist saaksid just sellise müüdava vaimu kandjad, millest rääkis Tammsaare.
Mis on aga see, millega suudame kirikuna aidata inimest, kes on tarbimishammasrataste vahele jäänud? Me ei saa kinnitada talle selle ühiskonna vaimu ja pakkuda usku, mis müüks turul. Teistsugusest ajast ja vaimust pole vaja unistada. See vaim on meiega ka praegu ja jääb meiega aegade lõpuni. «Loo mulle, Jumal, puhas süda, ja uuenda mu sees kindel vaim!» (Ps 51:12). Olgu Jumal armuline kõigi vastu, kes selle maailma vaimu lõksu jäänuna hädasse on sattunud, ja andku ta meile oma Püha Vaimu väge neid inimesi aidata, kui nad meie poole pöörduvad.

Taavi Laanepere,
kaitseväe peakaplan, major