Sirje Parameel: ma pole oma valikut hetkegi kahetsenud
/ Autor: Tiiu Pikkur / Rubriik: Portreelood / Number: 18. juuni 2008 Nr 29 /
Sel kevadel saatis Keila Miikaeli kogudus pidulikult pensionile oma kauaaegse sekretäri Sirje Parameele. Ent energiline naine ei ole sellega kogudusetööst kõrvale jäänud. Endiselt laulab ta segakooris ja on koorivanem. Endiselt võib teda näha asju ajamas kantseleis, kus ta uuele õpetajale oma kogemustega väärtuslik abimees on.
Asutas laulukoori
Keila kogudusega tekkisid Sirje Parameelel esimesed sidemed 1991. aastal, kui õpetaja Jaan Jaani ta laulukoori asutama kutsus. Septembris loodigi segakoor Miikael, mis tegutseb tänini. Peale jumalateenistustel laulmise on käidud külas teisteski kirikutes ja lauldud kalmistupühadel, ka koos kohaliku baptistikoguduse kooriga. Üles on astutud kontsertidega.
Sirje on olnud Keila koguduse sekretär alates 1993. aastast ja kaasa elanud kõigile sündmustele, mis taasiseseisvumise algusaegadel kogudusega juhtus. Näiteks kogudusemaja tagasisaamine oli tema sõnul omaette ooper. «Maja oli kohutavas seisus ja me tegime kooriga talgukorras siin esimese remondi. Muidu tegime käärkambris proove, seal oli aga talvel väga külm. Nii saime hakata kogudusemajas harjutamas käima.»
Külm käärkamber on aga minevikumälestus. Sirje meenutab: «Panime ükskord õpetaja Jaaniga pead kokku ja otsustasime, et teeme selle väljamineku ja ostame ahju, ning nüüd on seegi ruum soe.» Kirikusse ei pea ka enam külma kätte minema, sest möödunud suvel tehti uued katlad. «Ahjud olid nii läbi, et kirik oli küttes maani suitsu täis. No mis on kütmisest kasu, kui peab uksed lahti hoidma, et suits välja läheks. Nüüd on meil korralikud ahjud,» lausub ta rahulolevalt.
Sekretär olgu hea suhtleja
Oma pikast sekretäritööst on Sirjel hea meel rääkida algusaastatest, kui rahvast kirikusse palju tuli, olid suured leerid, palju ristimisi ja andis ikka neid tunnistusi välja kirjutada. «Alguses oli vaja anda väga palju tõendeid välja, oli ju omandi tagastamise aeg. Meil on kolm personaalraamatut alles ja neist said inimesed andmeid oma esivanemate kohta. Küll sai neid tõendeid siin klõbistada,» räägib Sirje tollasest arhiivitööst. Pikkamööda tuli tööd juurde, sest kes hästi töötab, sellele antakse juurde. Sirje hakkas raamatupidamisasju ka ajama, oli juhatuse ja nõukogu liige.
Miks aga siiani väga energiline naine otsustas sekretäriameti maha panna? «Seitsekümmend aastat turjal, mõtlesin, et aitab küll. Kui poleks õpetaja Marek Roots oma perega tulnud, oleks olnud see muidugi problemaatiline,» selgitab ta. «Koguduse sekretär peab olema hea suhtleja, raamatupidamistööd tundma, ajalugu teadma, kirikueluga laiemalt kursis olema. Lihtsalt tänavalt sisseastunu ei saa selle tööga hakkama.» Sirje on rõõmus, et õpetaja Marek Rootsi abikaasa võttis tema ameti üle. «Ta on seda tööd teinud ja sai kohe minu asemele asuda. Kuni nad sisse elavad, ma aitan ikka.»
Leerirühm suurenes
Üheksakümnendate töörohked päevad on koguduse kantseleis asendunud rahulikuma päevakavaga. «Peamiselt tullakse liikmeannetusi tegema, kuid uuritakse ka leerikooli kohta. Vahepealsest tagasiminekust oleme üle saanud ja 16-liikmeline leerirühm töötab. Siis tullakse matuste pärast, meie kogudusel on kolm kalmistut: Ohtu, Karjaküla ja Korvi. Keila linnas kalmistut polegi.»
Koguduse liikmeskond on aastatega kahanenud. «Üks kurb asi on, et noored käivad leeris, mõni maksab maksu ära ka, ja siis nad kaovad. Mõni üksik tuleb hiljem laulatama või oma last ristima,» on Sirje murelik ja kiidab samas tublisid vanaemasid, kes oma laste ja lastelastegi eest, sageli viimaste teadmata, liikmeannetusi teevad. Kahjuks aga kaob kogudusest terve pere, kui ema siitilmast ära kutsutakse. Oleme neile südamele pannud oma järeltulijatega sel teemal rääkida.»
Tihe side soomlastega
«See aeg siin koguduse juures on olnud mulle väga tore ja huvitav ja andnud väga palju. Meie koostöö õpetaja Jaan Jaaniga (oli koguduseõpetaja 1989–2007 – T. P.) sujus väga hästi. Meil on olnud väga huvitav koorielu, olen algusest peale koorivanem olnud. Oleme palju reisinud sõpruskogudustes. Kauaaegsed suhted on meil Huittineni kogudusega Soomes,» sõnab Sirje.
Soomlastega suheldakse jätkuvalt. Alguses, kui ajad kitsamad olid, saadi humanitaarabi. Nüüd kutsuvad soomlased oma koguduse eakate suvelaagrisse. Sirje soome keele oskajana viib Keilast rühma kohale ja on seal nende tugi ning tõlk. «Meid on seal alati väga toredalt vastu võetud ja me oleme väga tänulikud selle võimaluse eest,» kiidab Sirje. Juba mitu aastat on Soomest rahalist abi saadud, mis remondi peale kulub.
Kiirelt läinud aeg
«Viis aastat on nagu lipsti läinud» Sirje meelest, keda sekretäriks kutsusid õpetaja Jaani ja koguduse juhatuse esimees Margus Välja. Ju siis jäi meestele silma aktiivne koorivanem, kes Tallinna Keemia- ja Farmaatsiatehasest viiekümnesena nooreks pensionäriks sai. «Mõtlesin kolm sekundit ja jäin nõusse. Ja ma pole seda valikut hetkegi kahetsenud. See on olnud mulle väga rikastav kogemus ja hoopis midagi muud, mis oli varem,» sõnab Sirje, kes farmaatsiatehaseski ühiskondlikult aktiivne inimene oli.
Rahulikust pensionäripõlvest ei saa rääkida naise puhul, kes ei tee ainult kokkuvõtteid, vaid räägib innustunult, mida kõike koguduses tegema hakatakse, kuidas laste- ja noortetöö taaselustada või kiriku remont lõpuni viia jne. Tugevat tervist ja jätkuvat energiat, Sirje Parameel!
Tiiu Pikkur