Õppimise aasta

Sügise paratamatu lähenemine viib meie mõtted koolile ja teadmiste omandamisele. Tehakse tõsisemaid plaane, kuid olenemata sellest, kas ees ootab töökoht või koolipink, on see ikka seotud valmisolekuga anda endast parim, olles samas valmis õppima midagi uut.
Ka kogudustes peaks praegu valmima uue hooaja tööplaanid, kus teenistuste ja ürituste kõrval kirjas täienduskoolitused.
Sõnapaar «elukestev õpe» on kirikus väga kohane, sest kristlasena kasvades õpime inimeseks olemises kogu aeg midagi juurde. Mõni loeb pidevalt teoloogilist, teine ilukirjandust, mõni meist läheb keeltekooli, et teisi rahvaid ja nende kultuuri paremini mõista.
Koguduse töötegijatena peaksime end erialaselt ja ka laiemas plaanis pidevalt täiendama, sest mida on meil muidu inimestele öelda. Kui koguduse organist kogu aeg sama repertuaari mängib, siis hakkab see kirikulistele varsti kõrva ja korduva, isegi aastatetaguse jutluse märgivad koguduse liikmed muidugi kohe ära!
Koorijuhi ülesandeks on valida uut ja jõukohast, kuid arendavat repertuaari, kuigi ka vanu laule on aeg-ajalt tore laulda. Tänavune aasta on eriti raske neile, kes koguduse kooriga ka üldlaulupeoks valmistuvad, sest omandamist ootava repertuaari nimekiri on tavalisest poole pikem. Lisaks on laulupeole registreerunuid rohkem, kui kaare alla ära mahub, ja konkurss tuleb seega tugev!
Orelimängijad õigupoolest ei saakski suvel puhata, sest just soojal ajal on kõige paremad tingimused kirikus harjutamiseks ja uue kava õppimiseks. Suur osa meie ilusatest pühakodadest on kahjuks talvel kütmata ja pikem harjutusaeg hakkab tervisele. Mitmel pool on veel alles orelipuldi ümber ehitatud akendega kapikesed, kuhu organist elektriradiaatori sisse sai seada. Ühest küljest segab selline kapp küll organisti tööd, teisalt on see ainsaks võimaluseks külmas kirikus piisava pikkusega harjutustunde teha. Kapp on mõnel pool paraku nii kapitaalselt ehitatud, et tema ajutine eemaldamine-paigaldamine on peaaegu võimatu. Vastupidisel juhul oleks sellest orelimängija tervisele palju kasu ja ettekäändeid kirikus külma tõttu mitte harjutada oleks vähem.
Äsja lõppenud orelifestivali taustal on orelimuusikale tavalisest rohkem tähelepanu pööratud ning huvilised on saanud kuulda ja näha palju inspireerivat. Orelimängu esmakordne nägemine on inimesi ka üllatuma pannud, sest nad ei kujuta ette, milline vaatepilt see võib olla: käte-jalgade koordineeritud töö ja registratsioonikunst, kuhu mõnikord isegi paar abilist on kaasatud – see kõik toimub tavaliselt varjatult orelirõdul. Ja lisaks on meil tavaks öelda: orel mängib!
Professor Lepnurm armastas rõhutada, et orelimängijaks õpitakse 20 aastat. Kirikumuusikat saab praegu Eesti õppida kolmes koolis ja õppeaeg on keskmiselt neli aastat. Kahjuks on sisseastujaid vähe ja see paneb murelikult küsima, kas peaks orelid koos organistidega muinsuskaitse alla võtma. Nigelad väljavaated palga osas viivad seda keerulist ametit õppima vaid tõelised fanaatikud või erakordselt pühendunud inimesed või ka need, kes leiavad endas jõudu orelimäng n-ö teise erialana selgeks saada.
Eestis on mitmeid haruldasi ameteid, millele riik on õla alla pannud: kas või näiteks saarevahid. Võib küll arvata, et kui organiste riigipalgale püüaksime saada, siis alustatakse kohe aktiivset väitlust kiriku ja riigi lahushoidmise teemadel.
Kui aga vaataks asjale hoopis ootamatust vaatepunktist: organist kui muinsuskaitse- või kultuuriametnik, kes valvab kultuuriväärtuse säilimise üle, korraldab rahvale regulaarselt orelikontserte ja tutvustab lastele haruldast instrumenti. Oma koguduse piirkonnas on õpetatud organist tavaliselt ainus, kes teab, mida sellise pilliga ette võtta, kuidas seda käsitseda ja kaitsta. Tema organiseerib orelimeistri kutsumisi ja algatab sagedasti ka remonte. Sajandite tagant teame, et Sweelinck oli linna palgal ja pidi igal pühapäeval pärast teenistust rahvale tasuta tund aega orelit mängima.
Riigi majandusel ei lähe just hästi, kuid diplomiga organiste pole ju palju …

Piret Aidulo,
Kirikumuusika Liidu juhatuse esimees