Kriiside puhul saab kogudus kogukonda siduda

21. veebruaril arutati Tallinnas kirikuvalitsuse ruumes EELK koguduste kriisideks valmisoleku plaani koostamist.

Koosolekut juhatanud õp Margus Suvi märkis, et tegemist oli esimese kokkusaamisega, mille eesmärk oli lükata käima protsess koguduste kaasamiseks kogukonnaülese kriisikava elluviimisse.

Huvi oli elav ja osavõtjate arv näitas teema vajalikkust. Lisaks füüsilisele kohaletulemisele võis osa võtta ka veebi vahendusel. Osalejate seas oli EELK vaimulikest reservkaplaneid ja Kaitseliidu liikmeid (enamasti Kaitseliidu liikmetest vaimulikud), päästeameti inimesed ja politseikaplanid, hingehoiukeskuse ja Eesti Diakoonia esindajad.

Alustati raamküsimusest: milles kogudused peaksid valmisoleku saavutama? Siis, kui katkevad elutähtsad teenused ning on hädaolukord ja/või sõjaline agressioon.

„Kriisiplaan tuleb luua koguduste tasandil, sest nemad teavad kohalikke vajadusi ja võimalusi kõige paremini. Sellekohane suunis võiks aga lähtuda kirikukeskusest,“ võtab arutelu tulemuse kokku õp Avo Üprus Eesti Diakooniast. Ta täpsustab, et vaja on välja selgitada ohud ja võimekused. Selleks omakorda ongi vaja plaani, millal, kes, kus, mida teeb. Plaan peab olema valmis varem, enne kriiside tekkimist. Üprus kõneleb kriisidest, mitmuse vormis. Vaja on konkretsieerida võrgustik.

Päästeameti esindajad tutvustasid inimese isiklikku kriisiplaani. „Nagu lennukis, et kõigepealt hapnikumask endale pähe ja siis aitad teisi,“ toodi sisu elavdamiseks eluline näide.

Päästeameti vaates kätkevad EELK kogudused tohutut potentsiaali. Seda oleks mõistlik ära kasutada võimalikele kriisidele vastu astumisel. Riskikommunikatsioon peaks toimima ka koguduste kaudu. Kogudused saavad olla kommunikatsiooni kandjad – läbi oma liikmete viia vajaliku teabe inimesteni.

Kui teooria ütleb, et oluline on luua kontaktvõrgustik ja otsekontaktid kohalikul tasandil, siis kogudused on justkui loodud sellise ülesande teostamiseks. Kogudus saab ennetusvaldkonnas olla toeks häälekandjana, kogukonnale oluliste sõnumite edasiviijana. Just nii saab kogudus kogukonda siduda. Kriisi puhul toimib ka kirikukell kommunikatsioonivahendina, edastades muu hulgas sõnumit edasielamislootusest.

Toonitati, et hädaolukord  ehk elutähtsate teenuste katkemine ja sõjaolukord on erinevad tasandid. Nendega tegelevad turvalisuse nõukogu maakonna tasandil ja kriisikomisjon omavalitsuse tasandil.

Et kogudused sidusamalt osaleks üldises kriisitöös, peab üksikkogudusel olema oma plaan – oma kriisiplaan üheks päevaks, kolmeks päevaks, kolmeks kuuks jne. Päästeameti poolt jäi kõlama lubadus, et ollakse valmis aitama ja korraldama koolitust kirikuringkondadele. Aitama koostada plaani, milles oleks arvestatud kiriku hingehoiualast kompetentsi ning oskust tegutseda inimestega.

Kaardistada on vaja ressursid – psühholoogilised, teadmised/oskused, teavitusvõimekus. Väga oluline on, et erinevate kriiside kestel oleks tagatud kiriku töö – jumalateenistused, hingehoiupunktid, psühholoogiline nõustamine, varjumisvõimalused koos esmatarbevarustusega.

Otsustati, et kiiremas korras käivitatakse üle EELK piirkondlikud 90minutilised kriisikoolitused, mille läbiviimisse on kaasatud päästeamet. Peeti mõistlikuks viia need koolitused läbi praostkonnapõhistena. Kogudusi innustatakse koostama oma kriisiplaani, selleks on hea võtta aluseks päästeameti koostatud ankeet kogukonna kriisiplaani koostamiseks.  Toonitati, et kuna vaimulikel on sageli riigikaitsealased ülesanded ning kriisiolukorras nad lahkuvad kogudusest, siis võib kriisiplaani rakendamine jääda ilmikute kanda.

Eesti Kirik