Kristuse kujutamisest

Vahel võib kuulda kurtmist selle üle, et kirikuid ja usutunnistusi on liiga palju. Kui Jumal on üks, miks teenitakse teda nii erinevate viiside ja vormidega? Kas poleks parem olla üheskoos ja tunnistada usku ühetaoliselt? Kristlaste omavahelised vaidlused lahkarvamuste üle parema jumalateenistuse, õpetuse õigsuse ja eluviisi puhtuse küsimustes lähevad sageli sedavõrd tuliseks, et kannatada saavad omavaheline osadus ning maailmale antav tunnistus. Miks Jumal seda lubab? Miks ei peata ta ususõdasid ega pane kätt suu peale neil, kes vaieldes tema nime ilmaasjata suhu võtavad?
Nii mõnigi otsija väsib, kogedes kristlaste erimeelsusi. Kellel on õigus? Mis on meie usus tõesti oluline? Kust algab kristlus ja mis teeb inimesest kristlase? Neile küsimustele on otsitud vastuseid kiriku esimestest päevadest tänaseni. Vaatamata kristlaste ühinemispüüdlustele, kokkulepetele ja koostööle tekib ikka üha uusi erimeelsusi ning lahkliikumisi.
Neile küsimustele vastuseid otsides tundub olevat abi usu ja maalikunsti võrdlemisest. Vaieldamatult on Jeesus kõigi aegade kõige enam kunstnike poolt kujutatud ajalooline isik. Temast tehtud pildid erinevad veelgi enam kui kirikute kombed ja usuteadlaste õpetused. Vahel kujutatakse teda sinisilmse ja heledapäise, vahel tõmmu või mustanahalisena. Rõivad tema seljas ja asjad tema ümber on samuti erinevad. Toogad ja teksapüksid, lossid ja agulid on ainult mõned näited lugematust hulgast erinevustest Jeesust kujutavatel piltidel. Vaatamata kõigile lahknevustele üksikasjades on Kristust kujutavatel piltidel siiski midagi ühist, mis aitab meil Jeesuse teiste hulgas ära tunda. See seletamatu miski kumab läbi Kristuse ilme ja annab meile selge tundmise: see on tema!
Ristiusu ja kõigi teiste uskude vaheline piir kulgeb mööda suhtumist Jeesuse isikusse. Kelle me ütleme ta olevat? Kas ühe prohveteist või inimeseks sündinud Jumala? Mida me temalt ootame? Kas seda, et ta mõned meie elu kitsaskohad lahti lükkaks või et kogu maailma vabastaks? Milline on meie suhe temaga? Kas me palume tal üles otsida ja ära tuua maha unustatud vihmavarju või järgime teda kui õpetajat, oma Issandat ja oma Jumalat?
Kristlus algab suhtest Jeesusega, kes on Kristus. See kulgeb läbi suhete ligimestega, kes meile Kristust kuulutavad ja kelle juurde ta meid läkitab, ning viib Isa juurde, kes teda on saatnud meid otsima ja enda juurde juhatama. Igas suhtes on alati vähemalt kaks osalist ja keskkond, kus nad kokku saavad. Jumal on tulnud Jeesuses meie hulka ja saanud meie sarnaseks, et võiksime teda näha ja kuulda, et suudaksime temaga suhelda. Ta ei muutu ega mugandu vastavalt moele või ajavaimule, ta ei hakka ka «huntidega hundikeeles ulguma» neile mõistetavaks muutumise või nendega parema läbisaamise nimel. Ta pigem muudab neid, kes usaldavad temaga ühendusse astuda.
Öeldakse, et inimesed, kes kaua koos elavad, eriti abikaasad, lähevad aja jooksul ühte nägu. Milles see ühenäolisus seisneb, on raske seletada, kuid kerge ära tunda. Mitte ainult lapsed ei jäljenda oma vanemaid, me kõik võtame märkamatult omaks teiste poolt kasutatud sõnu ja hääletoone, ilmeid ja poose. See juhtub igas inimeste osaduskonnas: kodus ja perekonnas, koolis, reisiseltskonnas, suvemalevas, sõjaväes, koguduses, töökohas, tänaval – kõikjal, kus inimesed on mõnda aega üksteise seltsis. Iga osaduskonna liikmed jäävad kõik erinevateks inimesteks, säilitavad oma näo ja oma arvamuse. Siiski kujunevad koos olles ka ühised vaated ja viisid, mida märgatakse vahest alles siis, kui ollakse mujale, teistsuguste, teisiti mõtlevate ja tegutsevate inimeste hulka sattunud.
Kristus muudab meid, kui me temaga koos oleme ja temaga oma aega veedame. Ta tuleb meile nii lähedale, et me teda näeme ja kuuleme. Ta võtab osa meie elust ja tegemistest, et meiega koos olla. Ta ei mineta aga kunagi oma jumalikkust ega sellest tulenevat väge meid muuta. Temaga koos elavate inimeste elu kulgeb oma rada erinevates maailmajagudes ja erinevatel aastasadadel. Need inimesed kannavad erinevaid riideid ja neil on eriarvamusi ka sellest, millised on kõige paremad viisid Jumala austamiseks ja kõige õigemad teed ligimese teenimiseks. Kristus aga elab nendes ja koos kõigi nendega. 
Pöördudes tagasi võrdluse juurde maalikunstiga: Kristus on kunstniku ees nagu modell, keda ta vaatab ja kujutada püüab. Iga pilt on erinev, iga kunstniku käekiri on omapärane. Erinevusi pole mõtet ühtlustada, sest koos nendega kaoks kunst. Suhetes Kristusega oleme meie oma elu kunstnikud ning meie sõnad ja teod lõuendiks, kus tema, kes ütles: «Pimedusest paistku valgus!», on hakanud särama, et tekiks tunnetuse valgus Jeesuse Kristuse isikus olevast Jumala kirkusest (2Kr 4:6).

Heino Nurk,
õpetaja