Kirikukogu asub moodustama piiskopkondi

Kuu aja eest kajastas Eesti Kirik rõõmsat ja südamlikku sündmust, kui piiskop Joel Luhamets 72. eluaasta täitumisel emerituuri siirdus. Mõni kuu varem, eelmise aasta lõpus, läks pensionile piiskop Tiit Salumäe. Juba 2017. aasta septembris siirdus oma 70. sünnipäeva saabudes emerituuri piiskop Einar Soone. Kõik need mehed teenivad emerituuris olles endiselt aeg-ajalt kogudust ja täidavad neile usaldatud üldkiriklikke ülesandeid. Siiski ei luba meie kirikuseadustik neil enam aktiivselt piiskopiametis jätkata.

Põlvkonnavahetus

Eelmisel sügisel, 2023. aasta novembris valis kirikukogu Eesti Evangeelsele Luterlikule Kirikule (EELK) järgmised kolm piiskoppi, kes oma eelkäijate ametipidamist jätkavad.

Jüripäeval, 23. aprillil pühitsetakse Tallinna piiskoplikus toomkirikus pidulikul jumalateenistusel piiskoppideks õpetaja Ove Sander, õpetaja Anti Toplaan ja õpetaja Marko Tiitus.

Olen palunud neil asuda teenima territoriaalsete piiskoppidena, kellel on kirikuvalitsuse liikmetena ka vastutus konkreetsete töövaldkondade eest meie kirikus.

Piiskop Ove Sanderi vastutada jääb piiskopina teenimine Põhja-Eestis. Piiskop Marko Tiituse piiskoplik territoorium hõlmab meie kiriku Lõuna-Eesti praostkondi. Piiskop Anti Toplaan asub teenima ajaloolise Saare-Lääne piiskopi aladel, mis hõlmab meie kiriku Lääne-Eesti praostkondi.

Mina ise keskendun piiskopi ülesannetes Tallinnale ning peapiiskopina vastutan endiselt kogu kiriku juhtimise eest Eestis ja diasporaas.

Piiskoppide teenimispiirkond

Kuidas nimetada kõiki meie praostkondi hõlmavaid piirkondi, kus uued piiskopid teenima asuvad? Kas on tegemist territooriumi, (maa)ala, piirkonna või piiskopkonnaga?

EELK põhikiri ja kirikuseadustik näevad konkreetset piirkonda teeniva piiskopi territooriumi nimetusena ette ainult ühe variandi – piiskopkond.

Seni, kuni kirikukogu piiskopkondi pole moodustatud, saab piiskoppide teenimispiirkonna määrata peapiiskopi ettepanekul kindlaks konsistoorium. Kui konsistoorium seda ei tee, teenivad piiskopid peapiiskopi abilistena tema igakordsete otsuste ja omavaheliste kokkulepete alusel. Nii oli korraldatud piiskoplik vastutuse ja töö jagamine peapiiskopi ja kahe piiskopi vahel kolmel viimasel aastal.

Kõrvalseisja ei ole seda ilmselt tähele pannud, kuid üksikkokkulepete alusel tööd ja kiriku juhtimist korraldada on olnud siiski kõigile üsna kurnav ja kohati segadustki tekitav, rääkimata vastutuse hajumisest, mis sellega kaasneb.

Kui juba mõne nädala pärast asuvad ametisse uued piiskopid, tuleb nende teenimispiirkonnad ja teenimisülesanded kindlaks määrata püsivamalt kui seni. Alternatiive, kuidas piiskoppide tööd korraldada, on kolm:

• jätta piiskoppide töö ja tegevus konkreetsemalt korraldamata ja lahendada juhtimisküsimused jooksvalt peapiiskopi korraldustega;
• määrata peapiiskopi ettepanekul konsistooriumi otsusega kindlaks need praostkonnad, kus iga konkreetne piiskop vaimulikku teenimist korraldab ja piiskopina teenib;
• luua kirikukogu poolt piiskopkonnad, mille järel näeb kirikuseadustik ette konkreetsete juhtimis- ja teenimisülesannete, samuti vastutuse üleminekut peapiiskopilt piiskoppidele ning piiskoppide teenima asumist piiskopkonna juhtidena, nagu see on korraldatud meie partnerkirikutes Põhjamaades ja ka Lätis.

Piiskopkondade moodustamise küsimus

EELK konsistoorium on otsustanud liikuda kiriku teenimise parema korraldamise ja juhtimisvastutuse konkreetsema jagamise teed ning on esitanud kirikukogule otsustamiseks eelnõu piiskopkondade moodustamiseks.

Kindlasti on neid, kellele tundub, et see on liiga ootamatu ja kiirustav ettepanek, mis on tehtud ilma laiema aruteluta. Arvestades kuus aastat kestnud õigusreformi aastatel 2016–2021, mille käigus käis laiem arutelu ka piiskoppide valimise ja piiskopkondade moodustamise küsimuses, ei ole kriitika arutelu puudumisest põhjendatud.

Senine arutelu on viinud ka konkreetsete otsusteni. Kirikukogu eelmine koosseis otsustas juba kolm aastat tagasi, 2021. aasta aprillis kiita heaks põhikirja ja kirikuseadustiku muutmise ja täiendamise ettepanekud, millega loodi alus piiskopkondade moodustamiseks.

EELK põhikirja lisandus § 41¹ sõnastuses: „Piiskopkond on EELK struktuuriüksus, mis koosneb kirikukogu kindlaks määratud praostkondadest. Piiskopkonda juhib piiskop.”

Sarnase sõnastusega täienes ka EELK kirikuseadustik, kuhu otsustati lisada § 164¹ ja § 164², milles sätestatakse, et piiskopkonna moodustab kirikukogu ning vastavas otsuses määratakse ära piiskopkonna nimi, piiskopi katedraalkirik ja piiskopkonda kuuluvad praostkonnad.

Kui piiskopkond moodustatakse, juhib seda piiskop, kes võib nõuandva organina moodustada piiskopkonna nõukogu, kuhu kuuluvad piiskop, piiskopkonna praostid, katedraalkiriku koguduseõpetaja ning piiskopkonda kuuluva iga praostkonna sinodi poolt valitud üks ilmikliige.

Eelnimetatud sätete heakskiitmiseks ja põhikirja muutmiseks oli vaja kirikukogu 2/3 liikmete toetust. Selle toetuse kirikukogu kõigile piiskopkondi puudutavatele ettepanekutele andis ja muudatused jõustusid juba 1. novembril 2021.

Pärast otsuste vastuvõtmist 2021. aasta aprillis kirjutasin vaimulikele elektronkirja (29.04.2021), kus muuhulgas selgitasin: „Edaspidi on piiskop peapiiskopi abiline mitte piirkonna vaid piiskopkonna, diasporaa piirkonna või tööala juhtimisel. Lisaks asukohalinnale võib määrata kindlaks ka piiskopi katedraalkiriku, mille nõukogu liikmeks on piiskop ameti poolest ja mille juhatuse koosolekutel võib ta osaleda hääleõigusega. Sellega luuakse side piiskopi ja katedraalkiriku koguduse juhtimisega. Põhikirjas määratleti eraldi struktuuriüksusena piiskopkond. Piiskopkonda juhib piiskop. Kirikukogu pädevuses on otsustada, mitu piiskopkonda tulevikus luuakse ja millistest praostkondadest piiskopkonnad koosnevad. Piiskopkonna piiskopile antakse võimalus moodustada piiskopkonna nõukogu. Enne seda otsust võiksid aga toimuda arutelud praostkondades ja ka kirikus laiemalt.“

Arutelu piiskoppide ja piiskopkondade üle

Juba enne kirikukogu otsust piiskopkondade lisamiseks meie kiriku seadusandlusesse pidasin 2020. aastal kõikide praostkondade sinoditel, kus osalesin, ettekande teemal „Piiskoppide ja piiskopkondade koht EELK identiteedis“. Võimalus oli esitada küsimusi ja avaldada arvamust.

Samasisuline kaheosaline artikkel ilmus ka 2020. aasta novembrikuu ajalehes Eesti Kirik. Teema üle arutasid erinevad autorid avalikult ka mitmetes teistes kiriklikes väljaannetes. Arutelu jätkus sinoditel pärast 2021. aasta otsuse vastuvõtmist.

Esitlesin sinoditel ja ka piiskoplikus nõukogus piiskopkondade erinevaid mudeleid ja alternatiive, mis nägid ette tulevikus ühest kuni viie piiskopkonnani, mille vaimulikku tööd koordineeriks peapiiskopile lisaks kuni kolm piiskoppi.

Ka nendele ettekannetele sinoditel järgnes küsimustele vastamine ja erinevate arvamuste ärakuulamine. Jätkasin piiskopkondade ja piiskoppide teema puudutamist oma iga-aastastes ettekannetes olukorrast kirikus kirikukogu istungjärkudel.

2022. aastal eskaleerunud Venemaa sõda ja agressioon Ukrainas viis kogu ühiskonna, sealhulgas kiriku tähelepanu sõja ning sõjapõgenike vastuvõtmise ja aitamise teemale. Samal ajal on igapäevane elu läinud edasi, sealhulgas kirikus.

Ametis olnud piiskoppide pensioniea saabumine ja töö ümberkorraldamise vajadus tingisid minu ettepaneku valida ametist lahkuvate piiskoppide asemele 2023. aasta sügisel järgmised.

Nõnda valiti õpetajad Ove Sander, Anti Toplaan ja Marko Tiitus piiskoppideks ning selle kuu lõpus peavad nad asuma tööle. Enam ei ole aega arutelude jätkamiseks, vaid tuleb otsustada, millist ülalnimetatud alternatiivi kirikukogu peab parimaks viisiks piiskoppide territoriaalse vastutuse ja ülesannete korraldamisel.

Konkreetne ettepanek moodustada neli piiskopkonda

EELK konsistoorium esitas EELK kirikukogu XXXI koosseisu 6. istungjärgule, mis toimub 30. aprillil 2024 Jõgeval, otsustamiseks ettepaneku:

1. Moodustada Tallinna peapiiskopkond, Põhja-Eesti piiskopkond, Lõuna-Eesti piiskopkond ja Saare-Lääne piiskopkond.

2. Tallinna peapiiskopkonda kuulub Tallinna praostkond, peapiiskopi katedraalkirik on Tallinna piiskoplik toomkirik.

3. Põhja-Eesti piiskopkonda kuuluvad Lääne-Harju praostkond, Ida-Harju praostkond, Järva praostkond ja Viru praostkond, piiskopi katedraalkirik on Tallinna piiskoplik toomkirik.

4. Lõuna-Eesti piiskopkonda kuuluvad Tartu praostkond, Viljandi praostkond, Võru praostkond ja Valga praostkond, piiskopi katedraalkirik on Viljandi Jaani kirik.

5. Saare-Lääne piiskopkonda kuuluvad Saarte praostkond, Lääne praostkond ja Pärnu praostkond, piiskopi katedraalkirik on Kuressaare Laurentiuse kirik.

Kui kirikukogu piiskopkondade moodustamise ettepaneku heaks kiidab, jõustub see kohe järgmisest päevast, 1. mail 2024.

Piiskopid, kes pärast pühitsemist oma katedraalides ametisse seatakse, saame siis ametisse seada juba konkreetsete piiskopkondade piiskoppidena.

Piiskop Ove Sanderi ametisse seadmine leiab aset apostlite Filippuse ja Jaakobus noorema päeval, 1. mail Tallinna toomkirikus, piiskop Anti Toplaane ametisse seadmine Kristuse taevaminemispühal, 9. mail Kuressaare Laurentiuse kirikus ja piiskop Marko Tiituse ametisse seadmine teisel nelipühal, 20. mail Viljandi Jaani kirikus.

Kui piiskopid seatakse ametisse piiskopkondade piiskoppidena, rakendub kirikuseaduse § 63 lõige 3, mille kohaselt saavad piiskopid ilma peapiiskopi eriotsuseta piiskopkonna karjastena kohustuse juhtida piiskopkonda ning valvata vaimulike ja töötegijate ametipidamise ja kõlbelise elu üle, olles neile hingekarjaseks.

Lisaks kaasneb piiskopkonna loomisega piiskoppidele õigus visiteerida praostkondi ja kogudusi, rakendada kirikukari kirikuseadustikus ettenähtud juhtudel ning kõik muud põhikirjas ja kirikuseadustikus piiskopile antud õigused ja kohustused.

Piiskopkonnad tugevdavad sinodaalset juhtimismudelit

Kõige suurem ja sinodaalse juhtimise seisukohalt olulisem muudatus, mis piiskopkondade moodustamisega kaasneb, on piiskopkonna piiskopi õigus moodustada nõuandva organina piiskopkonna nõukogu, kuhu kuuluvad piiskop, piiskopkonna praostid, katedraalkiriku koguduseõpetaja ning piiskopkonda kuuluva iga praostkonna sinodi poolt valitud üks ilmikliige.

Ilma piiskopkondade moodustamiseta jääks piiskop praostkondadeülese juhina üksi oma tegevust korraldama ja otsuseid vastu võtma. Juhtimisvastutuse jagamine ning kõigi praostide ja ilmikesindajate kaasamine saab toimuda ainult konkreetsete piiskopkondade loomise tulemusena. Nõnda tugevdavad piiskopkonnad sinodaalsuse printsiipi meie kirikus.

Viimastel aastatel olen korduvalt pidanud vastama pisut iroonilisele küsimusele, miks me pidevalt räägime piiskoppidest ja piiskopkondadest, kas meie kirikul siis millegi muu ja sisulisemaga ei ole vaja tegeleda. Olen vastanud, et enne piiskoppide ametisse seadmist ja nende tööle rakendamist – enne tööriistade valimist ja teenimiskeskkonna korrastamist – on raske eeldada süvenemist sisulistesse küsimustesse ja oodata ka häid tulemusi. Isiklikult usun, et kirikukogu soovib sama ning toetab kirikuvalitsuse esitatud piiskopkondade loomise ettepanekut.

Urmas Viilma

peapiiskop